Vaigu sõnul leidis tema elu esimene "poeesia-moment" aset ajal, mil ta oli umbes 12- või 13-aastane. "Siis tutvusin ma endast vanemate sõpradega. Mõned neist õppisid tollases usuteaduste instituudis, oli selline vaimne seltskond. Almanahhide kaupa luuletusi käis käest kätte ja neid loeti erinevatel koosviibimistel ette. Kas siis kaminaõhtul või keldripunkri või pööningul," meenutas Vaik.

Vaik tõdes, et kuigi ta ise tahtis alati proosakirjanikuks saada ja luulet pidas pigem ilutsevaks või ebaoluliseks, siis nende õhtutel sai ta luule tähendusest aru. "Ja kindlasti oli üks esimesi mõjutajaid Hando Runnel," lisas ta.

Inspireerituna kirjutas Vaik ise ühel öö 10 teksti, mis jõudsid ka paljundatud ja omavahel jagatud almanahhi. "Leidsin paar aastat tagasi need 13-aastase kirjutatud tekstid üles. Ma arvasin, et need on paremad, aga ei olnud. Mul ei olnud hea meel neid leida. Aga peale nende kirjutamist tekkis pikem paus ja järgmised tekstid, mis mind väga mõjutasid, olid Tõnu Trubetsky laulusõnad. "Nende lugude juures pani mind imestama see, et need ei olnud kuidagi teravalt ühiskonnakriitilised, vaid lihtsalt ausad," selgitas Vaik.

"Siis hakkasin ise ka midagi sokerdama. Enamus minu tuntumad lood on siiski olnud algselt luuletused, sest ma ei mänginud pilli ega osanud neid lauludeks teha. Ega arvanud ka, et need lauludeks saavad. Esimene tekst, mis lauluks sai, oli "Sõbrad, ma mahun teile taskusse" ja mäletan, et kui selle Anti Pathique'i ja Trubetsky juures ette kandsin, siis mõlemad puhkesid naerma ja ütlesid, et see lugu tuleks küll ära teha," rääkis Vaik.

Vaik selgitas, et luuletusest on palju metafüüsilisi, peaaegu maagilisi kujundeid, mida ei saagi lahti seletada, aga eespool mainitud loos on kindlasti olemas kujund lähedusest, soojusest, südamepuudutuses ja väiksusest. "Ka väike ruum. Mulle meeldivad mingis mõttes ärklitoad või omaette koopad või omaette olekud. Need tekitavad minus sellise turvatunde ja selles loos peegeldub ka kindlasti mingisugune turvatunne või usaldus, mida ka armastus endas kätkeb," avas Vaik luuletusest lauluks saanud teksti.

Punkariks Vaik ennast ei pidanud ega tahtnud ka pidada. "Ma ei tea, kas siis kõrkusest või iseolemisest. Peale 85. aastat sattusin skeenesse selle tõttu, et mu ema võttis meie kolmetoalisesse korterisse üüriliseks ühe usuteaduste instituudi tudengi. Põhimõtteliselt oli nõukogude ajal nii, et kui sa olid hullumajas, siis võib-olla veel sobitusid ühiskonda, aga kui õppisid usuteaduse instituudis, siis see tähendas, et sa oled täielik autsaider, ühiskondlikus plaanis oli sinuga kõik," selgitas Vaik.

""Ma olen õnnelik, et inimesed on ilusad ja head" on üks väga varaseid tekste ajast, mil ma kuulasin väga palju Sparksi. Neil olid kuidagi õnnelikud lood ja see lindistus, mis mul oli kasseti peal, oli veel kiirem. Sparksi laulja nagunii on niisuguse natuke kukehäälega, aga see oli veel kiirendatud, kas grammofon oli kiirema peale sattunud või mida iganes. Ja ma ei saa ütlemata jätta, et seal on see Sparksi mõjutus. Selline eklektiline, võib-olla isegi rõõm, natuke eufooriline. Ja eks minu elus oli ka sel ajal selline periood. Need on taas sõnad, mille kohta ma ei oska öelda, et mina oleksin need kirjutanud. Pigem ma paljudes sõnades taandan enda autorluse täiesti, iseendas ka. Viimasel ajal on see minu jaoks muidugi olnud palve," rääkis Vaik enda laulusõnadest.

