Kaspar Jancise uus nukufilm tekitab kahetisi tundeid. Ühelt poolt on loodud kummaline ja absurdne filmimaailm, mis oma hüperreaalsete nukkudega, kes pomisevad mingit ladina, eesti ja hispaania keele segu, mõjub meeldivalt veidralt ja veidi kõhedalt. Nukud ja filmi üldine visuaalne keel meenutavad ka veidi Wes Andersoni "Koerte saart," kuid säilitavad siiski ka selle Eesti animatsioonikoolile iseloomuliku kummastava depressiivsuse. Teiselt poolt jääb filmis esinev sümbolism kuidagi liiga ilmselgeks, mis küll lisab kaalu absurdile ja satiirile, kuid ei mõju seepoolest kuigi värskena, eriti kui tegu on järjekordse ühiskonnakriitilise, inimkonda tema keskkonnaalase tegevuse eest hoiatava tekstiga. Okei, mingi armastuslugu on ka filmi sisse peidetud, aga see on selline erilise kaalu ja sügavuseta kõrvalnarratiiv.

Antipolis on lage ja kõle kõrbeasula, kus asuvad vaateratas, tsirkus, kaevandus ja töökoda. Eesliide "anti" kui millegi vastand annab kätte Antipolise olemuse: see on meie ühiskonna minimalistlik peegeldus. Jancis on Antipolise näol loonud väikese lihtsustatud kapitalistliku süsteemi mudeli: meil on kapitalist, kes filmi kontekstis on tsirkuse direktori rollis, kes kogu üritust juhib, kelle sõnavarasse kuulub üksnes sõnapaar "no problemos," kes ostab tööjõudu ja müüb neile ise võltsvajadusi, pakkudes neile sõnaotseses mõttes tsirkust, saades seeläbi töölisele antud raha tagasi. Kõik selleks, et kaevandada taastumatut sinist substantsi, millega lükatakse edasi paratamatut katastroofi, uinutades maa sees pesitsevat koletist ehk teisisõnu kliimakatastroofi või sõda või majanduskriisi või misiganes inimühiskonna ja maailma lõpuks hävitab. Ja kui teadlased hoiatavad selle suure katastroofi eest, lausub direktor muidugi jälle "no problemos," teeb siis oma vaaterattal kiire menetlusringi, mis kuhugi ei vii, või õigemini jõuab samasse kohta tagasi, viidates korporatsioonide ja maailmaliidrite ükskõiksusele.

Asjaolu, et Antipolis asub maakera õõnsuses, mistõttu ka Antipolise elanike gravitatsiooniline orienteeritus on ümberpööratud ehk nad kõnnivad maa siseküljel, meenutas mulle Nikolai Nossovi lasteraamatut "Totu kuul" ja Jaapani animafilmi "Pahupidi Patema," mis samuti maailma õõnsuse ja gravitatsiooni ning antigravitatsiooni teemadega mängivad. Kuid kui need tekstid keskenduvad rohkem inimsuhetele, sotsiaalsetele probleemidele, täpsemalt ühiskondlikest erinevustest tingitud üksteise mittemõistmisele ning sellest tulenevale hirmule ja tõrjumisele nende vastavate looilmade sees (kuigi Totu raamatut võib ka vaadelda kui kapitalismi kriitikat), siis "Antipolis" otsib kontakti pärismaailmaga, sest filmimaailma sisestatud Antipolise vastandmaailm, millest vaatajale näidatakse üksnes kuskil kartulipõllul asuvat bussijaama – mida ei peagi aga rohkem näitama, kuna me juba niigi elame selles maailmas – ei paku filmisiseselt mingit erilist kohta dialoogiks.

Ega siin filmis midagi uut inimese ja tema hinge kohta teada ei saa. Inimestest on saanud karikatuurid, neil pole erilist sisu, kuid nad esindavad mingit ideed, olgu selleks siis mõtlematu kapitalist, mehine mees, armunud naine või maa sees magav koletis, keda peab pidevalt fossiilkütustega uinutama. Tagasihoidliku armuloo keskel ongi enda tunnetega mitte sünkroonis olev macho, kes oma murede eest nagu mehine mees ikka häälekalt maa sisse kaevub ja naine, kellel elus nagu muud eesmärki polegi kui endale mees leida.

Samas on tegu väga olustikulise teosega, milles mängivad suurt osa üldine helidisain ja Jancise enda loodud muusika, mis loob kohati visuaalse tegevusega toredaid seoseid – need hetked pakuvad rahuldust. Lisaks on loodud mõnusalt masendav hamstrirattas jooksmise meeleolu, mil kohe algusest peale on kõik juba hukule määratud, midagi ka ei muutu ning lastakse tühisel meelelahutusel oma tähelepanu muredelt ja raskustelt eemale juhtida. Tsirkuse ja tühermaa vastandus on äärmiselt efektne ja annab sellele muserdavale meeleolule juurde. Pominatel ja üksikutel korduvsõnadel baseeruv dialoogivorm on aga lihtsalt pagana naljakas ja andis "Vanamehe multika" vaibi.

Lõpus luban endale aga veel natuke ruumi, et kiirelt tõstatada järgmine probleem. Nimelt nii eesti filmi- kui kirjandusmaastikul on puudu positiivsele tulevikule või isegi olevikule keskenduv žanr, mis võiks tuua värskust düstoopiliste fantaasiate vahel. Spekulatiivse ulme žanr solarpunk võiks seda pakkuda, kujutades endast visiooni tulevikust, milles inimene, tehnoloogia ja loodus elavad üksteisega kooskõlas.

Kuigi Jancise film ei kujuta otseselt düstoopiat, vaid tegu on lihtsalt meie ühiskonna absurdse peegeldusega, siis hoiatab see siiski meid võimaliku tumeda tuleviku eest. Tuleks seega välja mõelda, kuidas helge tulevik huvitavaks teha, et ühiskonnal oleks tore unistus, mille poole püüelda, sest muidu jäämegi me tolknema sellesse absurdi, milleks on meie kaasaegne maailmakorraldus.