Tiit Hennoste "Ilo ja elu. Valitud artikleid 2005 – 2021" ja "Elu esiküljel. Eesti ajalehtede esiküljed 1821 – 2021" koostanud ja kirja pannud Roosmarii Kurvits ja Tiit Hennoste

Tiit Hennoste ja Tõnu Kaljuste suhtes on meedias mingi error sisse löönud. Väidetavalt said nad mõlemad äsja 70 aastat vanaks. No mida hekki. Mul on selgelt meeles, et nad kumbki on umbes täpselt 35 või kui, siis natuke peale. Ei hakka ajaga vaidlema, jään oma seisukoha juurde.

Hennoste on teinud väga õige lükke – pannud kokku loetava, ent teadusliku looloo. Teaduslikkuse tunnetab teatavasti viiesekundilise sirvimise jooksul kohe ära, kui näed, et pilte pole ja paljudel lehekülgedel võtab kommentaarium ja viitestik enda alla enam ruumi kui põhitekst. Pool- ja populaarteaduslikel raamatutel lükatakse see kraam pigem tahaotsa, las lihtsam rahvas vaevleb, kui võtab viitsida.

Hennoste lood viivad meid läbi kogu tõsiseltvõetava eestikirjailma. Keda ei huvita, vaadaku telekat, keda huvitab, lugegu lustiga. Sest siin on tõesti täiega nii lusti kui teadlust. Hästi lahti kirjutet sajand, näpuotsaga rohkemgi. Aga hoiatan – tõsine on asi rõõmu kõrval; pilte ei ole.

Pildid on Hennoste pannud sootuks teise raamatusse, mis Roosmarii Kurvitsaga koos kokku pandud. Ja sõnalises osas näiksegi Roosmarii kaal Tiidu omast olulikult suurem olevat. Kõlab ju jaburalt – tõsiseltvõetav pildiraamat? Oo jaa, oh ei. Väga äge värk – kogu me eestikeelne ajalugu ajalehtede esikülgede kaudu, tillukeste tärksate kommentaaridega. Maru nutikalt kokku lapatud. Viriseda saaks, aga üldse ei taha. Nii hea raamat! Tasub raamatukokku minemist, sest ega mujalt vist leia. Übersoovitis.

Jaak Juske "Tallinna olulised hävinud ehitised"

Jaak Juske raamatuvabrikust tuleb turgutavaid ajalugusid nagu Vändrast saelaudu. Tõsi küll, ma ei mäleta, kunas keegi viimati mäletas, et Vändrast värskeid saelaudu tulnuks, ent Juske kirg valgustada inimesi mineviku suunal ei näi raugevat. Ja hea on! See siin ei ole nüüd kõikse uuem raamat, ent kes jaksaks viljaka autori puhul järge pidada. Kuuldavasti ilmuvat varsti teos Tallinna vanalinna viiekümnest põnevamast detailist ning hirmus loostik Tartu jubejuttudest. Jääme ootama!

Nonde hävinud ehitistega oligi imelik värk. Kaua aega vanalinnas elanuna tundus kõik justkui õige, aga harutihti jäin mõtlema, et miks ma üht või teist ehitist üksnes vaimusilmas näen. Siis meenus pealkiri – ehitised on ju hävinud. Erinevalt minust. Väljaspool vaimusilma noid maju näha ei saa. Hea, et Juske on ette võtnud ja silmamoondust teinud, me virtuaalse pilgu ette vana linna mananud. Väärt tegu.

Võiks luua raamatu ka Tallinna (teistegi linnade) olulistest kerkimata jäänud ehitistest. Saaks vähemalt sama põnevad lood. Ning ka noist, mis peatselt kaduvikku hajumas – näiteks Vladimir Iljitš Lenini nimeline kultuuri- ja spordipalee. Kõduvaid objekte, mida vähemasti kirjasõnas vääristada, on küll ja veel. Juske teab. Ja teeb!