Nii, ja siit nüüd tulebki viimane päevikupost selles kanalis. Lõppkonto jäi 26 filmi peale, mis pole väga võrreldav mõne aasta 40ga, aga valisin seekord kuidagi teise taktika ja see tasus end ära, ma ütleks. Kokkuvõttes väga tugev aasta, auhindade ülevaate ja kokkuvõtteloo leiab järgmise nädala Sirbist.

Filmide mõju on pisut paari nädalaga muutunud, Jessica Hausneri "Club Zero" umbes 1,5 punkti tõusnud, Marco Bellocchio "Kidnapped" jällegi pisut vähenenud. Huvitav endal jälgida, kuidas aeg üht või teist filmikogemust mõjutab.

Võistlusprogrammi viimasteks filmideks siis Ken Loachi ja Alice Rohrwacheri uued filmid. Loachi puhul ilmselt ka viimane film, sest ta kurtis halveneva nägemise-kuulmise üle ja ütles ka, et lühimälu vaikselt läheb. Kõige hirmsam väljavaade tundus talle aga mitte võtteperiood ise, vaid sellele eelnev kuudepikkune näitlejavalik jms, mis on väga kurnav.

Minu top 4 tänavu:

1. "Kuollut lehdet" (Aki Kaurismäki)
2. "The Zone of Interest" (Jonathan Glazer)
3. "Monster" (Hirokazu Kore-eda)
4. "Perfect Days" (Wim Wenders)

Ülejäänud on juba ülejäänud.

THE OLD OAK

Ken Loach

UK

Põhivõistlusprogramm

Ken Loach on kahekordne Kuldse palmioksa laureaat ("The Wind that Shakes the Barley" ja "I, Daniel Blake"), kes on terve pika ja viljaka karjääri jooksul tõstnud oma filmides lihtinimese / lihttöölise ja seisnud nende huvide eest.

Loachi jaoks täiesti uue teemana on "The Old Oakis" sisse toodud süüria põgenikud, kes majutatakse ühte maha käinud Loode-Inglismaa endisesse kaevanduskülla. Läinud on kaevandus ja töökohad, jäänud kibestumine ja perspektiivitus. Lisage sinna süürlased ja ongi plahvatusohtlik segu koos.

Kui "The Old Oak" ongi pisut skemaatiline ja ehk liiga otsekohene oma seisukohtades, peaks mõistma, et ta ei tee filme kriitikutele ega filmitööstusele, vaid üritab ikka kõnetada päris inimesi mõlemal pool ühiskondliku ebaõigluse lõhet – nii neid, kes on jäänud hammasrataste vahele, kui ka neid, kes süsteemi nimel seda ebaõiglust erinevates organisatsioonides või firmades teostavad.

Loach on alati olnud unikaalne filmitegija, varjamatult vasakpoolsete vaadetega, mis nüüd siin kipuvad pisut varjutama filmi ennast. Nagu kirjutas tuttav kriitik Marina Richter, siis tänapäeval on Loach parem sotsialist kui režissöör, aga kellel on inimlikkust ja kodanikujulgust. Süda on tal igatahes õige koha peal.

Kuigi see pole ei festivali ega Loachi kõige parem film, on tal minu täielik toetus. Ka Loach vääriks põhjalikumat tutvustamist mõne filminädala formaadis.

7

CHIMERA

La Chimera

Alice Rohrwacher

Itaalia

Põhivõistlusprogramm

"Kimääri" keskmes on tombaroli ehk hauaröövlid, kes otsivad 1980ndatel Itaalias etruskide vanu hauakambreid, et need tühjaks röövida ja laiud maha müüa. Tombaroli-gängi juhiks on inglane Arthur (Josh O'Connor), kel on ebatavaline võime neid haudu maa all ilmeksimatuna tajuda. Seda filmi on raske kirjeldada: mingil hetkel sigineb tema ellu naine (Carol Duarte, kes mängis näiteks "Eurídice Gusmão nähtamatu elu" nimitegelast), kes talle meeldib, aga kellele ei meeldi tema tegevus. Oma osa on mängida Isabella Rossellinil, kelle funktsioon filmis on pisut ebaselge.

Kes mäletab Rohrwacheri eelmist, minu isiklikul arvamusel küll vaksa võrra tugevamat filmi "Lazzaro Felice" (millega sai Cannes'ist ka parima käsikirja auhinna), see teab, mida oodata – Itaalia maapiirkondade maalähedane elu, rohkelt kohalikku folkloori nii viisis kui sõnas, paras annus maagilist realismi ja rohkelt värve ning elurõõmu. Ja loomulikult ka tema õde Alba Rohrwacher, keda oleme nõus vaatama tundide kaupa.

Ka Rohrwacheril oleks nagu oma stiil välja kujunemas, mis teeb ainult heameelt. Võib ka olla auhindamisel esil, ma ei oleks üllatunud, kui see midagi saaks, aga kui kõrgelt žürii seda hinnata võib, on raske ennustada.

7