Vihm jätkub ja skandaale muudkui lisandub, aga nendest peaks mingi kokkuvõtte tegema lõpus. Catherine Corsini on nüüd viimasena jäänud meedia hammaste vahele alaealise seksistseeni filmimise ja kujutamisega oma võistlusfilmis, ja püüdega seda kinni mätsida. Huvitav, et tänavu on ahistamisskandaalide keskmes hoopis naised, Corsini kõrval ka Maiwenn, kes ühele ajakirjanikule füüsiliselt kallale läks mõnda aega tagasi ja tema peale sülitas. Küll need prantslased on ikka toredad inimesed.

KILLERS OF THE FLOWER MOON

Martin Scorsese

USA

Out of competition

Uus Martin Scorsese. Paar linastust, nii et piletid sellele filmile on ilmselt tänavune kõige kuumem kaup. Ärevus jõuab minuni ka, lähen tund aega varem kohale sappa seisma (kerge vihmaga) ja püüan maailma kõige kurjemat nägu teha sabas vahele trügijatele, kes leiavad täpselt minu ees mugavalt mõne "tuttava", kellega edasi tšillida sabas.

Enivei, olen saalis sees, valmis 3,5 tundi vaatama Scorsese uut eepost indiaani reservaadist 20. sajandi alguses. Natuke nagu "There Will Be Blood", ka siin käib jant nafta ümber – vahekaardi väitel sai Osage'i suguharust maailma rikkaim rahvus per capita, sest nad leidsid oma maadelt suure naftamaardla. Kohalik valgete kogukond abiellub usinasti Osage'i naiste-maaomanikega, et dollar ka nende tasku libiseks. Ja teeb seda üsna vaheneid valimata. Järk-järgult avaneb pilt sellest, millised lurjused ikkagi inimesed võivad olla ja üsna apokalüptiliseks kisub üritus, aga... edasi ei räägi ka vist.

Olgu öeldud, et väga võimas film. Scorsese selle sajandi TOP3 sisse kindlasti, ilmselt "Shutter Islandi" järele ja "Gangs of New Yorki" ette. Scorsese kaks suurimat n-ö realiseerijat, Robert De Niro ja Leonardo DiCaprio lõpuks ometi koos peaosades tema filmis, mis on juba iseenesest vaatamist väärt (või noh, tegelikult on ju ka lühifilm "The Audition" (2015), kus sellesama võimaluse üle päris head eneseiroonilist nalja visatakse), fantastiline loojutustamisoskus on härral ikkagi, abiks alati ta truu monteerija, Scorsese filmide eest kolm Oscarit saanud Thelma Schoonmaker, kes paneb filmid lihtsalt voolama.

Mul olid siin omad reservatsioonid, kus tundus, et on tehtud publiku nimel teatud kompromisse, aga neisse ilma spoiler'damiseta on keeruline süüvida.

80aastane Scorsese andis Deadline'ile mõne päeva eest väga liigutava intervjuu, kus ta ütles muuseas: "The whole world has opened up to me, but it's too late. /../ I want to tell stories, and there's no more time." Nüüd, oma karjääri lõpus, on ta karjääri tipus. Total support.

8

THE NATURE OF LOVE

Simple comme Sylvain

Monia Chokri

Kanada

Un certain regard

Olgu kohe öeldud, et mul on keskmisest suurem huvi Quebeci filmiskene vastu, kus isegi suvalised filmid on enamasti head (kuigi tihti häirivad). Lisaks tegijatele nagu Denis Côté, Xavier Dolan, Denis Villeneuve, Jean-Marc Vallée on palju ka teisi tublisid tegijaid, nagu kasvõi seesama Monis Chokri, kelle film "A Brother's Love" jäi meelde mõne aasta eest, ja nüüd uus film on ka väga hea.

Prantsuse pealkirja tõlke järgi "Lihtne nagu Sylvain" võtab romantilise komöödia klišeeraamistiku ja hakkab seal sees aktiivselt reegleid murdma. Peaosas on keskealine heal järjel intellektuaal Sophia, kellel on turvaline pereelu "endasuguse" mehega. Lapsi, tõsi, ei ole. Nad ostavad maamaja, mida hakkab parandama Sophia mehe vastand, ürgmees Sylvain, ja asi läheb suht kiiresti käest ära. Klassikaline dilemma, keha vs mõistus, kuigi Sylvain pole ka mingi loll, lihtsalt... lihtne.

Filmi on võimalik ka näha kui hoiatust klassipiiridest üleastumise eest, sest nii kui nad mõlemad n-ö oma keskkonnast välja astuvad, tekivad nihestused. Algne kerge ja komöödialikum toon aga pöörab tõsisemaks ja tuleb ka arusaamine, et siin on nagu rohkem sees, kui oleks oodanud. Tulemus on kibemagus, väga aus ja emotsionaalselt liigutav.

7

MAY DECEMBER

Todd Haynes

USA

Põhivõistlusprogramm 

Natalie Portman on noor, ambitsioonikas näitleja, kes läheb mõneks ajaks külla Julianne Moore'i maamajja. Moore on omal ajal olnud sealse kommuuni skandaalide keskmes, kui jäi vahele afääriga 13aastase poisiga. Nüüd tahab Portman teda filmis kujutada.

Todd Haynes suudab tõeliselt hästi opereerida kitši piirimail, nii et on korraga odavalt naljakas ja järgmine hetk täiesti tõsine. Film mõjub mänguliselt, aga tõsine teema kumab läbi. Seda on tõeline lust vaadata, siiani parim Haynesi film kindlalt, mida ma näinud olen. Tõeline meta-nauding. Eripluss Michel Legrandi originaalmuusika taasloomise eest 1971. aasta filmist "The Go Between" – see andis kõigele oma telenovelaliku alatooni oma pisut kohatu üledramaatilisusega, ja tegi kogu filmi veel teatraalsemaks.

8