KUBI

Takeshi Kitano

Jaapan

Cannes Premiere 

Pole just selle sihikuga siin Cannes'sis tegutsenud, et näeks ära võimalikult palju verd (on ka neid, kes sellele keskenduvad), aga uue Kitano filmiga saan oma lahmaka kätte. Pealaest jalatallani.

"Kubi" on natuke nagu Kitano goes Miike. Nagu juba vana hea Kurosawa traditsiooni kohaselt, on ka siin skeemitamas erinevad lord'id, overlord'id ja warlord'id, et tappa vastased ja haarata võim. Salakavalused ja petmised vahelduvad mastaapsete võistlusstseenidega, kus verd kokku ei hoita. Laibalugejal sai juba poole filmi peal patarei tühjaks. Ekspositsioon on selline, et Jaapani nimede virrvarris tuuakse uute tegelaste nimesid ekraanil tekstina ära lausa kolme-neljakaupa. "Sõda ja rahu" on selle kõrval täielik täielik lasteaed.

Kui põhilised nimed ikkagi kuidagi selgeks saanud – oluline on vahet teha Mitsuhide ja Musashige või Nobunaga ja Hidenaga vahel –, siis võib kaeda, kuidas võitlevad samuraid ja ninjad, vahel eraldi ja siis üksteise vastu. Ega siin pole mingit soovi sügavamale inimhinge sisse minna, ja seetõttu on näiteks Miike samuraipärand veidi huvitavam, aga "Kubi" on ka igati nauditav film, peanupud lendavad muudkui nupsti ja nupsti otsast ära.

7

A BRIGHTER TOMORROW

Il sol dell'avvenire

Nanni Moretti

Itaalia

Põhivõistlusprogramm 

Nanni Morettil on omaaegse Kuldse Palmioksa laureaadina ilmselt tagatud aukoht Cannes'i võistlusprogrammis – kuigi see võit on täielik müsteerium, kuidas on see võimalik, et Moretti "Poja tuba" sai kõrgema tunnustuse kui "Mulholland Drive"... või kasvõi "Klaveriõpetaja". Aga see selleks, nüüd peame me neid Moretti filme edasi vaatama, mis oleks nagu mingi antiikmütoloogiline karistus mõne väärteo eest. Eile ütles hiinaka õnneküpsis mulle You will have a good mood tomorrow, ja see pidas paika, kuni õhtul võttis hoo kinni see itaalia takistus.

Moretti mängib pooleldi minategelast, filmimeest, kes teeb filmi, vannub truudust Itaalia Kommunistlikule Parteile (Moretti oli ka ise partei noortekogu aktivist), kritiseerib filmitegijaid, kelleni ta ise kunagi küündima ei saa (Cassavetes), püüab olla koomiline (note to self, silmade pööritamine ei võrdu nali), suhtleb ümbritsevaga mingilt (ilmselt ebatöötaval eneseiroonilisel moel) kõrgemalt tasandilt ja omab filmis abikaasat, kes suudab temast endast veel hullemini näidelda.

Paneks kindla ühe punkti, aga paraku-paraku sõbraga ühisel jõul rebisime end paarikümne minuti möödudes tooli küljest lahti ja põgenesime saalist. Seetõttu hinnet tegelikult panna ei saa. Maha jäi üks poola kriitik, kes pidi filmist arvustuse kirjutama ja seega oli sunnitud jääma. Kuna ma olin olnud tema turvaisik, kes pidi teda togima, kui ta magama jääb, olen ma nüüd juba kodus tagasi olles mõttes vahel tema juures, et kuidas tal vaesekesel seal läheb. Äkki peab ka paariküme minuti põhjal filmist kirjutama nagu mina siin.

Festivali esimene walkout siis. Tuli ära.