On öeldud, et film on just nii huvitav kui on tema tegelased ja Aivar Simson täidab selle rolli laitmatult. Pealtnäha lõbusa ja vimkasid täis mehe elu varjutavad Afganistanis sõdimisest tingitud vaimne trauma ja alkoholism. See on film vaevatud kunstnikust, kompleksse siseeluga mehest, kelle olemusest saab filmi jooksul päris sissevaatliku pildi.

Kullar Viimse ja Erik Norkroosi film ei saavuta portreefilmina küll päris näiteks Kaupo Kruusiaugu "Machina Fausti" efekti, mis võlus oma räige eksplitsiisusega ja on žanri üks viimase aja paremaid näiteid. Kuid siiski tungib film Seaküla Simsonist, sarnaselt Faustist vändatud linateosele, portreteeritava pealiskihist sügavamale, näidates ausalt kunstnikku ja tema elu ning loomingu (koristamata) köögipoolt, hakkamata seejuures inimesest mingit müüti looma, millele filmi pealkiri samahästi viidata võiks.

Me käime Simsoniga kaasas tema kodus, töökojas, hüpnotisööri juures, skulptuuride avamistel, sõprade ja tuttavate juures. Pea kõikjal on Simson heatujuline, viskab nalja, jagab koduküla imperaatorina inimestele aumedaleid. Selle kõigega käib tavaliselt kaasas ka viinavõtt ja militaarne komejant: saluut ja tervitussõnad röhh-röhh. See kõik on äärmiselt mõrumagus. Kõigele astub Simson vastu läbi huumoriprisma, kuid on tunda, et vahel on ikka päris raske ja ehk ulatub ka seetõttu mehe käsi pidevalt pudeli järele.

Kunstnik sõnab sõbra matustel, et see on tal elus kõigest viies kord nutta, kuid kui paju on selles väites tõde? Pisarsilmi valutab mees hiljem südant Ukrainas toimuva sõja üle ja on kurb, et riik teda Vene armees teenimise eest üle kuulab. Sõda käib Simsoniga endiselt kaasas nii unenägudes kui päriselus. Ta jagab välja aumärke, käib ringi mundrites, osaleb lahingute taaslavastustes. Elavate seast lahkuvad järjest vanad võitluskaaslased, kellega ta enda sõnul varsti põrguväravate juures taas kohtuda loodab. Filmis ilmneb nooruses läbielatud aeg, mil Simson seal samade põrguväravate äärel juba ära käis, kuid kust tõi ta tagasi ja suure tõenäosusega ka päästis kunst, mille juurde skulptor Tõnu Maarand ta suunas. 

Filmis jääbki fookusesse kunstniku hingeline trauma Afganistanis sõditud ajast ja kontrolliv suhe alkoholiga. Ülevaate saab küll ka Simsoni loomingust, tuntumatest ja vähemteatud kui ka seninägematutest töödest, mida saadavad tihti kommentaarid saamislugudest ja kujude omanike mõtetest, kuid eelkõige keskendub Viimse ja Norkroosi film inimesele. Inimene on siin kunstist suurem. Filmis kujutatud loomingu ülevaade aitab portreteerida seda, milline inimene Simson on. Läbi iga välja toodud töö avaldub mingi uus külg ka kunstniku enda juures. Tundub, et parimad tööd on sündinud impulsi ja emotsiooni pealt. Nt Simsoni esimese lapse Rudolfi sünni puhul valminud, väikse lendava lapse, hõljuva puto skulptuur, mis mõjub ülimalt õrnalt ja tundeliselt või siis vastupidi skulptori pohmakast inspireerunud groteskne "Kassiahastus", mis väljendab väga ehedalt alkoholi negatiivset poolt ja ehk ka kunstniku appikarjet.

Vaatajale näidatakse huvitavat loomeprotsessi alates skulptuuride vormide meisterdamisest pronkskujude enda valmisvalamiseni välja. Visuaalselt kõige efektsemad ongi need kaadrid, kus Simson pimeduse rüpes pronksisulamit vormidesse valab. Sellest õhkab mingit ürgset vaimsust, ühendust teispoolsusega. Ehk käibki Simson igat teost vormi valades nende põrguväravate juures taaskord uuesti ära. Need kaadrid, mida muidu rõõmsameelset ja elavat Simsonit kujutavate piltide kõrval on vähe, sümboliseerivad tunnetuslikult seda Simsoni tõsisemat ja võib-olla isegi pimedamat poolt kunstnikust, mida muidu keegi teine ei näe ja mis avaldub loomeprotsessis, mis ta originaalselt surma veerelt ära tõi.

Film petab seega alguses vaataja oma tooni poolest ära: avakaadrites näeme salapärast meest, tõsise ja tahmase näoga Simsonit, ürgset ja tõsist pronksivalamist. Pimeduses punaselt hõõguv metallisulam manab kujuri näole varje, kõike saadab kõhedavõitu muusika. Järgmises stseenis kohtume me aga juba lõbusa näo ja suuvärgiga Seaküla Simsoniga ning film laskub enda pigem helgemasse kõneviisi, millest ei puudu külla ka tumedamad varjundid.

Me näeme Simsonit lamamas teki all, samal ajal kui hüpnotisöör Albert Stepanjan talle sisendab, et ta ei vaja alkoholi. Järgmisel kohtumisel tundub, et asi liigub paremuse poole, kuid nagu sõltuvustega ikka, langeb Simson filmi jooksul oma vanade harjumuste kilda tagasi. Ja see pole ka üllatav, sest alkohol käib automaatselt kaasas inimestega, kes teda ümbritsevad. Sõbrad tulevad külla viinadega, ka teoste esitlustel on kohane mõned pitsid võtta. Tegu on omamoodi nõiaringiga, mille jätkumisele Simson ka ise panustab, peites oma kuangise õpetaja Tõnu Maarandi riiulisse pudelikese. Alkoholist loobumine tähendaks loobumist millestki rohkemast kui lihtsalt ühest halvast harjumusest või sõltuvushaigusest. Alkoholi ümber eksisteerib tähenduslikult laetud võrgustik. Sellega käib kaasas omamoodi kogukond, traditsioon ja rituaal.

Filmis valitses hea tasakaal kunstniku eraelu ja loomingu kujutamise vahel. Mõnedest huvitavamatest teemadest libiseti aga kahjuks väga kiirelt üle, näiteks Simsoni kinnisideest falloslike vormide suunas. Kas tegu on tema jaoks samamoodi lihtsalt ropu naljaga, millega vaatajat šokeerida või peitub seal midagi enamat? Kokkuvõttes on aga tegu väärt vaatamisega, mille jooksul saab nii naerda kui südant valutada.