"Hamilgtonide saaga" idee sündis Vaigul 1988. aastal ehk kokku kulus kirjanikul teose idee sünnist avaldamiseni 35 aastat. Kohe alguses said Vaigul paika teose süžee ning tegelased. "Ma ei olegi ühtegi tegelast sinna juurde toonud," toonitas ta.

Kirjanik selgitas, et romaan räägib sellest, kuidas ta enda tulevikku ise ette kujutas. "Algne idee sündis ajal, kui ma olin veel üksik, mul ei olnud lapsi ning sai ette kujutatud, et minust saab üks intellektuaalsete huvidega vinguv hädapätakas."

Romaani peategelane on varases keskeas materiaalselt viletsas seisus mees, kes satub 1992. aastal ühe Euroopa väikeriigi mõjuvõimsa, rikka ja sõjaka rüütelkonna teenistusse. Rüütelkonna teeb kirjaniku sõnul eriliseks see, et nad elavad endiselt keskajas, kus pole elektrit ning puudub kaasaegne relvastus.

"Rüütelkonnal, kes keerutab maailma musta raha, kust pärineb ka nende jõukus, tekib konflikt ülejäänud kaasaegse maailmaga. Sinna ristumiskohta satub minu kujutletav alterego, peategelane Artur Steinberg," selgitas Vaik ning täpsustas, et üldisemalt räägib "Hamilgtonide saaga" aga põgenemisest, mugavusest ja mullist, kust inimesed ei taha kuidagi välja tulla.

"Seal tuleb teha päris palju eetilisi valikuid, mida ta siis edasi lükkab või üritab neist üle hüpata. Selles mõttes on see peegelpilt kõigist. Ka meil tuleb praegusel hetkel neid valikuid aina rohkem teha. Kahjuks ka maailm on muutunud selliseks, et me peaksime neid tegema, aga me ei taha," leiab Vaik.

Kuigi kirjanik kirjutas teost 35 aastat, ei ole tema sõnul muutunud ajad eriti raamatukaante vahele jõudnud. "Ma pigem isegi vältisin süžeeliselt neid muutuvaid aegu, aga kindlasti midagi tuli sinna juurde," täheldas ta.

Vaik usub, et lugeja suudab romaanist ka tänase maailmaga paralleele leida. "Näiteks on rüütlitel võimalus elekter ära võtta ning teha kahjutuks kaasaegne relvastus. Mingisuguseid paralleele me kindlasti leiame. Pearüütel Hamilgtoni puhul hakkab lugeja tahes-tahtmata praeguste autoriteetsete juhtidega paralleele tõmbama, aga tegelikult mõtlesin Hamilgtoni välja 1988. aastal, see tegelaskuju on muutumatu."

Kirjanik tunnistas, et romaani avaldamine on eelkõige laiskuse taha jäänud. "Ma olen selle ripakile jätnud ja samal ajal on see mind niivõrd palju köitnud. See on selline hea asi, mille juurde tagasi tulla. Mulle on olnud meeldiv seda kirjutada. Kui pea on tühi ja midagi teha ei ole ning teised ideed on kadunud, meeldib mulle, et mul on see Hamilgtonide romaan, mida võiks edasi nokitseda."

Kõige keerulisem oli Vaigu sõnul romaanis nooruslikku hoogsust säilitada. "Seda noorusautorit ja tänast autorit oli suhteliselt keeruline siduda. See suvi ma tegin Põltsamaal palju tööd, et mitte kaotada seda stiili ja tänast ennast sinna liiga palju vahele pressida. Võib öelda, et see on minu esimene romaan," lausus Vaik.