RE Caligula: 90aastane Tinto Brass väidab, et tal pole siiski siin näidatud "The Ultimate Cut'iga" mitte midagi pistmist ja salgab filmi täiesti maha, plaanides Penthouse'i kohtusse anda. Tundub, et veel ei ole see teema lõpetatud ja kuskil kauguses terendab oht, et kui tal õnnestub kohtuga panna Penthouse materjali üle andma, siis peab veel vaatama mingit director's cut'i, mis võiks 80ndate versiooni kahe tunni ja nüüdse kolme kõrval olla näiteks neljatunnine.

Täna oli kiire päev, aga mitte filmide mõttes. Filme sai aegade mitteklapi ja muude kohustuste tõttu kokku vaid kaks, aga see-eest mõlemad miskitpidi erilised.

Tutvusin kõrval istuva kasahhi kriitikuga, kes oli muidu väga tore, aga tal oli pool filmi telefon lahti. Selgus (salaja vaatasin), et tal oli õnnestunud eelmisel päeval koos Mads MIkkelseniga pilti teha ja ta hoidis ilmselt silma peal, kui palju pilt on laike saanud. Panin siis enda oma ka, number 64.

INDIANA JONES AND THE DIAL OF DESTINY

James Mangold

USA

Out of competition

Üks tänavuse Cannes'i põhilisi promoüritusi, mille pileteid siin otsiti taga maa alt ja maapealt. Õnnestus endalgi kuidagi saada, et 8.30 hommikul vaatama minna, mida Indy siis oma väidetavalt viimases filmis teha suudab. Eelmisel õhtul anti Harrison Fordile härrasrahva linastusel suures saalis üle üllatus-au-Palmioks. Suur üllatus ju iseenesest ka see, et selline film üldse temaga koos teoks sai, sest härra on ikkagi 80. Paradoksaalselt oli ta kõrge vanus pigem kõige rohkem näha-tunda siis, kui ta oli minevikustseenides de-age'itud ehk digitaalselt noorendatud. Oma mureks pean ütlema, et see film oli nüüd esimene, kus mind selle tehnoloogia kasutamine meeletult ei häirinud, ja olin võimeline selle nn uncanny valley või õõvaoru ületama. Võib-olla allub ta nägu lihtsalt paremini sellisele manipulatsioonile kui kogu "Irishmani" näitlejatrupil kokku?

Selge see, et lavastaja pole Spielberg, kes üritab Spielbergi nii palju järgi teha kui võimalik. Kogu filmist kumab läbi tabada seda vana head nn. Amblin ethos't, ehk Amblin Entertainmenti 80ndate aastate filmide vaibi, mis koosneb võrdsetes osades imetlusest, imestusest, optimismist, heatahtlikkusest, seiklushimust jms. Kus lastele pakutakse täiskasvanute rolli mängida ja täiskasvanutele laste oma, ja kus filmimaagia sädelus liigub meiega kinosaalist kaasa meie igavatesse kodudesse ja koolidesse, sest lootus jääb, et akna taha ilmub mõni nunnu tulnukas või idamaine Furby või hõbedane DeLorean.

Aga nagu iga järgi tehtud toote puhul, määrab ka siin ära, kui palju sa oled nõus uskuma, et toode on "nagu päris". See antiikvaas on küll tehtud tunamullu, aga näeb välja täpselt samasugune. Mõnele aktsepteeritav, mõnele mitte. Mangold üritab püüdlikult tabada iga biiti, aga laitmatu käsitööoskuse juures tuleb fantaasiavaesus välja väga hästi näiteks märulistseenide juures, mis peavad tänapäeval olema tõelised koreograafia meistriklassid. Tagaajamise filmimiseks tuleb olla Woo või Frankenheimer (või Spielberg), alla selle lihtsalt enam ei mängi välja. Samuti on maailm kohati segavalt digitaalne ning jõuab väga hästi kohale, miks näiteks George Miller tegi kõik, et viimases "Mad Maxis" oleks digiefekte minimaalselt.

Siin on olemas kõik Indy markerid. Natsid – check. Kaabu – check. Piits – check. Skriptis pole lihtsalt üks macguffin, vaid alguses üks, mis viib teise ja siis kolmandani ning müstika-udu muudkui tiheneb. Amblinile teeb Harrison Fordi kõrval suure teene ka naispeaosaline, "Fleabagi" Phoebe Waller-Cates, kes on lainepikkusele täpselt pihtsa saanud – naissoost Errol Flynn, tõeline sarmikas lurjus, eduka sooasenduse näide, kus mees-stamprolli mängib naine.

See on korralik film, aga justkui originaali täpne võltsing. Teeb oma asja ära midagi juurde pakkumata, millest tänapäeval ei pruugi ikka piisata, eriti kui sama ajastu filmi pikalt oodatud järge nägime eelmisel aastal palju paremal tasemel, loomulikult filmiga "Top Gun: Maverick".

6

THE ZONE OF INTEREST

Jonathan Glazer

UK-Poola

Põhivõistlusprogramm

Glazer on ikka olnud helivõlur, ja "Point of Interesti" juhatab sisse viieminutine pildita stseen väga huvitava ja häiriva muusikalise maastikuga, mis häälestab kohe õigele, st. vaimselt täiesti valele ja ebanormaalsele lainele. Mica Levi taas, kes oli ka võrratu "Under the Skini" soundtrack'i autor.

Mis järgneb, on midagi äärmiselt mõjuvat ja ebamugavat. Filmi peategelasteks on Auschwitzi koonduslaagri komandandi Rudolf Hössi perekond, kes elab luksuslikus ja armsas eramajas otse laagri kõrval ja kelle eraelulised mured on samasugused nagu tavalistel vabadel inimestel. Kui näiteks ungarlaste "Sauli poeg" kasutas väga osavalt ära osalist informatsiooni pakkumist pildis, et meie fantaasia tühimikud täidaks, siis nüüd lõigatakse info praktiliselt üldse ära, aga meie kujutlusvõime võimendab puuduoleva osa kõrvulukustavaks, seda enam, et kogu aeg manipuleeritakse vaatajaga ka helidega väga oskuslikult, andes vahel mõnele vihjele hoogu või peegeldades tegelase või teise hingeseisundit.

Helikunstniku peaks kindlasti lausa nimepidi ära mainima – Johnnie Burn on lisaks Glazeri filmidele teinud helikujunduse ka Yorgos Lanhtimose põhiasjadele ja näiteks Jordan Peel'i "Nope'ile". Mitte kunagi varem pole normaalsus olnud nii kohutav, näidetest, kus sarnase kontrasti abil on saavutatud kunstiliselt väga tugev efekt, meenuvad näiteks austerlase Markus Scheinzleri "Michael" või hollandlase George Sluizeri "The Vanishing" ("Spoorloos"). Me räägime ikkagi siin tipptaseme ängistusest. Koonduslaagrite teema on lihtne viis seda efekti saavutada, seda kindlasti, aga antud film, mis on valminud suurepärase Martin Amise samanimelise romaani järgi, toob ikkagi lauale midagi täiesti uut.

Seosed tänapäevaga on väga valusad. Mariupol, Butša, ja sealsete sündmuste normaliseerimine, kinnimätsimine, ebaisikustamine. Inimesed pole statistika. Filmid, vahel harva, õnneks samuti mitte.

9