Vabandan esmalt kohe, et tülitan sind kiirel ajal umbes nädal enne ametlikku esilinastust. Mida see viimane nädal sinu kui režissööri jaoks üldse tähendab? 

Eks see tähendabki erinevaid kohtumisi, planeerimist, produtsentidega rääkimist, levifirmaga rääkimist. Meil oli just ka meediapäev, kus me andsime intervjuusid. Tuleb välja mõelda ka see, mis esilinastusele selga panna.

Aga sina seda ei tee, et viimasel hetkel ärkad veel higisena öösel ja mõtled, et see koht tuleks ümber monteerida?

Ei, kindlasti mitte. Selle ajaga ma olen juba rahu teinud. Ühel hetkel sa lihtsalt tead, et on valmis, ja ma tegelikult ei põe enam.

Enne ametlikku esilinastust on ka igati kohane küsida, et kas sa teise filmi needust ei karda?

Ei karda (naerdes). Ma tean, et selline needus on, aga kui sa kardad midagi, siis sa tõmbad seda ligi endale. Mis siin ikka karta, läheb nii nagu läheb. Mis siin ikka põdeda.

Kui palju sa mõtled tegelikult ette ka näiteks arvustustele ja vaatajanumbritele? Kas see on midagi sellist, mis sind ette painab, et kuidas minu film vastu võetakse, või sa saad aru, et tegelikult sina sel hetkel enam liiga palju teha ei saa?

Ma ei mõtle tegelikult selle peale tohutult palju, mis need numbrid olema hakkavad. Võib-olla ma mõtlen nendele asjadele hiljem, sest praegu mul on palju muid asju, mis mind ärevaks ajavad. Praegu on mu jaoks pigem raske koht see, et ma pean mitmeid avalikke esinemisi tegema, sest ma ei ole väga hea publiku eest rääkija. Seega teised mured tulevad hiljem (naerdes).

Seda sa saad öelda hetkel vaid "Päevad, mis ajasid segadusse" pinnalt, aga kas filmi esilinastus on režissööri jaoks omamoodi finiš? Oled jooksnud maratoni ja nüüd saab see tehtud, kas on selline tunne?

Minu jaoks on see küll nii, sest siis ma saan ise sellest filmist lahti lasta ja oma asjadega edasi minna. See on suur vabanemine, enne seda ei tule, kui esilinastust pole olnud.

Kas pärast Tallinna esilinastust on plaanis ka üle-eestiline tuur? Viimasel ajal filmitegijad ikka teevad seda, et sõidavad ka mööda väikelinnu ja maakinosid, kas sul on ka midagi sellist kavas?

Ei, meil on plaanis suuremad linnad, me ei jõua lihtsalt rohkem. Eelmine kord me käisime päris palju, aga seekord pole võimalik. Käime küll Kuressaares, Pärnus ja Viljandis, seega tuur tuleb, aga lihtsalt mitte nii suur.

Kui jätkata maratoni võrdlusega, siis maratoni nimega "Tume paradiis" oled sa jooksnud viis aastat. Kas nii pikk töö ühe filmiga on mõnus luksus või tahaksid pigem kiiremini teha?

Tegelikult tahaksin kiiremini teha, sest ma soovin, et mu enda kirjutamise võimekus areneks niimoodi, et mul ei läheks asjadega nii kaua. Mulle meeldib väga ka filmi lavastada ja tahaks juba järgmisele võttele kiiremini jõuda (naerdes).

Üheksast-viieni palgatöölised hakkavad kohe kirvest teritama, kui kuulevad, et üks filmitegija saab töötada viis aastat ühe projektiga.

Kui nad teaksid, millised need viis aastat olid, siis nad kindlasti ei teritaks seda kirvest.

Aga millised need viis aastat tegelikult olid?

Need viis aastat on äärmiselt stressirohked ja ebakindlad. Vahepeal tuleb ka pereliikmetele helistada ja raha küsida.

Midagi ülemäära lilleliselt seal ei ole?

Kindlasti kohe mitte (naerdes).

