LAST SUMMER

L'été dernier

Catherine Breillat

Prantsusmaa

Põhivõistlusprogramm

Breillat oli varem ikka tuntud kui terav feministlik režissöör, kes tegi nii häid ("Brief Crossing", "A ma soeur") kui ka halvemaid ("Põrgu anatoomia", "Sinihabe") filme, aga oli alati intrigeeriv ja tugevate seisukohtadega. Seansile minnes tundub siinse filmi positsioon esialgu väga nõrk: milleks on tal vaja teha uusversiooni Taani filmist "Ärtuemand", kus keskealine naine võrgutab ära oma kasupoja?

Võib-olla toob vastuse lõpp. Kui Taani filmis viskas Trine Dyrholm otsustaval kriisihetkel noore poisi rongi alla, eitades kõike, siis Breillat' filmis annab Lea Drucker viimase sammuna kirele järele ja heidab kõik tuulde. Ma olen feminismis võrdlemisi olematu arutlustasemega, aga ehk näitab ta sellega naise jõupositsiooni, kui naine valib orgasmi, mitte organisatsiooni, eelistades isiklikku mõnu sotsiaalsele rollile. See teistsugune lõpp tekitab mõtteid küll, aga kahjuks tuleb selleni jõudmiseks terve ülejäänud film ära kannatada, mis on võrdlemisi tüütu.

Huvitav on iseenesest ka see, et rajufeministlikust Breillat'st sai 2018. aastal üks #metoo-vastase liikumise eestkõnelejaid Prantsusmaal, kes väitis, et külgelöömine pole patt (vägistamine muidugi küll) ja isegi, et Weinstein polegi nii hull, kui arvatakse. Kõik see kaadritagune on aga põnevam kui film ise. Tean küll, et ta nime hääldatakse Brei-jaa, aga seekord siiski Brei-ei. 

3

PERFECT DAYS

Wim Wenders

Japan

Põhivõistlusprogramm

See on küll nüüd väga-väga tugev tükk, kui võtta see kannatus ja mitte telefoni näppida nagu mitu inimest mu ümber. Sest see film ju kritiseeribki muuhulgas telefoninäppimist, meie rabedat, närvilist elustiili, naudingusõltuvust... sest ei paku midagi sellist.

"Täiuslikud päevad" on puhas budistlik film Jaapani mehest, kes töötab avalike käimlate puhastajana. Nüüd... osad ei suutnud nendest peldikutest mööda vaadata. Aga kui ei suuda vaadata siin elus peldikutest mööda, siis oledki määratud peldikus vangis istuma.

Meie kangelane Hirayama (Koji Yakusho, parima näitleja preemia?) küürib ja küürib, aga on mõttes kuskil hoopis kõrgemal. Vaatlev, alguses pikalt lausa tekstita lugu keskendub detailidele ja film on meditatsioonist (kui mõttelisest, mitte füüsilisest tegevusest), alandlikkusest, rituaalidest, repetitsioonist ja sellest, kuidas elu on elamist väärt ka sellisel tööl. Natuke nagu Jarmuschi "Patersoni" teisend, sest räägib ju samast asjast. Ja eriti hea, kui teatud sündmused panevad ta tasakaalu kõikuma ja ta peab end hakkama uuesti välja mõtlema, mis näidatakse ka ainult väga diskreetselt, ilma liigse draamata. 

Ma võiks sellest filmist kirjutada veel pikalt, aga samas julgustab see ju just (paar korda isegi otseselt) vähem rääkima, oma olekuga siin ilmas vähem müra tekitama ja rohkem kuulama-mõistma. Kirgastus. Peaauhindade kandidaat ja Wendersi parim film üle saja aasta. 

8,5