Soolise võrdõiguslikkuse seaduse eesmärk on tagada Eesti Vabariigi põhiseadusest tulenev sooline võrdne kohtlemine ning edendada naiste ja meeste võrdõiguslikkust kui üht põhilist inimõigust ja üldist hüve kõigis ühiskonnaelu valdkondades.

Skandinaavias ja Lääne-Euroopas on naiste ja meeste võrdõiguslikkust arendatud kõigis ühiskonna valdkondades – sealhulgas mängufilmide režiis – ning mitmed riigid on kirjutanud sellised klauslid ja kvoodid ka väga selgelt, numbriliselt oma seadustesse. Nende eesmärk on aidata alaesindatud sugu ja vähendada soolist ebavõrdsust. Eesti mängufilm tundub kuuluvat mingisse eelajaloolisse tsunfti, kus naised küll võivad kuuluda ühingusse ja käia koolis, aga meistriteks võivad saada ainult mehed, kusjuures isegi vajalikud õpi- ja rännuaastad ei pea olema alati täis.

Numbrid räägivad enda eest. 2021. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eestis 1 331 824 inimest, kellest 47,6 protsenti moodustasid mehed ja 52,4 protsenti naised. Tallinna Balti Filmi ja Meediakooli on alates 2006. aastast režiierialale õppima asunud enam vähem võrdne arv mehi ja naisi, täpsemalt 29 meest ja 25 naist¹. Kooli on lõpetamata jätnud mõnevõrra rohkem mehi, seega võib öelda, et Eestis on filmirežiialase hariduse saanud mehed ja naised võrdselt. Siia lisanduvad veel välismaal hariduse omandanud ja iseõppinud Eesti filmirežissöörid.

Eesti Filmi Instituut on aastast 2007 kuni 2022 toetanud kokku 44 meesrežissööri (sh 5 välismaist režissööri) ja 9 naisrežissööri täispika mängufilmi tootmist ja järeltootmist. Meeste tehtud filmidele on maksumaksja raha jagatud kokku summas 21 042 933 eurot ja naiste tehtud mängufilmidele 3 541 386 eurot. Varasema aja kohta täpne info puudub, aga vaadates värskelt ilmunud "Filmistatistika vihikut" (koostanud Hagi Šein ja Reet Sokmann), siis võib ju isegi väita, et üldarvestuslikult vaadates on asjad meilgi liikunud ikka paremuse suunas.

See on aga ainult osaliselt tõsi. Näiteks dokumentaalfilmide režissööride hulgas on täna juba julgelt üle 40 protsenti naisi ja Anna Hints oma viimase filmiga "Savvusanna sõsarad" on hea näide sellest, et naised tahavad ja oskavad teha väga häid ja rahvusvaheliselt huvipakkuvaid dokumentaalfilme. Aga kas mängufilme siis ei taha ja ei oska naised teha?  Kas naisautoritel mängufilmis ei ole õigus oma nägemusele ja esindatusele meie ühiskonna diskursuses võrdselt meestega? Kas naised ja tüdrukud peaksid mõtlema ja nägema maailma samamoodi nagu mehed ja poisid ning tegema täpselt selliseid filme nagu viimastele meeldib, et rahastust saada?

Mängufilm on üks suurema ulatuse ja mõjuga fílmiliik, mis kujundab meie inimeste maailmapilti ja kultuuriruumi laiemalt. Hetkel on see pilt väga selgelt ühele poole kaldu.

Olen püüdnud seda teemat ka korduvalt Eesti filmi arengukava koostamise raames tõstatada, kuid millegipärast on reaktsioon sulaselgele probleemile jäänud pehmelt öeldes leigeks. Üks põhjus on kindlasti see, et väga pikalt olin mina üks vähestest produtsentidest, kes üldse naisrežissööridega mängufilmis tegeleda püüdis. Täna enam Euroopast raha ei anta, kui ettevõtte projektid ei ole piisavalt mitmekesised ning ei liigu üldisema soolise tasakaalu suunas. Eestis antud küsimust aga endiselt kõrgemal tasemel ei teadvustata, kuna puudub kasvõi vastava statistika kogumise kohustus. 

Mind ajendas seda artiklit kirjutama viimane "kaitsmine" Eesti Filmi Instituudis, kus täispika mängufilmi tootmisrahadele kandideeris kokku kaheksa režissööri, sealhulgas üks naine ning toetus eraldati viiele mehele, kellest neli on ühtlasi ka debütandid, mis on täiesti omaette teema avaliku raha küsitavast kasutamisest. Numbrid näitavad, et keskmiselt on alates 2007. aastast toetatud ühe meesrežissööri debüütfilmi tootmist igal aastal.

Mul pole mitte midagi eluterve ja ausa konkurentsi vastu, küll aga selle vastu, et kui filmi kaitseb naisautor, kelle filmi üks peategelane on keskeas karismaatiline ja edukas kirjanik ja tuntud telesaatejuht, kes autori nägemuses on võib-olla mõnevõrra arrogantne, aga sisemiselt üksildane ja romantiline, siis ekspertiisi pannakse kirja keskealise Eesti meesrežissööri nägemus sellest, milline naisautori tegelane olema peaks ja – üllatus, üllatus! – see peaks olema üks küüniline ja elus pettunud inetu inimene.

Ma ei tea, kuidas teiste naistega on, aga mind küll sellised mehed absoluutselt ei huvita ja ma ei saa aru, miks me peaksime neist veel rohkem filme tegema. Täiesti tähelepanuta jäetakse seejuures tugeva naispeategelase nüansirohkus, mis oleks andnud muuhulgas ka ühele Eesti naisnäitlejale võimaluse mängida koos Skandinaavia tippudega.

Kui naiste võrdse kohtlemise klausli saamine filmimäärusesse kuulub Eestis endiselt ulmevaldkonda, siis ehk tasub järgmine kord küsida kõigilt meesautoritelt, et mida nad üldse naistest teavad, kas nende tegelased ikka on usutavad või peaksid nad olema hoopistükkis teistsugused? Võib-olla peaks kogu nende looming olema teistsugune?

Parem lahendus oleks aga läbipaistev ja sõltumatu hindamissüsteem ja -kriteeriumid, mis praegu mängufilmide osas puuduvad. Dokumentaalfilmide tootmistoetuste taotluste hindamiseks on juba aastaid rakendatud avalike kaitsmiste printsiipi kombineeritult eksperthinnangutega, mis on ennast väga selgelt õigustanud. Võib-olla ei ole sarnased avalikud võidurebimised mängufilmide puhul kõige õigem tee, aga minimaalselt võiks eeskuju võtta näiteks pikalt eksisteerinud ja põhjalikult välja arendatud Loov Euroopa mudelist, kus projekte hindavad erapooletud eksperdid punktisüsteemi alusel. Nii ei jääks ühe mehe või vahel ka naise kõva hääl, aga ka lihtsalt isiklik meeldimine või agenda rahastusotsuse põhikaaluks.

¹ Varasemad lennud võeti vastu koondkursustena, mitte eraldi režissöörid, operaatorid, monteerijad, heli, dokumentaal jne.