Seda siis öelda ei saa, et Eesti režissöör on rikas? Sa ise Viimsisse maja ei ehita veel?

Kindlasti ei saa öelda. Mina praegu oma kogemuse põhjal saan küll öelda, et mingit maja siin küll ehitada ei saa. Ma siiamaani olen niimoodi elanud, et töötan ainult režissöörina, aga tegelikult olen endale nüüd teise töö juurde leidnud.

Sellist luksuslikku ideaali, et sa teed ainult täispikki mängufilme ja saad sellest normaalselt ära elada, veel Eestis käes ei ole?

Minu hinnangul küll mitte ja tegelikult ka väga paljude teiste hinnangul mitte.

Kas viieaastase tööprotsessi jooksul on ka seda tunne, et miks ma seda kõike teen ja tahaks selle filmi kogu täiega prügikasti visata?

Absoluutselt, korduvalt, väga tihti. On olnud ka hetki, kus ma olen üritanud põgeneda sellelt alalt teise valdkonda, aga ma ise ei ole suutnud, tegelikult ma südames ei taha seda ja siis ma ikkagi naasen selle projekti juurde tagasi. Ma võin ükskõik kuhu ära joosta, aga tegelikult midagi tõmbab sinna tagasi, sest ma naudin seda ja tahan neid lugusid rääkida. Kui sa oled midagi endas kuskil maale arendanud, siis sa ei taha seda ühel hetkel prügikast visata ja tahad edasi minna.

See on väga tore, et ma sain ka selle "Ela ja sära" stipendiumi, see on annab jõudu juurde ja ma saan võita aega järgmise projektiga tegelemiseks. See on olnud ka tunnustus, mis on väga südantliigutav.

See, mida sa räägid, käib vist väga paljude kultuurivaldkonna inimeste kohta. Sa teed midagi ja saad isegi tunnustust, aga kui vaatad pangakontole, siis tekib ka paratamatult tulle, et võiks teha midagi targemat. Samas see kõik kõrvale heita ja midagi täiesti muud teha tundub ka loll.

Mulle tundub, et kui sa siin kohalikes oludes tahad midagi teha, siis tuleb leiutada. Mulle tundub, et see lahenduse otsimine on tegelikult võti, et endale muude tegemiste kõrvalt aeg leida ja ikkagi oma projekt ellu viia.

Kui rääkida veel režissööride käekäigust, siis viimasel ajal on kirjutatud ka mitu arvamuslugu ja räägitud laiemalt sellest, et Eesti naisrežissööride olukord meie filmiturul on keeruline ning miskipärast saavad rahastust tihti just meesrežissööride projektiga. Kuidas sinu arvates olukord on?

On niimoodi või?

Jah, sellest on kirjutatud.

Ma ei ole ise seda niimoodi vaadanud.

Seega sa ei usu, et meil on sooline lõhe filmitööstuses?

Ma ei ole seda ise tunnetanud, aga ma elan suhteliselt eraldatud elu, mistõttu ma ei puutu väga palju teistega kokku. Seega ma tegelikult ei tea.

Mult on varem ka küsitud, kas ma tunnen end diskrimineeritud naisrežissöörina, aga ma ei ole seda tõesti kunagi tundnud.

Sa mainisid, et on olnud hetki, kus sa oled mõelnud, et tegeleksid võib-olla millegi muuga. Kui sa korra mõtled sellisena paralleelmaailma peale, kus sa ei tegeleks filmiga, siis mis oleks variant kaks? Mis valdkond see oleks?

Kui mul oleks rohkem närvi, siis mulle tegelikult meeldib meditsiin. Ma olen mõelnud, et mulle meeldiks kiirabiarstina töötada, midagi on kiskunud selle poole. Võimalik, et sel hetkel, kui tuleks põlenud inimene, siis ma minestaksin ära, sest ma lõikasin hiljuti oma näpust tüki välja ja siis ma küll ähkisin-ohkisin ja olin ise minestuse äärel.

Aga oletame, et oleks natukene teine psüühikaplaan, siis see meditsiinimaailm on väga sümpaatne ja kutsuv mingil põhjusel.

