Cannes 2023 on alanud ning elutööpreemia laureaat Michael Douglas ja Catherine Deneuve avatseremoonial selle avatuks kuulutanud. Seda, milline festival tuleb, on veel vara öelda, aga rahvast tundub olevat päris rohkelt, programmides on minu meelest suurem kolmanda maailma filmide esindatus ja piletite välja lunastamise online-süsteem on veelgi kaootilisem kui varem. Ehk et prantslased ja internet ei sobi kokku, eks näe, mis saama hakkab, aga sisetunne ütleb, et erinevalt eelmistest aastatest kõike soovitut seekord näha ei õnnestu.

Avamisel rääkis ühisest kinokogemusest ilusti žürii esimees Ruben Östlund ja Michael Douglas meenutas oma algusaegu ning kaht suurt õpetajat: Karl Maldenit (vt seriaal "Streets of San Francisco") ja oma isa Kirk Douglast.

L'AMOUR FOU

Jacques Rivette

Prantsusmaa

1969

Cannes Classics

Enne avafilmi aga õnnestus end sättida vaatama Prantsuse uue laine ühe eklektilisema autori Jacques Rivette'i filmi "L'amur fou", mille ainuke filmikoopia hävis tulekahjus 1973. aastal, aga on nüüd tükkhaaval erinevatest allikatest kokku kombineerituna oma endises hiilguses taastatud. Kõik need neli ja veerand tundi mustvalget, tõesti ilusat, stiilse suure teralisusega pilti. Vot nii tuleb asja ajada. Keegi ei nuta, et liiga pikk ja liiga raske jälgida. Isegi, kui film pole Rivette'i paremate hulgast, on see tõeline austusavaldus filmikunstile, mis ei anna kiiret rahuldust ja kiusab vaatajat vahepeal omajagu. Filmi juhatavad sisse kaks põhinäitlejat Bulle Ogier (83) ja Jean-Pierre Kalfon (84), film on küll mustvalge, aga tänu sellele, et palju on kasutatud mustreid nii sisekujunduses riiete disainis, on kaader tihti võrdlemisi busy.

Sébastien on teatrilavastaja, kes üritab lavale tuua teatriuuenduslikus stiilis versiooni Jean Racine'i näidendist "Andromache". Ta on ühte rolli pannud ka oma naise Claire'i, too aga loobub. Uus näitlejanna võtab ta koha ja tahtjaid on veelgi, Sébastien on nendega lahkesti nõus teatrijuttu ajama, nii päeva kui öösel. Samal ajal läheb Claire vaikselt kodus peast hulluks ja nende armastus hakkab võtma üha meeleheitlikumaid toone.

Siin on ka film filmis, kuna lavastuse proove lindistab üks seltskond dokfilmi tegemise plaaniga. Kokkuvõttes on neid tuimi teatriproove pisut palju, ja eks, nagu väljendas oma kahtlusi võttemeeskonnale ka Sébastien, võib see prooviperiood iseenesest üsna igav olla. Sellise pikkuse juures on siin tuimi episoode ka omajagu, aga kokkuvõttes on lõpp väga tugev ja film jätab ikkagi hea mulje.

7

JEANNE DU BARRY

Maïwenn

Prantsusmaa-Saudi Araabia

2023

Avafilm

Kui käesoleval tühistamise ajastul on järjest olulisemaks diskussioonipunktiks muutunud see, kas ja mil määral me peaksime või üldse saaksime tegijat teosest eraldada (või teost tegijast), siis Maïwenni uus ajalooline kostüümidraama on selle mõtteharjutuse kõrgem klass, kuna ta on otsustanud peaossa panna vaevalt kohtumaja tolmu jalgadelt pühkinud Johnny Deppi. Tõsi, ta ju mõisteti kohtus õigeks ja vägivallamomendid oma abikaasa Amber Heardi vastu ei leidnud piisavalt tõestust, aga.. näitle, mis sa näitled, ega tabloidide taaka polegi nii lihtne maha raputada. Hirmsasti kipub päriselu filmivaatamist segama, ja ma pole selgelt ainuke, sest nii mõnedki naised  – nagu tänavune žüriiliige Brie Larson või näitlejanna Adèle Haenel – on teinud väga jõulisi anti-Depp sõnavõtte, ning Haenel teatas lausa eelmisel nädalal, et loobub näitlemisest ja lahkub filmitööstusest, sest see on sekskurjategijate safe space.

Ilma selle Deppi-probleemitagi on keeruline mõista, milleks oli vaja teha seda filmi ajaloolisest kurtisaanist Jeanne du Barryst, kes tõusis kuningas Louis XV soosikuks ja oli igatpidi üks vahva naine, tundub. Film algab natuke nagu "Barry Lyndoni" rip-off oma pealeloetud jutustajahääle ja küünaldega valgustatud sisestseenidega, aga on kokkuvõttes üsna standardne lugu, mis kasutab esiteks "kuldse südamega hoora" stereotüüpi, ja teiseks "ajalooline naine, kes oli oma ajast ees, aga meeste maailm ja värki" stereotüüpi.

Kui Maïwenni "Poliss" oli vähemalt üsna põnev ja "Mon roi" isegi lausa päris hea film, jääb mulle selgusetuks, miks "Jeanne du Barry" taolist toodet vaja on... Jah, uhked kostüümid, autor saab ise nimitegelast mängida, Johnny Depp kujutab läinud aegade kuningat läbi Jack Sparrow filtri, aga enamuse ajast on võrdlemisi igav. Piinlik otseselt pole, aga kujutatav on selgelt liiga klantspiltlik, et olla mingilgi moel tõsiseltvõetav.

Ja Saudi Araabia rahaga tehtud? Saudid ostsid tänavu ära nii Eesti kui Ungari paviljonid ja lõid Soome-Ugri rahvad taganema, okupeerides rannaäärsel filmitururibal põhimõtteliselt kogu kvartali. Loodame, et see raha teeb neid õnnelikumaks, sest tundub, et targemaks siiski mitte.

4