Võib-olla natuke üllatuslikult võib Wes Andersoni uusekraniseeringud leida seekord kinolina asemel hoopis Netflixist. Nimelt ilmus eelmisel nädalal neljal järjestikusel päeval neli Roald Dahli jutustuste ainetel valminud Andersoni lavastatud lühifilmi: "The Wonderful Story of Henry Sugar", "The Swan", "Poison" ja "The Rat Catcher". Nad kõik järgivad samu stiilivõtteid, narratiiviloogikat, ka näitlejad on samad, mistõttu moodustavad lühifilmid küllaltki kompaktse terviku, mida on kohane ka ühe tervikuna vaatluse alla võtta.

Osatäitjate seas on Andersonile kohaselt nii uusi kui vanu nägusid. Vanadest olijatest on kohal Ralph Fiennes ("The Grand Budapest Hotel") ja Rupert Ffiend ("Asteroid City"), kuid lisandunud on näiteks "IT Crowdist" tuttav Richard Ayoade ja Benedict Cumberbatch, kes siingi veidi doktorstrange'ilikult mõjub. Peale uute näitlejate neist filmidest midagi ülearu uut ei leia, rohkem on kasutatud võib-olla sümbolilist loojutustust ja loovat butafooriat, mis teatud hetkedel mõjub päris värskena. Muidu on nagu Wes Anderson ikka, lihtsalt lühem ja natuke tumedama sisuga.

Dahl ja Anderson sobivad omavahel aga nagu valatult. Mõlemale on omased eripärane omailm, mis ekraanil mõnusalt ühte sulab. Seda on juba tõestanud 2009. aastal valminud "Fantastiline härra reinuvader". Kui toona viidi vaataja sügavale Dahli loomaailma ja ka otseselt raamatu sisse, siis seekord on jutustustele lähenetud teistmoodi, rohkem distantsilt ja teatraalsemalt. Vaadates ongi tunne, nagu loetaks Dahli jutustust ette ja vahepeal teebki seda tugitoolis istuv Roald Dahl (Ralph Fiennes) ise. Selles mõttes on Anderson selle jutuveste tunde edukalt ekraanile tõlkinud. 

Teksti antakse edasi Andersoni filmidele omaselt suurema emotsioonita, tempokalt, nimekirjalikult. Tegelased vaatavad pidevalt otse kaamerasse – lugu jutustatakse otse vaatajale, neljas sein lammutatakse maha ja ehitatakse siis taas üles. See tekitas tegelikult vahel päris koomilise efekti, kui näitleja mingist tegevusest ülevaadet andes mööda koridori (ekraani sügavusse ulatuvaid koridore ja ruume on filmis palju, Anderson mängib julgelt joonperspektiiviga) kõndis, ise samal ajal pingsalt selja taha kaamerasse vaadates. Rohkem seistakse filmis aga paigal. Liikumist on minimaalselt ja pigem ongi nii kaameratööle kui ka näitlejate tegevusele ja olemusele omane staatilisus ja omamoodi veider ükskõiksus, milles võis pisteliselt näha suuremaid tunde- ja liikumispõhiseid puhanguid.

Seekord on Anderson oma teatri- ja stsenograafiaarmastusele eriti suurt rõhku pannud. Taustad on eriti "Henry Sugaris" ja "The Swanis" väga teatripärased. "Sugari" puhul värvikirevad, dekoratiivsed, isegi naivistlikud, "Swani" puhul morbiidsed, hallid, askeetlikud. Omal kohal on nukumajalikud läbivaated kui ka n-ö lava taha või kaadrist välja avanevad uksed. Anderson tõestab taaskord, et tänapäeval on endiselt võimalik lugu jutustada ka ilma suurejooneliste eriefektideta: inimese hõljuma panemiseks piisab kõigest tausta sulanduvast puukastist ja kaugusest läheneva rongi sümboliseerimiseks märkmepaberile joonistatud täpist. Huvitav oligi jälgida, mis loovat kaadervärki Anderson järgmisena loo illustreerimiseks kasutab.

Isegi kui need neli filmi moodustasid läbi Dahli algmaterjali ja Andersoni jutustamisstiili hea terviku, avaldus põimikus ka selge polaarsus. Kui "Henry Sugar" ja "Poison" on visuaalselt küllaltki värviküllased, siis teised kaks lugu vastanduvad sellele enda visuaalses vormis ja rohkem masendavamas sisus. Teine grupeering avaldus ka filmide kuvasuhetes: "Henry Sugar" ja "Rat Catcher" on 4:3 formaadis, aga "Poison" ja "The Swan" laiformaatides 21:9 ja 16:9. Võib-olla mõjub kitsam ja pikem riba ekraanil kuidagi rohkem pingelisemalt, sest mõlemad laiformaatides filmid on tõepoolest panuste poolest suurema kaaluga, mõlemas filmis on üks tegelastest otseselt ohus.

Wes Andersoni puhul võib depressiivsem meeleolu mõjuda üllatuslikult, kuid tegelikult on see vaikne melanhoolia olnud kohal ka ta täispikkades filmides. Surmal on väga kindel koht Andersoni maailmaloomes, see on midagi loomulikku ja juhuslikku, isegi vältimatut ja on kohal igas tema filmis. Mõned tegelased surevad vahel nii äkitselt ära, et vahel tundubki, et nad surevad lihtsalt suremise pärast.

Kuid surm puudutab lisaks surijale endale alati ka kedagi teist. Surma paratamatusega toime tulemisele ja leppimisele Anderson ka tavaliselt keskendub, olgu selleks siis surmahaigust teesklev isa "The Royal Tenenbaumsis" või väike India poiss filmis "The Darjeeling Limited". Ka kõigis käesolevates lühifilmides on surm olulisel kohal. Ainukesena ei sure "Poisonis" mitte keegi ära, kuid sellegipoolest keerleb kogu loo tegevustik surmaohu ja -hirmu ümber. 

Huvitav on nende lugude puhul ka see, kuidas nn lastejutu stiili järgi võiks iga lugu lõppeda õnnelikult, kuid reaalsus on kahjuks teine – inimesed on tihti ebameeldivad. Esimeses loos on küllaltki selge idee, et raha ei tee inimest õnnelikuks, kuid sellega saab siiski palju head teha ja peategelane saab kangelaseks – neljast loost on see kõige toredama lõpuga. Ülejäänud kolmes filmis valdab vaatajat filmi lõpuks aga pigem seest tühi või nukrameelne tunne.

Need filmid on taaskord ilmeksimatult andersonilikud ja esmapilgul ei pruugi neist midagi uut leida. Kuid ometi on neis mingi värskus, nad on krutskeid täis ja loomingulised. Ka lühifilmi formaat on väga õigustatud, sest rohkem kui 15 minutit seesuguses stiilis filmi ilmselt ei jaksaks vaadata. Ja tuleb tõdeda, et ilmselt pole maailmas kedagi teist, kes Roald Dahli paremini mõistaks ja tema lugusid ekraanile oskaks tuua kui Wes Anderson. Andersoni ja Dahli sõpradele on tegu kohustusliku vaatamisega.