Oleksidki pidanud äkki teistpidi alustama, et kõigepealt meditsiin, seal raha kogunud ja siis saanud edasi filmi peale minna.

Ei tea, siis oleks ilmselt teistmoodi läinud, see vajab teistmoodi mõtlemist ja olekut. Ma arvan, et arstiks ka võib-olla sünnitakse, nagu sünnitakse loomeinimeseks. Kui mul oleks see kalduvus teisele poole, siis mulle meeldiks küll valges kitlis haiglas ringi käia ja kõigile süsti teha (naerdes).

Kui liigume nüüd rohkem loomingu juurde, siis mis sind looma innustab? Kui vaatame praegu sinu kaht täispikka mängufilmi, siis mulle tundub, et see on pigem tumedus kui positiivne energia.

Ma ise arvan samamoodi, kindlasti see tuleb kuskilt. See ei ole negatiivne, ma ei jaga kõike positiivseks ja negatiivseks, see lihtsalt on hämaram pool, mis kõnetab mind ennast rohkem.

Kui on saladust ja varjatud asju, siis see puudutabki kohati rohkem. Kui tont on kuskil varjude taga, siis see mõjub palju rohkem kui siis, kui tont oleks otse meie ees. Psüühikast ja psühholoogiast rääkimise puhul on samamoodi: kui rääkida seda läbi varjulisema poole, siis see on arusaadavam ja tunnetuslikum, sest psüühika on ka peidus asi.

See ei ole niiväga mingi tume horror, lihtsalt nende teemade valguses, mis mind huvitavad, kõlab see visuaalselt ja tunnetuslikult rohkem kokku, n-ö psüühika hämarad koridorid (naerdes).

Seega sinult täiesti helget filmi ilmselt pole oodata?

Ei tea, ma ei oska öelda. Ma loodan, et elu on veel pikk, ma ei näe tulevikku ette. Üldiselt mulle meeldib, kui on mõlemad poolused läbi põimunud, on helged momendid, on koomika, on traagika. Endale meeldib ka selliseid asju rohkem vaadata.

Kui "Päevad, mis ajasid segadusse" näitas maailma, mida me kõike teame või oleme selle kokku puutunud, siis minu arust sa näitad "Tumedas paradiisis", et see sama maailm ei ole kuhugi kadunud. Kas ma olen valel teel oma mõttega?

Milline maailm ei ole kadunud?

Noh, see 90ndate reaalsus, mida sa filmis "Päevad, mis ajasid segadusse" kujutasid.

Ma kuidagi ei seoks neid kokku, minu jaoks need on ikkagi erinevad lood. "Tumeda paradiisi" maailm on psühholoogilisem ja räägib veidi teisest asjast.

Aga millest ta räägib?

Ta räägib sisemisest endale otsa vaatamisest, läbi hämaruse enda nägemisest ja enda varju aktsepteerimisest. "Päevad, mis ajasid segadusse" puhul tegelesin ma rohkem iseseisvuse küsimusega.

Aga samas, nii palju, kui on inimesi, kes vaatavad üht filmi, nii palju on ka tõlgendusi, millest see film räägib. Ma ei saagi lõpuni ära öelda, millest see film räägib, sest see on just hea, kui kellegi jaoks see räägib hoopis millestki muust.

Kui näiteks sinu jaoks räägib "Tume paradiis" sellest, siis seda parem on. Tegelikult sa ei ole valel teel (naerdes).

Minu arust on "Tumeda paradiisi" puhul oluline, et film räägib kaasajast, sest Eesti filmist tegeletakse viimasel ajal piinlikult vähe kaasajaga, paljud filmid rändavad pigem minevikus. Mis sa arvad, mis see põhjus on?

Suur põhjus on ilmselt selles, et filme saab teha vähe. Samas ma arvan, et meil on lugusid ringlemas küll, mis on tänapäevast ka, aga meie filmitööstus on lihtsalt nii väike. Küll oleks rohkem tänapäevast ka filme, kui lihtsalt rohkem teha saaks.

