Ainult võistlusfilmid täna. Tegelikult ka neljas, millele kehtib mõne päeva veel eetrikeeld, nii et sellest tuleb juttu hiljem. 

Sisutihe ja emotsioonirohke korje igatahes. Kisub sinnapoole, et aastalõputabelis saab Cannes'i asju olema vist rohkem kui tavaliselt. Püüdsin siin enne aru saada, et kas ma olen sel aastal leebem, vaatan vähem suvalist kraami või ongi tegelikult programm parem, aga tänase päeva üllataja Bellocchio kallutas vaekausi taas tugevalt viimase suunas.

CLUB ZERO

Jessica Hausner

Austria-Prantsusmaa-Saksamaa-Türgi-UK

Põhivõistlusprogramm

Jessica Hausneri viimase aja filmid käivad paljudele närvidele nagu on näha ka siinsest vastukajast. Samas võiks huvitava näitena tuua enne ühe kolleegi päeval tehtud tõdemuse, et need siin võistlevad prantsuse naislavastajad – Corsini, Triet jms – lähevad kõik omavahel segamini. Olgu Hausneriga, kuidas on, aga segi teda naljalt kellegagi ei aja. Muidugi meenutab ta kaasmaalast Ulrich Seidlit (Seidli firma on "Nulliklubi" aidanud ka toota), aga tema puine, ebamugav ja ülikuivalt eneseirooniline stiil on midagi sellist, mida ta nüüd vähemalt läbi kahe filmi (ka "Väike Joe") on lihvinud ja tundub igatahes oma teed minevat.

"Nulliklubi" räägib eliitkoolis antavast tervisliku toitumise tunnist, mille õpetaja (Mia Wasikowska) kiiresti kultuslikuks liikumiseks muudab, keerates meetodite äärmuslikkust järjest juurde. Siin filmis on mõnevõrra krigelemist, vähemalt üks selline stseen, mis pani inimesi tegema igasuguseid hääli ja peitma silmi, ja tõeliselt kohmakat näitekunsti kandilises inglise keeles, aga viimane tundub olevat osa Hausneri meetodist (vt ka Bresson, Fassbinder, Kaurismäki).

Hausner ei valda nüanssi samahästi kui näiteks Seidl, ja läheb liiga tihti laupkokkupõrkesse, aga intrigeeriv film igatahes, kogu söömisteemalisest uhhuutamisest meie ümber ja sellest, kui lihtne on igasugust toitumisalast irdkäitumist tegelikult ära põhjendada. Screen Internationali kriitikute tabeli seni kõige madalamad punktid.

6,5

ASTEROID CITY

Wes Anderson

USA

Põhivõistlusprogramm

Varem on mul Wes Andersoniga ikka lood hästi olnud ja pean mitut tema filmi ka meistriteoseks. Ka ei saa pisendada seda, et ta on arendanud välja täiesti oma visuaalse stiili, millel on kamaluga matkijaid ja ükski ei suuda teda päriselt siiski järgi teha. Selles valguses on lausa natuke kahju, et me oleme temaga... lahku kasvanud.

Eelmise filmi "The French Dispatch" puhul püüdsin hoolega jälgida toimuvast ja sain ka kontseptsioonist aru, aga kogu selle imekauni klaaspärlimängu taga tundus siiski haigutavat mingi tühjus. Pole ju oluline, mis mänguasjadega me väikesena mängime, vaid miks me seda teeme. Tundub, et Anderson on ennast mängima unustanud, ja unustanud enesele ka seda olulist küsimust esitada.

Millest on "Asteroid City"? Põhiliselt sellest, kuidas panna täielik plejaad A-kategooria tähti midagi tegema kõrbelinnas Asteroid City, kus käivad tuumakatsetused ja kust paljudel sinna tulnud skaudilaagriga seotud inimestel on keelatud lahkuda peale teatud sündmust filmis.

See, mida Anderson visuaalselt teeb, on muidugi taas ületamatu. Kadreering, kaamera, koloriit, kunstnikutöö, jne. Tehniliselt on see lihtsalt mingis oma maailmas asuv nähtus taas. Aga jälle pean tõdema, et sisulise poolega ma kontakti astuda väga ei suuda. Kas see ongi oluline? Sellele peab igaüks ise vastama.

7

KIDNAPPED

Rapito

Marco Bellocchio

Itaalia

Põhivõistlusprogramm

Seda nüüd küll ei oodanud. Marco Bellocchio on filme teinud alates 1960ndatest ja aeg-ajalt olen ma osad tema asjad ka ära vaadanud, aga pole seni näinud veel ühtki, mida julgeks täiesti kordaläinuks lugeda. Nüüd siis...

Hakkab peale nii nagu üks ajastudraama ikka. 19. sajandi keskpaik. Juudi pere vastu esitatakse kaebus, et üks nende poegadest on saanud salaja ristitud ja kuulub seega katoliku kiriku hingekirja. Väljastatakse ukaas ja laps võetakse perest väevõimuga ära, et ta Bolognast Rooma viia ja kirikukooli panna. Pere hakkab võitlema ebaõiglusega, paavst pere ja meedia tekitatud lainetusega, ja samal aja algab Itaalias revolutsioon, mille tõusulaine on teel Rooma poole. Poiss on mitme võimsa jõu tõmbetuules korraga. Kas ja kui palju ta asjadest aru saab? Me näeme noores Edgardos (täiesti ingellik Enea Sala) erinevat tõekspidamiste metsikut võitlust. Isa, ema, paavst ja Jeesus Kristus.

Ei pea olema hiromant, et selle filmi põhjal arvata: Bellocchio on suur ooperifänn. "Röövitud" on igas mõttes nagu ooper: suur draama, ülepaisutatud muusika, kõike läbi raputavad tunded. Elu kui suure tragöödia lava. Film haarab endasse rohkem, kui sellise loo puhul oskaks oodata. Ma võiksin peaaegu, et kihla vedada selle peale, et "Röövitud" saab järgmise aasta alguses olema üks viiest rahvusvahelise Oscari nominendist. Ja siit ka ilmselt mingi auhind kipub ikka tulema.

8,5