Irene Vallejo "Lõpmatus papüürusroos. Raamatute leiutamine antiikmaailmas" (Rahva Raamatu Kirjastus)
Hispaania keelest tõlkinud Ehte Puhang

Vähe on lahedamaid raamatuid raamatutest, mis räägivad raamatutest. Kui, siis ehk raamatud, mis räägivad raamatutest, mis räägivad raamatutest. Pean siinkohal teemana silmas raamatuid kui sellisi, mitte konkreetseid lahkamisobjekte ühes või teises kriitikakogumikus. Ehkki ka viimaste seas on ohtralt lugemisväärset. "Lõpmatus papüürusroos" on teos, mis võtab nois kategooriais täied punktid ja enam veel, kuna kõneleb ka raamatukogudest. Keskendub enamjaolt antiikajale, olles ometi laadilt täiesti tänapäevane ning põigates muudessegi ajahetkedesse nois aastatuhandeis, mil inimkond on raamatute toel üles kasvanud.

Juba alguses meenutab autor hea sõnaga Umberto Ecot, kes olla öelnud, et raamat on nagu lusikas, ratas, haamer või käärid – kui nad kord juba leiutet, ei anna palju paremaks teha. Inimesed, kes harjunud raamatutega koos elama, saavad sellest väga hästi aru. Toosama Eco ütles e-raamatute koidikul, et ega liftide leiutamisega trepid kuhugi kadunud. Tõsi seegi.

Irene Vallejo on loonud loo, mis ei ole ei ajalooraamat ega uurimus ega mõttepäevik ega ilukirjandus, olles ometi natuke neist kõigist ja midagi veel. Siin on lausa põnevikukvaliteeti ja klassikaliste ajastute tuules ka eepilist vaibi. Kes vähegi raamatuid armastab, lugegu, see lugu meeldib teile. Kes nii väga ei armasta lugegu samuti, hakkate armastama. Ja kui ei hakka, kobige tagasi ekraanide taha pealkirju ja libauudisi lugema. Ühel hetkel saavad need otsa või tuleb kopp ette või mõlemat ja siis on teada, kuidas hakata raamatuid armastama. Noh, võiks muidugi lihtsalt raamatukokku tulla alustuseks.

Üks ülikõva rännak läbi raamatu kui nähtuse ajaloo, täis vinkse ja vonkse ja vastuolusid, õpetab korraga nii sõna austama kui sõnaga lustima. Paneb lugema ja üsna kindlalt ka edasi lugema. Üksi kirjandusnimistu raamatu lõpus on tubli seitse lehekülge pikk ja märkuslistist tuleb tublisti juurde. Audere est facere!

Dr. Margus Punab "Meeste tervis. Eesnäärmehaigused ja alakeha vaevused" (Pilgrim)

Mina olen mees ja mul on tervis (vähemalt kunagi oli). Seega arusaadav, et raamat pealkirjaga "Meeste tervis" nõudis tutvumist ja tutvustamist. Jah, minuvanustele poolesajandikele oleks pidanud see materjal kohustuslikuks tehtama juba aastakümnete eest, aga noorematele ja miks mitte ka vanematele meestele tuleb soovitada nüüd ja kohe, kui asi olemas. Elu ja tervik on kerged käest lipsama, kui tervisele sugugi tähelepanu ei pööra. Mis siis, et eesti mees nõu ei küsi, juhendit ei loe ega enne surma vabatahtlikult arstile lähe. Raamat on olemas, järelikult ei saa iseoma rumalust enam naasama lihtsalt välja vabandada.

Naised võivad samuti "Meeste tervist" lugeda. Heal juhul küsib mees ikka naise käest, kui mingi häda kallale tikub. Ja eks ta suure osa tõbede korral saab naiselt head vaaremade nõu, peletatakse palavik ja antakse vaarikavarreteed ja tehakse viinasokid ja mida kõike veel, leidub sahtlist tabletikenegi. Päris iga haigus aga meestel ja naistel päris ühte jalga ei astu ja kuigi suurepärased nõuanded juua vähem, liikuda rohkem ja sagedamini vannis käia on praktilised praktiliselt igal juhul, siis mõnelgi puhul tasub siseasjadest rohkem teada. Üldse tasub rohkem teada. Ja et naistel on parem mälu ja rohkem arste, siis seda enam kulub neil marjaks meeste tervise kohta lugeda. Dr. Punab ei ole meestearstina Eestis enam päris üksi nagu mõnekümne aasta eest, ent tema teadmiste laiem levik on tuhandest tervitet ning pälvib Jumala, keisri, isamaa ja maailma progressiivse üldsuse üksmeelse heakskiidu.

Mumbo-jumbot ega pendlivellode luilutamist kristallide ebamaise lumma taustal siit ei leia. Samas on raamat kirjutet inimesele arusaadavalt, ei peluta liigse erialaspetsiifikaga, teos on tehtud loetavaks, toetamaks ja andmaks head nõu. Usun, et hoiab ära mitmed jamad paljude elus ning aitab oma muresid ennetada või vähemasti täpsemini kirjeldada, kui tarvidus tekib. Oma vaimu ja oma keret peaks natuke tundma, nõnda saab kõigile kergem. Ja odavam. Antakse ka lootust, et alakehavaevustele keskenduv teos omalaadsete seas mitte viimaseks ei jää, järgesid on tulekul. Rõõm!