X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Libatõed ja näljamängud. Intervjuu "Nulliklubi" režissööri Jessica Hausneriga

Jessica Hausner
Jessica Hausner Autor/allikas: Filmstop

Eesti kinolevisse jõudnud mängufilmi "Nulliklubi" režissöör Jessica Hausner ütles Sirbile antud intervjuus, et püüab meid näidata ühe suure teatrietenduse osana, milles me kõik teame oma dialoogiridu hästi peast, ja need, kes ei tea, visatakse ühiskonnast välja.

Jessica Hausner on juba mõnda aega teinud väga omanäolisi, ent raskesti haaratavaid või kummaliselt võõristavaid filme. Mõne aasta eest näitas ta filmis "Väike Joe"1 taimeriigi vaikset invasiooni, oma uues filmis "Nulliklubi"2 kõneleb ta aga meediaruumi mõjust ja toitumisteemalisest fanatismist ning neid kaht ühendades sellest, kui lihtne on tänapäeval võltsideoloogiatega inimesi endale järgnema panna.

Intervjuu ajal tegutseb taamal koristaja, kelle mehaaniline puhastusmasin matab meie vestluse kohati enda alla, luues koomilise dialoogi jutu sisu ja oma tegevuse vahel.

Kust "Nulliklubi" alguse sai?

Ma arvan, et esimeseks mõjutajaks oli "Hamelini vilepillimängija" muinasjutt, kus vilepilli mängiv rotipüüdja viib endaga kaasa kõik küla lapsed karistuseks vanematele selle eest, et talle tehtud töö eest ei makstud. "Nulliklubi" on selle muinasjutuga seotud, sest küsitakse, kas vanemad oleks ehk pidanud võtma suurema vastutuse või üritama noorema põlvkonnaga paremat kontakti saada, neid varem või paremini ära kuulama. Nad näivad pisut pimedad, et ei näe, mis nende lastega toimub.

Teie filmi põhjal võib jääda mulje, et vanemad peaksid kannatama rohkem kui lapsed.

Vanemad peaksid hoolikalt kuulama, mida nooremal põlvkonnal öelda on. See on üks osa loost. Teine on see, et täiskasvanutel või vanematel on keeruline oma laste eest õigesti hoolt kanda. Keegi meist pole täiuslik ja me kõik teeme vigu. Üldiselt aga, kui vaadata, kuidas need asjad on ühiskonnas korraldatud, siis tuleb öelda, et see on väga kummaline ja vale, et me ei tea, kes meie laste eest hoolt kannab. Lapsed on meie kõige kallim vara, aga inimesed, kes meie lastega tegelevad – õpetajad ja kasvatajad – ei ole just kõige paremini tasustatud tööjõud ja ega neid ka väga hinnata, ning see on täiesti väär, mis moel me ühiskonnas kedagi väärtustame. Ühiskonnana oleme me väga keerulises olukorras. Loomulikult peavad lapsevanemad päevad läbi tööl olema, aga mida see kõik lastele tähendab? Minu arvates pole laste eest hoolitsemise süsteem hästi korraldatud. Mõned on austatud ja rikkad, kuna tegelevad rahaga, ja teisi, kes töötavad õppeasutustes, haiglates või hoolekandesüsteemis, ei väärtustata üldse. Minu arvates hindame valesid inimesi. Pankurid on au sees, aga õpetajad ja medõed mitte. Palun selgitage mulle, kuidas on see võimalik. See on kummaline. Tulnukana arvaksin, et siinsed asukad on peast segi.

Minu lugu näitab, et olukord on ohtlik, sest lapsed on haavatavad ja kui neid ei juhatata ega aidata, nende eest hoolt ei kanta, võib keegi seda olukorda nendega manipuleerimiseks ära kasutada.

"Nulliklubi" on ka film kahtlemise tähtsusest. Missugune koht on kahtlemisel tänapäeva maailmas? Kas tahame kahtlused kaotada?