Mõlema sinu filmi võtmemotiiv on pidu, või kui mitte otseselt pidu ise, siis sellele eelnev ootus või järgnev mahalaadimine. Mida pidu sinu enda jaoks tähendab? Kas pidu kui idee või kontseptsioon on sinu jaoks oluline?

Kindlasti, sest esiteks ma olen ise väga palju pidutsenud ja teisalt on pidu lihtsalt lugudes tugev katalüsaator, omamoodi vabastus ja tegelaste kokkusaamise punkt. Peo keskmes saab nii palju erinevaid asju toimuda, kuhu see pidu viib. Ja noh, sünnid on pidu, surmad on pidu ja vahepeal on ka pidu ehk pidu on inimesele kuidagi olemuslik asi.

Sa oled enda mõlema filmi stsenarist, sel korral koos Livia Ulmani ja Andris Feldmanisega. Kuivõrd erinevad on sinu jaoks stsenaristi ja režissööri rollid? Kas sa stsenaariumit kirjutades näed juba selgelt, milline film olema hakkab, või sa hoiad need kaks protsessi lahus?

Need on minu puhul täiesti ühendatud, kui ma kirjutan, siis ma kirjutan vahel juba mingid kaamera liikumised sisse, mul on väga pildipõhine mõtlemine.

Kui ma mõtlen, siis mu mõtteprotsess tihti käibki paberi peal, ma pean visuaalselt seda sõna nägema, seega ma kritseldan väga palju. Mul on alati ka mingid pildifailid kirjutamise ajal kõrval, sest atmosfäär on minu jaoks väga oluline.

Tihti kõik algabki üldse mingist atmosfäärist ja tundest, mitte loost pihta.

Kas see oli "Tumeda paradiisi" puhul ka nii?

See on mõlema filmi puhul nii olnud, see on kuidagi mulle loomupõhine asi, et kuigi lugu on seal olemas, siis selleks, et see kätte saada, tuleb alustada mingist abstraktsemast kohast.

Arvestades, et sinu puhul on need kaks protsessi nii tugevalt seotud, siis see vist ei oleks mõeldav, et sa kirjutad stsenaariumi ja saad aru, et seda filmi võiks tegelikult keegi teine teha?

Jah, ma kirjutan ikkagi endale, sest ma tean, mida platsil teha tahan. Tahan ikkagi enda stsenaariume ise lavastada.

Sa mainisid, et sind käivitab enamasti emotsioon või atmosfäär. Mulle tundub, et kui "Päevad, mis ajasid segadusse" oli rohkem loopõhine, siis "Tumeda paradiisi" puhul ei ole narratiivsus kõige olulisem. Oled sa nõus?

Mulle tundub, et see on mõlema filmi puhul veidi nii.

Seega sind ei huvita niivõrd lugu?

Ei, mind huvitab lugu ka, aga samas see tunne, mis jääb, on ikkagi kõige olulisem, samuti teatav poeetilisus.

Vahel, kui ma vaatan mingeid teisi filme, siis mulle meeldivad just sellised, kus pealtnäha pole mingit lugu, aga samas läheb ikkagi väga korda. Kui selline asi on saadud purki, siis see kuidagi väga kõnetab. Midagi mulle meeldib väga ka lahtistes lõppudes, seal on mul endal vaatajana nii palju ruumi.

Sinu seniste filmide põhjal tundub, et sa oleksid potentsiaalselt Eesti kõige parem žanrifilmi režissöör. Kas sind ennast üldse žanrid huvitavad või sa võtad sealt lihtsalt mingeid vahendeid, aga päriselt žanri minna ei tahaks?

Ei taha, kui ma läksin ülikooli, siis mõtlesin, et tahaksin küll õudusfilmi teha, aga praegu see žanriteema on pigem piirav minu jaoks. Mulle meeldivad küll mingid elemendid, aga ma ei näe küll, et ma žanrifilmi teeksin.

