X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Mudlumi raamatusoovitused: Mait Vaik ja "Kirjad Venemaalt"

Mait Vaik
Mait Vaik Autor/allikas: Eret Kuusk

Kirjanik Mudlum jagas raamatupood Raamatukoi blogis kaks raamatusoovitust: Mait Vaigu "Hamilgtonide saaga" ja Astolphe de Custine' "Kirjad Venemaalt".

Mait Vaik "Hamilgtonide saaga" (Kirjastus Puiestee)

Mait Vaik on üks omapärasemaid eesti autoreid, kelle metsik ja igasuguseid norme eirav keel tungib sellistesse mõistusetagustesse hämaraladesse, kuhu ilusal ja korralikul lausekesel asja ei ole. Õnneks on teda ka ametlikult pärjatud – kaks Kultuurkapitali proosa aastapreemiat, üks Tuglase novellipreemia, kuid laiade lugejahulkadeni ei ole ta millegipärast jõudnud. Tema uus romaan "Hamilgtonide saaga" võiks seda teha väga mitmel tasandil: see on hoogne, enamjalolt ladus, väga sündmusrikas, ja ääretult päevakajaline. Kuigi autor väidab, et on teost kirjutanud 35 aastat, on tulemus selline, nagu oleks kirjutaja prohvetlikult ette näinud just seda päeva, kuhu me tänaseks jõudnud oleme.

Romaani võib nimetada milleks tahes – düstoopiaks, fantaasiaromaaniks, filosoofiliseks traktaadiks, põnevikuks – igatahes on tegu väga hea raamatuga. Selle põhiteema on inimese eetilised valikud, sügavad ja rasked filosoofilised mõtisklused, aga see kõik on mässitud hullumeelse ja värvilise allegooriateki sisse. Kujutlege üht lugu, kus koos ja korraga võib kohata keskaegseid rüütleid ja moodsat kapitalismi, võlukunsti ja maagilisi esemeid, salaagente, lossitornist allaviskuvaid piigasid, salapäraseid artefakte… ja arvuteid, ajalehti, pangaautomaate… läbipõlenud žurnaliste, markiisid, koputajaid, vahtkonnaülemaid, kõrtsmikke, munki…

Siit saaks arvutimängu, filmi või seriaali, mida iganes! Mingil kombel kogub raamat kokku igasugu popkultuuri elemente ja keerab need pea peale. Kergesti võib kujutleda, et mõni stseenidest leiaks aset kuskil Bondi filmis. Mõni Sigatüükas. Mõni morbiidses põhjamaade joodikuelust pajatavas tükis. Kuningas Arthuri loos. Väärib mainimist, et peategelane on ametilt filosoof, kes kirjutab traktaati pealkirjaga "Rassismist" ning kellest saatuse tahtel saab omamoodi hall kardinal, kuigi ta ise seda endale ei taha tunnistada.

Kujutlege äbarikku mehikest, kes on varem virelenud vähetuntud paariariigis ja isegi seal olnud kõige viimane kontingent, tema käes ei edenenud miski, ta oli ise üks suur niiske hallitusplekk. Pahur, kahtlustav, igas inimeses näeb vaenlast, kõigist mõtleb halvasti. Võtab juba paarkümmend aastat hoogu, et surematut teost kirjutada. Selline isend satub salapärase rüütliordu kõige kõrgema aukandja nõunikuks ja tema väikese, halli, igapäevase elu majandusmured on ühe hoobiga murtud. See ei takista teda pidevalt kalkuleerimast, kui palju raha tal on, kui palju peaks veel kokku kaapima, ei puudu ka mõtted näppamisest, pistaks mõne suuremat sorti kuldkarika hõlma alla? Vaesus on ta iseloomu põhjalikult rikkunud. Kõik, mis ta ette võtab, läheb kuidagi nässu, selles suhtes ei ole midagi muutunud ka uue isanda teenistuses. Just tema mõtlematud ja hirmu ajel suust pudenenud sõnad viivad sõjani – mitte niisama sõjani – vaid maailmasõjani, sõjani, mis võib pühkida maa pealt kõik elava. On tal üldse valikut, et pooli valida? Saab ta midagi teha, et seda ära hoida? Kas inimesel on mingisugunegi vaba tahe või on tema argpükslikkus ja mugavus sellised pommid jalgade küljes, et neid jalgu ei saa tegelikult millimeetritki liigutada? Kas poleks targem lihtsalt kogu aeg maani täis olla ja oodata, et asjad ennast vahepeal ilma tematagi ära sätivad?