"Nulliklubi" üks teema on kindlasti radikaliseerumine ja radikaliseerumise üks tunnuseid on igasuguse kahtluse puudumine. See on loomulikult ohtlik. Tahaksin öelda, et "Nulliklubi" lapsed alustavad väga healt positsioonilt: nad tahavad teha head, parandada meie planeeti ning oma tervist, päästa maailm. Nad otsustavad selle saavutamiseks valida radikaalse tee, mis lõpuks loomulikult neid endid kahjustab. Igasugune radikaliseerumine toob kaasa ka agressiivsuse. Nüüd, kui mainida kahtlust, siis kahtlemine on väga tervislik. On oluline iseennast küsitavaks pidada.

"Nulliklubis" ei ole noorte radikaliseerumise ühe põhjusena näidatud ühismeedia mõju, kuigi elus mängib see suurt osa. Oli see teadlik kinematograafiline valik? On seda igav näidata?

Me näeme tagajärgi ning seda, et noortega manipuleeritakse, neid mõjutatakse. Neidsamu tagajärgi võib üle kanda ka neile noortele, kes veedavad kogu vaba aja internetis ja lasevad end sealsest sisust mõjutada. Minu arvates on "Nulliklubis" see element olemas: libatõed tapavad meie lapsi. See sõnum on filmis sees, kuigi me ei näe neid otseselt telefonis istumas. Filmi ettevalmistusperioodil külastasin mitut internaatkooli, mis on väga kallid asutused, mõeldud jõukate vanemate lastele. Need vanemad üritavad oma lastele tagada võimalikult hea hariduse, et kuuluda teatud eliiti. Ja selle praktika osa on telefonide vähene kasutamine, nii et paljud seda tüüpi koolid ei lubagi üldse telefone, sest nad teavad – nagu me kõik –, et päev otsa telefoniekraani vaatamine teeb rumalaks. Aega tuleks kasutada õppimiseks, oma võimete arendamiseks. Huvitav, et vanemad, kes endale kallist koolitust lubada saavad, ei luba oma lastel päev otsa internetis olla.

Kas räägiksite filmi väga spetsiifilisest, kuiva ja mõru huumoriga toonist ning omanäolisest värvipaletist?

Toon on mulle väga oluline. Kui hakkan uuest filmist mõtlema, püüan leida õige tooni ning "Nullilkubi" toon on traagilise ja koomilise segu, aga mitte viisil, mis mõjuks naljana või kutsuks esile laia naeru, vaid põhjustaks ebamugavat naeru, mis tuleneb teatud absurdsusest, inimeksistentsi absurdsusest üldse. Arusaamisest, et me kõik oleme mingil viisil naeruväärsed. Võtame end väga tõsiselt, aga ühel päeval lihtsalt sureme.

Uks avaneb ja põrandat nühkiv põrgumasin sõuab lähemale, muutes edasise jutu võimatuks ja põhjustades naerupahvaku.

See siin on ka absurdne olukord.

Mulle see meeldib. Meile antakse mõista, et me ennast liiga tõsiselt ei võtaks. Tema on mingis teistsuguses maailmas ja tal on meie intervjuust täiesti ükskõik. Minul on siin praegu väga tähtis hetk ja ma püüan öelda midagi sellist, mida olen alati tahtnud väljendada, aga temal on sellest ükskõik, kui ta tegeleb oma koristustööga. See muudab olukorra naljakaks ja just selline ongi "Nulliklubi" huumor.

Te võiksite seda oma järgmises filmis kasutada.

Teengi seda. Kirjutasin selle peas juba valmis. (Naer)

Tahtsin küsida õpetajate kohta, kes on filmis samuti esil. Ütlesite, et õpetajatöö pole meie ühiskonnas piisavalt hinnatud.

Kindlasti ei ole. Ühiskonnana oleme väga keerulises olukorras: lapsevanemad peavad loomulikult päevad läbi tööl olema, aga mida see kõik lastele tähendab? Minu arvates pole laste eest hoolitsemise süsteem hästi korraldatud. Õpetajate ja kasvatajate palgad pole kuigi head ja me ei hinda neid piisavalt.

Nii "Väikeses Joes" kui "Nulliklubis" kasutate mingit teaduslikku distsipliini, et ühiskonna probleeme esile tõsta. Kõigepealt geneetika ja nüüd toitumisteadus.

Võib-olla teen sel viisil mõtte arusaadavamaks. "Nulliklubis" on preili Novaki lähtepunkt üsna normaalne ning tema õpetus põhineb teaduslikult tõestatud kasulikul toitumisalastel nõuannetel – aeglane ja teadvustatud söömine ja muu selline, mis on kehale kahtlemata hea. Seejärel liigub ta sammhaaval edasi ja õpetus kõlab küll sarnaselt, aga pole enam mitte mingil juhul normaalne. Mind huvitas, kuidas ta kasutab teaduslikku alust millegi uue loomiseks.

Filmis on ka palju kaadritagust mütoloogiat. Emakese maa kummardamine, Nulliklubi usk sellesse, et on võimalik elada tarbides null kalorit. Kas see ideoloogiline pool on teil endal taustaloona välja mõeldud, kuigi te seda nähtaval kujul filmis kasutanud ei ole?

Ei ole enda välja mõeldud. Mulle taustalood eriti ei meeldi. Tegelaskujude juures ei keskendu ma nende enda lugudele või isikuomadustele, vaid üldisematele aspektidele. Kirjeldan rolle, mis kellelgi ühiskonnas on, nii et mu filmides ei käitu või näitle keegi väga loomulikult või autentselt, sest ma ei püüa seda näidata. Näitan, kuivõrd keegi meist teeb seda, mida temalt oodatakse. Kuidas me ühiskonnas meile määratud rolli täidame. Seetõttu ongi mu filmidel see kummaline teatraalne olek, sest püüan näidata meid ühe suure teatrietenduse osana, milles me kõik teame oma dialoogiridu hästi peast, ja need, kes ei tea, visatakse ühiskonnast välja.

Oleksite võinud valida ükskõik millise kultuse selle loo aluseks, aga olete valinud toitumise. Miks? Kuidas me oleme jõudnud toitumisega olukorda, et seda valitsevad sotsiaalsed stigmad, oma kehaga seotud kinnis­mõtted ja muu selline?

Söömine on meie kultuuri osa ja sellel on seltskondlik aspekt. Me tuleme kokku, sööme koos õhtust, aga kas kujutate ette olukorda, kui õhtusöögil keegi ühtäkki keeldub söömisest. Me tunneksime kõik ebamugavust, võib-olla solvuksimegi. Minu meelest on söömine tähtis ja ka väga isiklik asi, sest me paneme toitu oma kehasse. Ka toidu piiramine on kuulunud paljudesse religioonidesse ja paastumine on ühtlasi spirituaalne kogemus. Tütarlaps Elsa teeb filmis oma kõnes ka poliitilise pöördumise, kuidas toiduainetööstus hävitab nii meie keha kui ka planeedi. Minu arvates on tal õigus. Ja siis lisab ta sõnadele oma radikaalse teo. Neile noortele on söömise piiramine ka poliitilise loomuga, sedagi on igal pool maailmas juhtunud näljastreikide kujul. Nii et Elsa ideoloogiline positsioon on poliitiline.

Teil pole filmis ühtki modelli tüüpi anorektikust tegelast, keda kannustaks nälgima mure oma välimuse pärast. Eks see oleks ka pisut klišeelik. Kas jätsite selle võimaliku liini meelega välja?

Jah, mul vist oli üks selline tegelane käsikirja esimeses versioonis, aga kõik muutus. Ka seetõttu, et ma tegin koolides palju taustatööd, rääkisin suure hulga koolinoortega ja otsustasin sellest liinist lahti lasta vahest just liigse klišeelikkuse tõttu. Ometi on see teema loos olemas kehakaalupõhise häbistamise ja kaaluga seotud kinnismõtete kujul. See stereotüüp on peas samuti alati olemas.

Me elame radikaalse tegutsemise ajal. "Nulliklubi" õpilased rakendavad radikaalsust söömise või toidutööstuse vastu, aga on ka organisatsioonid nagu Fridays for Future jne. Mil määral on "Nulliklubi" kriitika liigse käremeelsuse vastu ja kus on piir?