Lugu üritati korduvalt ka Vennaskonnaga salvestada, aga alati tuli midagi vahele. "Käisime mitu korda isegi stuudios. Erinevatel perioodidel olid erinevad inimesed sellele vastu ja siis ma lõin käega. Kaua sa ikka seal stuudios aega raiskad. Korra laulis Trubetsky selle isegi ära, aga kuidagi tõmmati jälle kriips peale. Olen tõesti väga õnnelik, et see nüüd Sõpruse Puiestee esituses kuulajani on jõudnud," tõdes Vaik.

Vennaskonnas, Metro Luminalis ja Sõpruse Puiestees kaasa löönud Allan Vainola tegi enne Metro Luminali Rainer Jancisega ansamblit Ükskõik, kus kasutati klassikalisi luuletusi. Metro Luminalis hakati teadlikult kasutama Maidu tekste. "Luminal oli rajatud sellele, et Vaik kasutas sügavamõttelisi ja huvitavaid uusi asju oma tekstides, sellel ajal väga-väga uuenduslikud tekstid," rääkis Vainola.

"Esiteks äratasid tema tekstis minus tähelepanu sellepärast, et need polnud avaldatud ja keegi teine peale minu ei teadnudki nende olemasolust. Tol ajal käis laulude kirjutamine nii, et kõik kasutasid Loomingu raamatukogus või mujal luulekogudes avaldatud tekste. Seega oli suur tõenäosus, et parematele tekstidele on keegi juba lood teinud," meenutas Vainola.

Vainola sõnul olid Vaigu tekstid erilise seetõttu, et need poleks justkui Nõukogude Liidus kirjutatud. "Nad kajastasid maailma nii nagu seda tegid teised tolleaegsed Lääne bändid, näiteks The Smiths. Tulid mängu enesetaputeemad ja lood nagu "Ja päike tõuseb" ning "Isa tuli koju". See oli täiesti uus maailm," tõdes Vainola.

"Vaigu tekstid rääkisid surmast ja enesetapust, mis oli temajaoks üks põhilisi teemasid, mida ta idealiseeris ja mille üle talle meeldis fantaseerida. Kogu see asi oli ohtlik ja täis adrenaliini. Võib-olla sellepärast see mindki köitis, sest tahtsin ka pimeduse prints olla, aga teistsuguse muusikaga kui heavy metal. Tegelikult Metro Luminal oligi mingis mõttes grunge enne grunge'i," leidis Metro Luminali asutaja liige Rainer Jancis.

Vainola on nõus, et näiteks lood nagu "Valge kardina valgus" ja teised poolhämarad romantilised tekstid flirdivad kõik surmaga. "See surm on alati kuskil nurgas olemas ja piilub, tunned selle varju. See on kuidagi tema isiksuses äkki sees. Talle meeldib muidugi seda tekitada või meeldib, kui selline asi tema luuletustes esineb. "Valge kardina valgus" ongi minu meelest Vaigu väga hea klassikaline tekst. Teine väga hea tekst on jällegi Sõpruse Puiestee "1905". Niisugune valge, romantiline, aga kuskil on mingisugune väike vari või veri," sõnas Vainola.

Vaigu sõnul on tume pool olemas kõigis ja aeg-ajalt võib see ka intensiivselt esineda, aga üldiselt kirjanik ennast depressiivseks inimeseks ei pea. "Põhiline on minus lootus ja minu tekstides on ka väga palju lootus. Isegi siis, kui nad tunduvad lootusetud. Kuigi mu tekstides on palju lõplikkust, paljud tekstid on morbiidsed, aga mingisugune usaldus ripub nende kohal," arvas sõnade autor ise.

Kaheksa- ja üheksakümnendad olid Vaigu jaoks rasked aastad, mil tuli tihti silmitsi seista ümberkaudsete inimeste surmaga. "Kes siis suri läbi enesetapu või muul õnnetul moel. Eks see tekst sealt tuli, sest nende jaoks ei saanud tõesti midagi rohkem teha, kui palvetada. Ja kuivõrd ma sisemiselt olin kurbuses, siis pigem on sõnades ka selline konstateeriv kõrgemalt vaade iseendale ja elurongile, millest mõned jäid perroonile maha ja sina liigud edasi," selgitas Vaik.

"Võid kirjutada väga morbiidse teksti, aga kirjutaja ise positsioneerub kuskil mujal, on pigem vaatleja ja kui keegi midagi vaatleb, siis juba selles on tegelikult mõistmist, andestust ja see on seal kohal," lisas ta.