Kolumnist ja kirjanik Irene Vallejo (sündinud 1979) on pälvinud doktorikraadi nii Zaragoza kui ka Firenze ülikoolist. "Lõpmatus papüürusroos" ilmus 2019. aastal ja sellest on kujunenud üks viimase aja menukamaid hispaaniakeelseid kirjandusteoseid.

"Lõpmatus papüürusroos" kirjeldab Vana-Kreeka laulikuid ja Vana-Rooma multimiljonäridest filosoofe, oportunistlikke võltsijaid ja julmi õpetajaid, erudeeritud raamatukoguhoidjaid ja trotslikke naisi. Iidsed ideed haridusest, tsensuurist jmt mõjutavad meie elu ka praegu. Irene Vallejo loob pildi Lääne kultuuri alustaladest ja tõstab esile humanistlikke väärtusi, mis on teinud meist need, kes me oleme.

KATKEND

Detektiivi vääriline ülesanne

Valmistada käsitsi originaalitruu koopia mingist tekstist pole üld­segi lihtne. See nõuab tervet rida korduvaid ja väsitavaid tege­ vusi. Kopeerija peab lugema teksti raamatust, mis on tema jaoks tekstilõigu eeskujuks, peab selle meelde jätma, kaunis kalligraafias taaslooma ning seejärel pöörduma tagasi originaali juurde, tabades pilguga täpselt selle õige koha, kus ta oli peatunud. Heaks kirju­ tajaks saamine nõudis tohutut keskendumisvõimet. Isegi kõige treenitumad ja tähelepanelikumad tegid vigu (lugesid valesti, tegid väsimusest tingitud vigu, tõlkisid mõttes, said valesti aru või paran­ dasid midagi ekslikult, asendasid sõnu teistega, jätsid tekstis midagi vahele). Igatahes on kopeerija isiksus taandunud tema tehtud vigadeks. Kuigi käsi, mis mingit raamatut kopeeris, peaks olema anonüümne, oleme tehtud vigade kaudu saanud võimaluse teada saada, kus see kirjutaja oli sündinud, millisel kultuurilisel tasemel ta oli, kui nõtke oli tema vaim ja milline oli tema maitse, isegi tema psühholoogiat on aimata väljajätetest ja vahetatud sõnadest.

On tõestatud fakt, et iga kopeerimine külvab vigu sellesse teksti, mida paljundatakse. Koopia kordab oma eeskuju vigu, aga lisab alati ka omalt poolt uusi. Käsitöötooted pole kunagi täiesti identsed. Vaid masinad suudavad toota seeriaviisiliselt. Käsitsi kirjutatud raamatud varieerusid selle tõttu, kuidas neid paljundati, nagu mängus, kus tuleb inimeselt inimesele edasi rääkida lugu, mida kuuldi, kuid lõpptulemusena, suust suhu liikudes muutub see hoo­ pis teiseks looks, kui oli alguses.

Kollektsionääridest valitsejate kirglik ja hullumeelne võistlemine oli muutnud Aleksandria kõige suuremaks raamatute arsenaliks, mida eales nähtud. Suures raamatukogus leidus mitmete eksemp­ laridena paljusid teoseid, eriti Homerose teoseid. Museioni tarkadel meestel avanes võimalus võrrelda versioone ja tuvastada nende vahel murettegevaid lahknevusi. Nad panid tähele, et aina uute koopiate tegemise käigus hakkasid vaikselt muutuma kirjanduslikud sõnumid. Mitmete lõikude puhul poldud aru saadud, mida autor öelda tahtis, ja teiste kohtade peal öeldi eri koopiates erinevaid asju. Probleemi ulatust arvesse võttes taipasid nad, et sajandite ja inimlike eksituste vaikiva jõu tulemusena tekstid erodeeruvad – nagu kaljud, mis lainete pideva töö tulemusena murenevad – ja lood muutuvad iga korraga üha raskemini mõistetavateks, kuni mõte täielikult kaob.

Raamatukogu valvurid võtsid seepeale ette peaaegu detektiivi väärilise ülesande, nimelt ostsid nad kokku kõik versioonid, mis kätte said, kõikidest teostest, et taastada tekstid nende originaal­ kujul. Nad asusid otsima kadunud sõnade fossiile ja tähenduste kihte mõtte puudumise alt pealmistes kihtides. Selline pingutus arendas uurimismeetodeid ja aitas välja õpetada suurepärase põlv­ konna kriitikuid. Aleksandria filoloogid valmistasid ette hoolikalt läbi töötatud ja parandatud eksemplare neist kirjandusteostest, mida pidasid kõige väärtuslikumateks. Need optimaalsed versioo­ nid olid seejärel avalikkusele kättesaadavad kui originaalid, mille pealt tehti koopiaid, sealhulgas raamatuturu jaoks. Need välja­ anded, mida me tänapäeval loeme ja tõlgime, ongi Aleksandria sõnadetektiivide tütred.

Lisaks ringluses olevate tekstide restaureerimisele tootis Alek­ sandria Museion – mida on nimetatud ka muusade puuriks – tonnide viisi eruditsiooni, põhjalikke arutlusi ja traktaate kirjan­ duse kohta. Kaasaegsed pidasid Aleksandrias tehtud kolossaalsest tööst lugu, ent samal ajal meeldis neile ka naerda nende tarkade meeste üle, kes olid omamoodi ka koomilised. Naljade kõige popu­ laarsemaks sihtmärgiks oli keegi õpetlane nimega Didymos, kes lõppkokkuvõttes avaldas fantastilisel arvul teoseid – kolm tuhat või lausa neli tuhat. Didymos töötas 1. sajandil eKr väsimatult selles raamatukogus, kirjutades kommentaare ja ülevaateid, samal ajal kui maailm tema ümber Rooma riigis puhkenud kodusõdade tule­ musena laiali lagunes. Didymos on tuntud kahe hüüdnime järgi: Vasksisikondne (Chalkénteros), sest pidi tal ju olema ülivastupidav sisikond, et suuta kirjutada kõik need arvukad kommentaarid ja sõnaohtrad teosed kirjanduse kohta; ja Raamatu­unustaja (Biblioláthas), sest teatud puhkudel kuulutas ta avalikult, et mingi teooria on absurdne, mispeale talle näidati mõnda tema enda kirja­ tööd, kus ta just seda teooriat kaitses. Didymose poeg nimega Apion päris oma isalt sellise väsimatu kutsumuse ja räägitakse, et keiser Tiberius kutsus teda hüüdnimega Maailma Tagumik. Aleksandria filoloogid – kirglikud, detailitäpsed, haritud, mõnikord ka pedant­ sed ja igavad – läbisid kiiresti teekonna, mille oleme oma õnnestu­ miste ja liialdamistega läbinud ka meie – hellenismi ajal hakkas esmakordselt ajaloos kirjanduse kohta kirjutatu täitma rohkem lehekülgi kui kirjandus ise.