Turunduse poolest võiks Triin Ruumeti "Tumedat paradiisi" võrrelda selles vallas rekordeid püstitanud "Barbie'i"-filmiga. Välja on arendatud väga kindel visuaalne identiteet, mis meenutab "Stranger Thingsi" ja "Kill Billi" segu ning suutis isegi treilerit vaatamata filmi minu jaoks üles haipida. See kõik tundus nii tume, põnev, paheline ja värske. Lisada veel juurde mustast lateksist küllastunud promoüritused ja rahvas ongi puhtast uudishimust saalis kohal.

Ka filmis endas on visuaalselt ja tunnetuslikult see tumedus olemas. Film näeb hea välja, värvid on ilusti määratud ja mõned stseenid väga stiilselt kaadrisse püütud. Muusika on lihtsalt badass, kohati "Cyberpunk 2077" meeleoluga, kuhu hüppab sisse ka sellist Eesti 90ndate vaibi, peamiselt vist Hendrik Sal-Salleri tõttu, kes väikese kõrvalosa saab. Aga ka visuaalses olustikus on kohati tunda mingit veidrat möödaniku hõngu. Võib-olla peegeldub selles millenniumilastest vaimne stagnatsioon: tammutakse ühe koha peal, suutmata suureks kasvada ja iseseisva eluga toime tulla.

Sellest see film laias laastus ka on. 27-aastase Karmeni (Rea Lest) elu pöördub pea peale, kui ta isa sureb ning tuleb välja, et raha mingite salajaste võlgade tõttu enam pole. Kohati tundub, et rohkem teebki Karmenile tuska see, et ta peab oma elustiili muutma, kui see, et ta isa ära suri. Need on küll omavahel seotud, sest tundub, et issi-probleemid on Karmenil samuti olemas, kuna lähedust ja soojust otsib ta teise rikka keskealise mehe voodist. Lisada sinna juurde lõhkine pere, meeletus koguses mõnuaineid ja alkoholi ning valmis saabki loo ühe noore naise ühiskondlikust ja vaimsest allakäigust. Teine looliin keskendub aga Karmeni sotsiopaatsete kalduvustega poolvennale Viktorile (Jörgen Liik), kes võitleb oma deemonitega ja proovib end kehtestada tsikligängis. Põhimõtteliselt on tegu sellise Batmani verivaenlase Jokkeri stiilis narratiiviga, kus vaimselt korrast ära vend allilmas karjääri hakkab tegema, "Tumeda paradiisi" kontekstis siis kuskil nimetus kolkakülas.

Film paneb emotsiooni ja väljanägemise poolest täppi ja suudab seetõttu peaaegu varjutada muud vajakajäämised. Kui oleks veel rohkem pandud juurde n-ö pahelise elu kujutamist, veel detailsemalt sukeldutud underground-maailma kurdude vahele ja tehtud hoopis arthouse'i film, oleks võinud ehk sisulisemad mured tähelepanuta jätta, sest "Tumeda paradiisi" probleemid peituvad just seal.

Ruumeti loodud filmimaailm tekitas minus veidi segadust. Filmi reklaamiti kui lugu noortest ja nende probleemidest tänapäeva maailmas, aga tegelikkuses seal seda polnud. See on mõneti isegi ajatu film, kuna räigelt pidu pandud ja aineid tehtud on ju igavesest ajast igavesti. Võib-olla on tahetud näidata, et agulihipsteri, kauboiärimeeste ja külamaffia maailmad pole veel kuhugi kadunud? Rabeletakse mingis tardunud möödunud kümnendite supis, mis mõjub aga kuidagi elukaugelt.

Filmis ei lahata ka eriti mingeid aktuaalseid probleeme: sotsiaalne läbipõlemine, depressioon, sooline võrdõiguslikkus, seksuaalsus jäävad kõik teemaderingist välja. Ka filmis rohkem fookuses olev naudingu tagaajamise ja BDSM-i pool jääb küllaltki malbeks ja viisakaks. Tegu on looga, milles tegelasi ei ahista ühiskond, vaid enda saatuses ollakse laias laastus ise süüdi, jäädakse oma pähe kinni, tehakse valesid valikuid, kuniks enam tagasiteed pole. See on lugu põlvkonnast, kellele psühholoog on vabaduse piiraja.

Film üritab olla kuidagi psühholoogiliselt sügav, aga kukub selles läbi, kuna tegelastel endal pole sügavust. Me ei tea Karmeni kohta mitte midagi peale selle, et talle meeldib pidu panna ja ta isa suri ära. Teda ümbritsevad tegelased jäävad veel tühjemaks, nad astuvad suvalisel hetkel kaadrisse ja kui neid enam vaja ei ole, siis haihtuvad õhku. Viktor on neist kõige huvitavam: tõenäoliselt autismispektriga noormees otsib uut identiteeti isa mälestistest ja üritab selle kaudu ka Karmeni tekitatud vaimse traumaga omal moel toime tulla. Jörgen Liik muidugi oskab neid psühhootilisi tegelasi väga hästi mängida. Kahjuks ei ole tema sekeldused Odini sõdalasi meenutava mootorrattajõuguga loo tasandil üldse tõsiselt võetavad.

Miks mingis suvalises nimetus vallas üldse tegutseb 15-pealine mootorratturite ja skinhead'ide jõuk? Mida nad teevad seal? Miks Viktor nende juuksuri ja tätoveerija juures kogu aeg aega veedab? Nii paljudel asjadel puudub ekspositsioon. Ja kui seda on üritatud teha – gängi pealikule Andresele loodi täiesti mõttetu kahelauseline taustalugu, mille lahendus pidi olema ülimalt dramaatiline, aga kukkus välja hoopis kurb satiir –, siis muudab meele murelikuks, et mis sellest filmist üldse niimoodi järele jääb.

Tundub, et Ruumeti jaoks pole oluline luua väljaarendatud tegelasi, nad esinevad tema filmis väga pealiskaudsete tüüpidena, kelle abil anda edasi afektiivset emotsiooni ja lihtsustatud lugu. Tegelastel pole sisu, heal juhul eksisteerib minimaalselt, suunurgast libistatud taust. Meil on ärahellitatud tütar, vaimselt ebastabiiline poeg, rikas ärimees, hirmus tsikligängi boss, kuri võõrasema, narkodiilerist sõber. Ja ainult seda nad ongi, mitte midagi muud.

Vaataja visatakse piltlikult päris mitmel juhul pea ees vette ilma tegevuskohtade, olukorra, tegelaste ja nende suhete kohta otsest selgitust andmata. Ühelt poolt on see värskendav – minusse kui vaatajasse suhtutakse kui mõtlevasse inimesse, kellele pole vaja kõike kandikul ette tuua –, aga teiselt poolt jääb päris palju asju seetõttu kuidagi lahtiseks, üldiseks ja pealiskaudseks.

Jah, megastiilne film oli, peostseenid olid seksikad ja muusikavideolikud, näitlejatöö mõjus usutavalt ja võib-olla Eesti kinolevi kontekstis võiks filmi temaatiliselt isegi radikaalseks pidada, aga lõppude lõpuks ei olnud seal midagi eriti tähenduslikku. Jäi mulje, et sisu pole filmis oluline, mingid asjad lihtsalt juhtuvad ja peamine on esimene tundelaks, mille sa vaatamisest saad ja mis paneb arvama, et päris hea film oli. Pärast aga mõtled, et mis see kõik ikkagi väärt oli.