Meil on tänapäeval palju väljakutseid ja mu film ei püüa sellesse selgust tuua. Ma näitangi väga paljude probleemide kooseksisteerimist. Nooremal põlvkonnal on täielik õigus võidelda oma tuleviku eest ja ma olen kindel, et kliimamuutusel on väga suur mõju meie elukeskkonnale. Aeg saab otsa ja ma mõistan, miks noored meelt avaldavad ja radikaalsete tegudeni jõuavad. Teisalt on minu meelest kohutav, kuidas radikaliseerumine põhjustab vägivaldsust ja konflikte. Ja kuidas inimesed pannakse uskuma hullumeelseid asju. Need eksisteerivad kõik korraga ja teevad maailma keerukaks. Seda ma püüangi näidata: pole midagi üheselt mõistetavat, lihtsat, head ega halba. Kõik on läbi põimunud.

Kas teid võtsid vanemad, täis­kasvanud, õpetajad kuulda, kui te olite lapse- või noores eas?

Sel ajal, kui mina laps olin, ei olnud kliimakriis nii tugevalt meie mõtetes ega ühiskondliku debati keskmes, kuigi oli ilmselt juba alanud. Siis räägiti valdavalt tuumaenergiast. 1980. aastatel olid teemaks Super-GAU ja Tšornobõl, mina näiteks avaldasin meelt tuumajaamade vastu. Võitlesin alati meeste ja naiste võrdsuse eest, sest naisena tunnetasin, et maailmas on mind täiesti kõrvale jäetud. Kui olin neliteist, andsid vanemad mulle raamatu selle maailma suurvaimudest. Tegin raamatu lahti ja vaatasin sisukorda: seal oli sada meest ja vaid üks naine, Marie Curie, keda ma sellest ajast peale väga hindan, sest ta oli selles raamatus ainus. Mõtlesin siis küll, et kas ma pean nüüd minema ja enese ära tapma, sest mul pole mingit võimalustki. Arvasin tõesti, et mul pole häält, mida kuulda võetaks. Sellest ajast alates on muutus aeglaselt toimuma hakanud.

Nüüd on mõned aastad festivalide võistlusprogrammides loendatud naisautorite filme ja arutletud protsentide üle. Kas teie arvates on selline praktika tõelise muudatuse algus või see mull lõhkeb, sest tingimused on olnud kunstlikud?

Ükski selline muutus ei toimu loomulikult. Patriarhaatki ei ole minu meelest loomulik. See on samuti kunstlikult tekitatud ja loodud olukord, kus naistel tuleb oma suu kinni hoida. Nii et see muutus ei pruugi praegu olla loomulik, aga olen kindel, et see on hädavajalik meile kõigile. Võrdsusest võidab kogu ühiskond – mehed ja naised.

Kas teie arvates inspireeriks "Nullikubi" järgijaid?

Loodan, et mitte. Usun, et söömise lõpetamine on liiga räige viis, kirjanduslik liialdus, selle praktiseerija sureb. Minnakse liiga kaugele.

Oma taustauuringute käigus olen küll näinud klippi naisest, kes väitis, et ta pole kaks aastat söönud. Ta nägi üsna hästi toidetud välja, aga rääkis väga veenvalt sellest, kuidas tal õnnestus söömine maha jätta. Pooletunnise selgituse järel hakkasin isegi mõtlema, et äkki ta räägib õigust. Isegi kui teda vaadates ütles mõistus, et see kõik peab olema väljamõeldis. Päris hull kohe, kuidas tõe tabamine on nii keeruline. Püüan ka ise näidata, et lõpliku tõe välja selgitamine on tihti võimatu. Kui arvad, et tead tõde, oledki juba eksiteel. Palju keerulisem on aktsepteerida, et me ei tea tõde. Kaos ja vasturääkivused tuleb omaks võtta.

1 "Little Joe", Jessica Hausner, 2019.

2 "Club Zero", Jessica Hausner, 2023.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: