Mihkel Mutt "Liblikas, kes lendas liiga lähedale. Mati Unt ja tema aeg" (2023)

Mati Unt on eesti kultuuris nähtus ja mõiste omaette, üks vaieldamatutest Suurtest, arvatagu tema loomingu ühest või teisest osast üht- või teistmoodi. Mihkel Mutt samuti, ent erinevalt Undist on Mutt elus ning tänu sellele pisiasjale on meie ees raamat, kus meister kirjutab meistrist. Elupõlise sõpruse ning kokku- ja lahkutegutsemise sisutihe ja soe kirjapanek. Mutti on siin vähem kui Mutil harilikult kombeks, ehkki autor on kogu aeg kohal juba läbi oma virtuoosse sõnakasutuse. Ning raamat ongi ju Undist (kujutan Unti ette taevaste kirjastuste uste taga kraapimas ning pakkumas käsikirja Mihkel Mutist, kirjastused aga vastavad, et vara veel, oota ja vaata, küll siis avaldame, kui Mihkel kunagi kohal…).

Andeka inimese elukaare kirjapanek ei ole mingi kerge mäng, eriti kui see kaar on tulvil olulisi pidepunkte teisest ilmasõjast kuni uue aastatuhandeni. Jube mitmekirevad ajajärgud praeguse ajaga võrreldes, sisuliselt ühe ja mitme põlvkonna lugu / lood üheskoos. Mihkel Mutt loob Mati Undi najal väga huvitava ja teabetiheda ajalooraamatu. Ajalooraamat ongi ilmsesti õigeim sõna määratlemaks seda vaadet kultuurilisse kolmveerandsajandisse.

See liblikas võis lennata liiga lähedale, ent ta on samas lennanud ka kaugele ja usutavasti lendab veel mõnesse mõõtmesse, milles liikumise kirjeldamiseks tuleb alles asjaomane sõnaus korraldada. Aga mulle meeldib, et seni kõige põnevama Mati Undist kirjutet teose pealkiri algab sõnaga "liblikas", mis toob meelde Undi hea sõbra Andrus Kivirähki samanimelise raamatu ning toob meid mõttes korraga nii teatrisse kui tänapäeva. Unt on nagu Elvis, tema pildiga pusa saab osta ja üldse on ta elus. Elagu Unt!

Teffi "Mälestusi Leninist ja Rasputinist" (2023)

Küllap on alles inimesi, kellele Lenini ja Rasputini nimed midagi ütlevad. Õnneks aina vähematele, suvalisi pätte ei ole väga mõistlik liiga sageli meenutada. Ka kirjutatud on neist kahest liigagi palju. Lenini-nimeline terrorist kirjutas ise mõistusevastaselt palju, Rasputini-nimeline aferist aga ei osanudki õigupoolest kirjutada. Kahjuks oli neil kummalgi oma mõju Venemaa ning paraku ka normaalsema maailma ajaloole ning mis veel hullem, need mõjud näikse tänases päevas ekstra jõhkral kujul kokku kasvanuvat.

Ja ehk seepärast on vaja vahel pilk peale heita ajalookildudele, mis peegeldavad tagasi väikesi, ent seda isiklikumaid ja inimliselt arusaadavamaid hetki põlastusväärsete tüüpide elust. Aitab näha, kuidas ilusa elu murenemine tegelikult pihta hakkab ning mismoodi ohtlikku kaabakat aegsasti ära tunda. Teame ju, et ajaloost ei õpita, ent ehk läheb seekord õnneks…

Sajanditagusel Venemaal kirjutas Teffi end humoorika kirjanduse superstaariks ning kuigi siinne materjal ei ole miskitpidi naljajutt, mõjub ta tänu lahedamale suhtumisele rämedasse ainesesse mõneti vastuvõetavamalt kui kurilik hukkamõist. Näitab, kuidas pahalus tasakesi kohale hiilib ja pesa teeb, toetajaidki leiab. Nukker tõdeda, et kõik need toetajad notiti hiljem esimestena, kui riik ja vägi ja autus olid lurjuste omaks saanud. Tasub tänagi silmad ja kõrvad ja meeled vallali hoida.

Tihti tundub mälestuste puhul, et keda see kõik üldse huvitab. Ent on nõnda, et mälestused tuleb üles kirjutada ja ära avaldada seni, kuni on mäletajaid. Ja tõlkida. Kui täna ei huvita, siis homme võib vaja minna. Ja hea, kui varnast võtta. Eesti inimestele on iga hea meiekeelne tõlge eluoluline, lugegu seda või kolm inimest. Homme ehk huvituvad kolm / sada / tuhat ja asi on olemas. Meil peab vaimlist laskemoona jaguma, kultuur on kaitseressurss parimal võimalikul moel.