Maidu loomingus on kõik teosed head, aga kaks on väljapaistvad:"Hamilgtonide saaga" ning "Juss ja vennad". Need mõlemad võiks liigitada näiteks poistekateks – neis on hullust, seiklusi, lapselikku fantaasiat segatuna ainult Vaigule omase viinahõngulise moraalifilosoofiaga. Kui kellegi diivanil vedeleb mehepoegi, kes küll tähti tunnevad, aga millegipärast üldse ei loe, pistke neile need raamatud pihku ja vaadake, mis juhtub.

Astolphe de Custine "Kirjad Venemaalt" (Postimehe kirjastus)
Tõlkinud Madis Jürviste

Hakkasin suvel lugema Paul Bushkovitchi "Lühikest Venemaa ajalugu" ja see edenes mul visalt. Vägisi tekkis tunne, et olen tagasi koolipinki surutud, mul oli silme eest täiesti mööda lipsanud, et antud teost soovitataksegi kõrgkooliõpikuks. Mälu ta muidugi värskendas ja tekitas ka hulgaliselt mõtteid. Õnneks suunati mind natuke ilukirjanduslikuma Venemaa-käsitluse poole: kes tihedat ja peenikest faktikirjapuru ei jaksa jälgida, saab kindlasti kergendatult ohata, kui hakkab lugema Astolphe de Custine teost "Kirjad Venemaalt". Selles raamatus on kõik huvitav, alates autori eluloost ja lõpetades raamatu lisadega. Ma ei hakka andma hinnangut, kas markii de Custine raamatu väited ja üldistused on endiselt kehtivad, kas ta tõesti suudab ära lahendada Venemaa müsteeriumi, seda on teinud teised. Raamatut on päris palju kajastatud, huvilisel tasub kiigata Harri Tiido taustajutte ja ajalehte Sirp.

Kuid hea oli lugeda seda raamatut just vahetult peale ajalooteadmiste värskendamist. Kõigele, mis varem näis vaid tuim rida valitsejate nimesid ja sõjakäikude aastaarve, tuli järsku elu sisse. Siin räägib päris inimene päris asjadest. See on alati väikestviisi vapustus, kui sind suudetakse ajas niimoodi kohale viia, et  kõik muutubki reaalsuseks.

Markii de Custine on suurepärane vaatleja ning sügavalt tundliku sulega kirjamees. Tema silme läbi näed sellist Peterburi ja Moskvat, nagu need aastal 1839 tõepoolest olid. See on juba väikestviisi imetegu. Ei ole sugugi nii, et kõike vaadatakse läbi mustade prillide, ei, autor näeb seda maailmanurka nii, nagu meie seda kunagi näha ei saa: lõunamaa inimese silmadega. On ju natuke kummalinegi lugeda suviselt hallist taimestikust, valguse ja rõõmu puudumisest, mingist eriliselt tumedast õhust. Me elame samas kliimavöötmes, mis prantslasele näis igav, ühetasane, kidura loodusega, ilma jäetud igasugusest majesteetlikkusest. Sealsamas suudab ta valgetest öödest, mis ju juulis-augustis enam sugugi nii valged ei ole, vaimustuda määrani, mida me ise kunagi ei suuda.

Lisaks terastele poliitilistele tähelepanekutele saab lugeja ettekujutuse kõigest, mida autori silmad reisi ajal näevad – ta paneb päevasündmused üksikasjalikult kirja ja suudab nendest üksikasjadest välja võluda selliseid üldistusi, mis hämmastavad maailma siiani. Kuid mis mind enim võlus – see oli kohtumine targa inimesega. Inimesega, kes mõtleb, kes uurib maailma, kes püüab asjadest aru saada, kogub teadmisi, varjab oma allikaid, sest teab, millist häda see neile kaela tooks, kui saaks teatavaks, et just nemad on selle või teise asja kohta infot jaganud. Mõtlen kadedusega markii de Custine elu peale, mis oli nii rikas kohtumistest erakordsete inimestega. Sest kuigi tollane aeg oli poliitilselt sünge ja segane, oli selles ajas ometi midagi sellist, mida meil enam peaaegu pole – lootust ja uudishimu.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: