Cannes'i-päevik #3: New Yorgi parameedikutest Mehhiko ökoaktivismini
Alustuseks sain nüüd aru, millest mu alatise lemmikprogrammi Quinzaine des réalisateurs nimeks on tänavusest Quinzaine des cinéastes. Tundub, et prantsuse keelest on filmilavastaja sooti erinev, ehk réalisateur on mees ja naine oleks réalisatrice. Ehk et enne oli selle programmi nimi tegelikult meeslavastajate kaksiknädal ja selles valguses pole mitte ainult põhjendatud see muutus, vaid pigem küsitav, kuidas sellega nii kaua läks, tõdes Tristan Priimägi Cannes'i-päevikus.
Oli väga põnev päev, filmidest huvitavamgi vast Ameerika paviljonis toimunud kaks Ukraina filmitööstuse teemalist paneeli, kus sai ka ise rahva seast sõna võetud ja Eesti olukorda selgitatud. Ühtlasi kuulsin, et täna, ehk maikuu kolmandal neljapäeval on ametlik Ukraina tikandite päev Võšõvanka!
DESERTS
Déserts
Faouzi Bensaïdi
Maroko-Saksamaa-Belgia-Prantsusmaa
Quinzaine des cinéastes
Kirjeldatud nimevahetuse tõi kaasa Qdr programmi uus juht Julien Rejl, kelle taktikepi all tundub kahjuks vana lemmik olevat mandunud mingisse ... pretensioonikasse keskpärasusse. Kui varem võis minna selle programmi filme suht pimesi vaatama, siis nüüd olen pärast kolme kogemust märksa ettevaatlikum.
Marokolase Faouzi Bensaïdi film algab isegi väga hästi, selline 8 punkti rütmis black slapstick kahest ülikonnastatud võlgade sissenõudjast, kes käivad halva finantsdistsipliiniga rumalat talurahvast kiusamas, et need võlad tagasi maksaks. Seni kõik hästi, kuni üks kõrvaltegelane satub ise loo keskmesse ja läheb lahti mingi unenäoline muinasjutuveste, mis oleks iseenesest ka lahe, aga sellel pole filmi esimese poolega eriti midagi pistmist.
Edasi jäädaksegi nende kahe liini vahele pendeldama ja filmi mõte (kui seal selline ikkagi oli) kukub kuskile kahe tooli vahele. Käest lastud käärid, käest lastud võimalus. Kaks tundi ja neli minutit mänguaega mind tõele lähemale ei too.
Samal ajal on eesti kinodes eelmise aasta Cannes'i maroko film "Sinine kaftan", mis on küll väga soovitatud vaatamine.
5
A PRINCE
Un prince
Pierre Creton
Prantsusmaa
Quinzaine des cinéastes
Prantsuse helged gei-aednikud otsivad teineteist ja ühist rütmi loodusega. Väga literatuurne: sõnaderohke ja barokse tekstiga voiceover'i eest hoolitseb Mathieu Amalric. Esimese poole filmist vaatasin uskumatusega, et kuhu ma sattunud olen – musitavad habemikud, taustaks pikad tegevuse ja tunnete kirjeldused, natuke nagu kiriromaani stiilis. Noor mees ja vanad mehed. Kõik tunduvad geid olevat, kellega nad kokku puutuvad. Kõik musitavad, vahel kahe, vahel kolmekesi.
Samas täiesti õpikunäide sellest, kuidas ei tohi enne lõppu ära minna. Finišisirgel hakkab asi lõpuks mängima ja tekib mingi lisatasand. Enne ka juba vilgutas huvitavalt, kui voodist tõusnud noormehe asemel heitis sinna tagasi filmi autor, et märkida aja kulgu ja ise sama osa edasi mängida. Ühes müstilises stseenis eksponeeriti üheksaharulist noksi, mis nägi välja kättemaksuhimuline nagu Vishnu. Ja lõpuks sulas kõik mingisse müütilisse rahusse – inimene harmoonias loodusega, elusad ja surnud koos. Taustaks muidugi väga lahe muusika hollandi minimalistilt Jozef van Wissemilt, kes ka Jim Jarmuschiga näiteks koos hulga plaate teinud, muuhulgas ka "Only Lovers Left Alive'i" filmimuusika.
7
LOST IN THE NIGHT
Perdidos en la noche
Amat Escalante
Mehhiko
Cannes Premiere
Amat Escalante on mu mälus ilmselt igaveseks oma 10 aasta taguse meistriteosega "Heli", mis siin Cannes'is ka talle parima lavastaja auhinna tõi. Samas tekitab kahtlusi: Mis on "Cannes premiere"? Terve hulk kohati üsna tuntud tegijate (KItano, Erice) uusi filme, mis esilinastuvad Cannes'is, aga ei võistle. Miks?
Lavastaja-näitlejad on ilusti kohal ja lehvitavad, kõik on pidulik... Film aga vastab mu küsimusele üsna otseselt: ilmselt polnud lihtsalt piisavalt hea, et kuskile võistlusse pääseda, aga autor tahtis siiski Cannes'is oma filmi välja tuua ja selleks siis selline formaat.
Mehhiko maapiirkonnas tekib konflikt plaanitava kaevanduse osas ja viis aktivisti kõrvaldatakse kohaliku politsei poolt, nende hulgas ka filmi peategelase noormehe ema, kes jääbki kadunuks. Poiss hakkab oma käe peal lugu uurima ja tõotab tulla väga põnev asi, aga siis jääb täiesti toppama mingisse ühelt poolt õhukeselt skriptitud halba krimisse, ja teisalt takerdub liinide ja teemade üleküllusse – kaasaegse kunsti kriitika, sotsiaalmeedia kriitika, teenage angst, coming of age, narkokaubandus Mehhikos, ökoaktivism, noortegängid, kultuslikud religioonid jms. Kõik omaette nunnud asjad ju, aga korraga? ...
Filmi lõpuks (ja see lõpp ei tule ega tule enne kui 140 minuti peal) on dramaatiliste sündmuste toimumise ajaks juba täiesti pohlad, kas keegi saab surma, jääb ellu või langeb vangi. Ülepingutatust on nende teemade käsitlemisel kuni selle hetkeni, et kõik hakkab tunduma mingi muinasveste või mõistulooga, mis mõjub lihtsalt ebausutavalt. Escalante üritaks justkui suurele linale kõik Mehhiko maailma asjad ära visandada, aga oleks võinud siiski teleskoobi asemel luupi kasutada.
5
BLACK FLIES
Jean-Stéphane Sauvaire
USA
Põhivõistlusprogramm
Film New Yorgi parameedikutest? Kas siin saaks üle võrdlusest Scorsese "Bringing Out the Deadiga", ilmselt mitte. Eriti, kui rollid suht samamood jaotunud, et Tye Sheridan on südametunnistusest vaevatud Nicolas Cage, Sean Penn on elukogenud John Goodman ja Michael Pitt on überküünik Tom Sizemore. Samamoodi stroboskoopiliselt vilguvad öised tänavad ja samamoodi blurrides minnakse hulluks. Häda on mõlemal filmil minu meelest sama – näeme igasuguseid värvikaid intsidente, aga mingit arengut või lugu nagu välja ei kujune.
"Mustad kärbsed" aga võib küll lootusrikkalt peale hakata, realisminupp põhja keeratud, aga tasapisi muutub film nii lihtsameelseks, et on lausa rumal. Rumal dialoog, lasteaiatasemel sümbolism, algkooli tasemel mõtte ülenämmutamine. Venides liiguvad minutid täpselt kahe tunnini. Ühes stseenis on laibal mustad kärbsed ja siis need kärbsed ei lähe Tye Sheridani peast ära ja siis.. tundus filmile ka hea nimi, aga ei teagi, miks. Raamatu järgi, mille on kirjutanud keegi Shannon Burke, kes on kirjutanud veel ka... mõned teised raamatud.
Kui vana kiirabielu vaadata, siis venelaste "Arütmia" mängukatest ja bulgaarlaste "Sofia viimane kiirabi" dokkidest oleks paremad soovitused.
4
Toimetaja: Kaspar Viilup