Sinu kahe filmi vahel ei ole pealtnäha liiga palju aega, aga Eesti film on selle ajaga väga palju muutunud. "Päevad, mis ajasid segadusse" ajal tuli välja "Klassikokkutulek", mis pani aluse Eesti kommertsfilmi tähelennule. Kas sa tahaksid ka ise kommertsfilmi teha või see EFI ja Kultuurkapitali komisjoni ees käimine ja oma tegemiste kohta hinnangu saamine on kuidagi vajalik?

Ma võiksin igatepidi teha, mul ei ole vahet. EFI-s käimine on väga kasulik, sest sealt saab vahel väga head tagasisidet. Ma vist käisin mõlema filmiga kaks tootmisvooru, seega tuli asju edasi lükata, aga see oli ka hea, sest asjad arenesid vahepeal edasi ja olekski enne liiga toores olnud.

Samas ma ei ütle, et ei tahaks kunagi erarahadega filmi teha, sest oluline on ikkagi see, et saaks üldse filmi teha.

Praegu oled teinud oma filme Eestis, aga soovi välismaale murda ja seal filmindusega tegeleda pole olnud?

Praegu ei ole ja ka minu järgmise filmi plaan on mõeldud Eestis tegemiseks, kuigi see pole mingi Eesti lugu, vaid võib olla ka universaalsem.

Seega hetkel mul konkreetseid plaane ei ole, aga samas välismaal millegi tegemise vastu pole mul ka mitte midagi. Vaatab, kuidas elu läheb.

On sul ka mõni selline projekt, millele sa oled püüdnud rahastust saada, aga pole õnnestunud?

Ei, mul oli üks stsenaarium, mida ma hakkasin kirjutama, aga selle ma olen nüüd sahtlisse pannud.

Selleks ei ole lihtsalt aega olnud, sest ma ei suuda väga mitut projekti korraga arendada. Kui mul on üks suur loomeprojekt, siis kogu mu energia läheb sinna. Kogu psüühika ja alateadvus tegeleb sellega, kui on üks suur asi käsil, siis see tahab väga pühendumust saada. Ma võin muid asju teha sinna kõrvale, aga n-ö oma asju suudan ainlt üht korraga teha.

Mida see pühendumine ühele projektile sinu jaoks tähendab? Milline sinu argipäev selle protsessi ajal on? Kas see on ka mingil määral rutiinne?

Siiamaani on küll olnud nii, et ma üritan mingit rutiini tekitada, et hommikul lähed istud laua taha või siis saad kokku kellegagi, näiteks praegusel juhul Andrise ja Liviaga, kui me seda arendasime, see oli väga meeldiv koostöö.

Seega üldiselt see ikka nõuab rutiini, mina olen pigem hommikuinimene, seega kui ma kirjutan, siis ma pean hommikul pärast ärkamist kiiresti ära sööma ja kohe minema laua taha, sest siis on umbes neli tundi viljakat aega. Osad inimesed on õhtuinimesed, aga minul kuidagi aju läheb just pärast seda hommikuaega lahti (naerdes).

Kuivõrd erinev sinu arusaam filmist praeguseks on? Kas teeksid nüüd uute kogemuste pealt "Päevad, mis ajasid segadusse" juures näiteks midagi teistmoodi?

Ei teeks, see on täpselt selline, nagu ta olema peaks. Filmist on mul ikka vist sama arusaam, aga pigem ma olen ise selgemaks muutunud, kuidas end väljendada, lisaks platsil olen enesekindlam ja tean paremini, mida teha tuleb. Enda kogemus on kasvanud, olen lihtsalt palju uusi asju õppinud.

Kui filmi võrreldakse teiste kunstivormidega, siis tihti on ta selles võrdluses kuidagi madalam, film ei ole sellel tasemel, kus on teater või kirjandus, teda võetakse pahatihti lihtsalt meelelahutusena.

Nii imelik, misasja, film on alati olnud üks suurimaid kunste.

Sina ei näe, et see vastaks tõele?

Absoluutselt mitte, mul on hoopis teine tunne. Ma rääkisin hiljuti oma tädiga filmiteemast ja ta ütles ka, et film on das Kunst (naerdes).

Aga paljud Eesti filmilavastajad on ka teatrisse läinud. Oled ka sellele mõelnud?

Ma olen teinud ühe tüki teatris, kunagi tegin Nukuteatris "Good-bye, baby", seega mul väike teatrikogemus on. Aga miks mitte, mul on mingeid mõtteid küll, mida teha, praegu mitte, aga ma arvan, et võiksin vabalt millalgi uuesti teatris midagi teha.

Hiljuti ühes intervjuus ütled, et sa oled üsna kultuurikauge, aga milline on su kultuuritarbimine sel ajal, kui mõne projektiga tegeled? Kas vaatad sel ajal näiteks üldse teisi filme?

Ma arvan, et see kultuurikaugus on mul plärtsuvalt mingil hetkel öeldud, pigem on lihtsalt see, et ma ei jõua nii palju asju korraga ette võtta. Mult ka küsitakse, et kas sa tead selle režissööri nime, aga mul ei jää väga nimed meelde, ma ei ole ka seda tüüpi inimene, kes on kõiki filme näinud.

Ma lihtsalt leian mingid asjad, mis mulle meeldivad, ja kaevan rohkem nende sees, mõned kirjanikud, kes mulle rohkem meeldivad, mul on teatud tüpaaži asjad, mida ma tahan rohkem tarbida. Pigem ma olen valiv nende asjade osas, mis mulle meeldivad, muidu ma lihtsalt sureks selle infokoguse all. Asju on maailmas nii palju.

Seega see kultuurikauge on mingil hetkel lollakalt öeldud asi, ma enam seda väga ei usu.

Aga kas sa tõmbad oma kultuuritarbimist pigem oma projektide ajal tagasi? Kas teiste filmide vaatamine on sel näiteks pigem segav või vajalik sinu enda loomeprotsessi jaoks?

Ei ole segav tegelikult, kui on mingid õiged asjad. Pigem on isegi mõnus. Võib-olla siis, kui on väga intensiivne kirjutamise periood, siis mitte, sel ajal tahad pigem mingit suvalisemat asja, näiteks Neflixi sarja või muud sarnast vaadata.

Ma arvan, et võib-olla ei ole minu standardid selles osas veel ka välja kujunendud, ühel päeval on üht moodi, teisel päeval on teistmoodi.

Filmide sotsiaalvõrgustik Letterboxd on teinud viimasel ajal režissööridega lühiklippe, kus paluvad neil öelda neli oma lemmikfilmi. Mis on sinu neli lemmikut? Ära liiga pikalt mõtle, ütle need, mis kohe pähe tulevad.

"Kurbuse kolmnurk", "Melanhoolia" ning "Fanny ja Alexander". Mul lihtsalt praegu tulid need kolm.

Võime ka praegu kolme peale jääda...

Ma ei teagi, kas need lemmikfilmid on, need lihtsalt tulid kohe meelde. Aa, "Matti", see Matti Nykäneni film meeldib mulle väga.

Kas rahvusvahelistele festivalidele pääsemine on sinu jaoks oluline? Kas sa filmi tehes mõtled, et see võiks olla midagi, mis kõnetab ka kedagi, kes ei ole eestlane?

See ei ole eesmärk, mille ma endale sean, pigem tahaks teha nii, et ma ise vaatan, et on hästi.

Ei ole kunagi konkreetset eesmärki, et peab olema mingi festivalifilm. See oleks vist minu puhul isegi suhteliselt hukatuslik idee, tahaks lihtsalt pilti oma peas realiseerida, see ei ole ega saa olla omaette eesmärk.

Muidugi, see on tore, kui see juhtub, aga kui ei juhtu, siis ei ole ka midagi hullu.

Millal me järgmist sinu filmi näeme?

Seda ei saa veel öelda, sa mõtled alati, et hakkad seda järgmine või ülejärgmine aasta tegema, aga siis võib möödud hoopis seitse aastat. Pigem mitte ära sõnuda (naerdes).

Kas nüüd pärast esilinastust tekib sul režissöörina üldse ka hetk, kus sa saad korra jalad seinale visata ja puhata?

Eks see on enda teha.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.