Riad Sattouf "Tuleviku araablane. Lapsepõlv Lähis-Idas, 1978-1984" (Varrak)
Prantsuse keelest tõlkinud Kadi Kolk

Punkt üks: ma ei saa jätta soovitamata head graafilist lugu, kui seesinane me keeles ilmub. Ilmselgelt ei oleks mõtet märku anda iganädalasest mikihiirest ja nii edasi, ent päris koomuskikunsti on laias maailmaski vähe, meiedele jõuab murdosa. Õnneks on see murdosa heaste valitud ning oma žanri klassika. Nõnda ka Riad Sattouf ja "Tuleviku araablane". Mida loodetavasti jaksatakse edasi tõlkida ja kirjastada, sest esimese raamatuga jõuame alles aastasse 1984. Olgu ette öeldud, et sel aastal sündis siin Eestis tulevane kirjanik Andrus Kasemaa.

Keda kuradit meil mingid araablased üldse huvitavad? Olgu nad tuleviku või mineviku omad. Kuradi kaltsupead, sõdigu omas urus ja ärgu pistku nokka välja. Nojah. Võib ka nii. Suuresti on inimesed ikka inimesed ja kuidas nad seda ühes või teises ilmamaa nukas parasjagu hakkama saavad, selle mõistmiseks tasubki raamatuid lugeda. Ka pildiraamatuid. Mõnikord eriti pildiraamatuid. Graafiline romaan võib viia süngusmõtlusse, ent oskab ka hoopis lapselikumalt (ei lapsikult!) mitmedki lood ja laulud lahti harutada. Ei mina usu, et eriti mitmed meist siin Läänelombi kaldal tahaksime lugeda viieosalist tõdeõigust Põhja-Aafrika lähiajaloo teemal. Riad Sattouf annab võtme kätte. Esimene osa kuuest keskendub kuuele aastale ja on jube hästi joonistet ja kirjutet, teeb rõõmu ja teeb targemaks.

Ootan järge ja ootan, et leiduks kongeniaalne looja, kes vaevaliselt läbitava Tammsaare seest idud üles leiaks ning inimestele loetavaks teeks. Päikseline rõõmulaks araabia kultuurist on hea, antagu omale vaimuvarale samuti hagu. Eeskuju jagub.

Maakera peal on miljoneid inimesi, kellele see jutustus meeldib. Ehk meiekeste hulgas samuti?

Andrus Kasemaa "Au kolhoosikorrale!" (Varrak)

Vihastan siin ja rõõmustan jälle, ja nõnda jo tükk aega. Ega oimagi otseselt, mis mulje peale jääb. Eks ikka rõõm, sest vihane olla on hirmus lihtne, rõõmustamiseks peab pingutama. Kurja ja heaga nii aina on – headus tahab tööd ja tegemist, pahalus tuleb ise, istu või potil ja oota.

"Au kolhoosikorrale!" rabas raamatuna sutsuke jalust. Et ei olnudki puhas paroodia, midagi Ivan Orava maailmast. Jummala siiras jutt. Leebe, ent julm sissevaade inimeste siseilma, kes täiega ongi endile kolhoosiaja kuldseks muinasajaks kujutlenud. Just nõnda, nagu Pätsi aega meenutati kolhoosiajal. Viin, kombainid, ilus elu, kõik oli odav… On tänagi inimesi, kes eelistavad nõnda mäletada. Mis siis, et valesti. Valikuline mälu võimendab head ja unustab halva. Mõnikord mõnedel vasturisti värk käib, siis tõusetatakse tõde ning nopitakse maast tüliõun ja teinegi.

Kasemaa lõikab oma elujuustust laastusid, mis maitsevad põnevasti. Soovitan kõigile, kes tahavad päramise poolsajandi kodumaisesse ellu vahedat rahvalikku vaadet. Vaadet, mis vaikselt hääbub, ent ühel või teisel kujul alati alles ja olemas. Pärimus ja rahvaluule kujunevad kogu aeg ning ega Kasemaa saagi jo ealiste iseärasuste tõttu okupatsiooniaega mäletada – ta meenutab ja idealiseerib seda paljude inimeste kaudu, paljude mälestuste kaudu. Autori enesekõnet ei maksaks liialt usaldada, ses on küllitsi toda särasilmset kapitalismusevastalisust ja marksismusesõbralikkust – teadmisteta tundmusi ühesõnaga. Annan andeks suurepärase sõnaseade eest. Ise ei mäleta tost ajast peale lögase saepuru poodide põrandail midagi ilusat. No ma olin linnalaps. Ju maal oli korraks etem olu. Ikkagi ja ausalt saadan omas meeles kukele kogu kolhoosi- ja okupatsiooniaja. Ja kui keegi tuleb ütlema, et elu oli odavam, siis rehkendagem objektiivselt. Palju kallim oli. Inimeste mälus muutub ent kõik.

Samas näen, et autor on sündinud tükike aega pärast Brežnevi surma. Ent minajutustaja väidab end Brežnevi lõpuaastaid mäletavat. Nii et väike lootus mul ikkagi on, et eesti kirjanik ise ei ole üksnes nunnu andekas totu, vaid hoopis kavalam ning kirjutanud raamatusse iseendaks, minajutustajaks sisse hoopis ühe teise iseenese. Natuke vanema ja tunduvalt napakama.

Juhhei, verejanulised! Siin on raudselt raamat, mille autorit ja tegelasi saaks punasteks täideks nimetada, võiks vändaga käima lüüa kogu maailma õilsa põlguse. Et kuidas naamoodi ikka tohib ja äkki selline kommarikoledus kogu tänapäevane kirjandus ongi, mingu nurka August Mälku lugema. Ilus suur tüli saaks Putini rõõmuks ühiskonnas jälle üles võetud ja kõlbaks kaua kedrata. Loodan väga, et naiivsust osatakse naljana võtta ning imelist üksikasjalikku tänavalu pluss sahvtiseid minevikupõikeid iseoma eluolu tervenduseks tarvitada just sellena, mis meil siin on – hea kirjandusena. On ennegi totrusest tarkust tulnud, on vastupidigi läinud. Valik on meie. Mina soovitan valida lugemise.

"Au kolhoosikorrale!" ei anna kolhoosikorrale tegelikult mitte vähimatki au. Aitab mõista inimesi, kel tolle ajastu suhtes kummalisi tundeid on. Õnneks kasvavad järjest peale põlvkonnad, kes okupatsiooniaegse jamaga sugugi suhestuda ei taha. Lugegu ja imestagu, mismoodi on võimalik mõelda.