"Esiteks olid toredad mehed, kes seda tegema tulid, teiseks nad oskasid toredalt ära ka rääkida," selgitas mees, miks ta lubas endast filmi teha. Siiski netis ta, et natukene pidid tegijad teda siiski veenma. "Ega ise ei roni päris ekraanile, pole ju näitlejaharidusega."

Skulptori rääkis, et filmis otsustas ta olla võimalikult avameelne. Näiteks näeb vaataja mehe võitlust alkoholismiga. "Dokumentaalfilmi eripära ongi see, et peab aus olema, ei ole mõtet valetada, sest siis pole mõtet üldse filmi teha," leiab ta.

Kriitikasse, mis käib tema loomingu kohta, suhtub skulptor rahuga. "Oluline on nii palju, et mul on hea meel, kui minu asjad meeldivad, aga kui kellelegi ei meeldi, siis see jätab mu külmaks. Ma olen juba vana kala selles mõttes," märkis ta ning lisas, et oma töid ei lõpeta ta enne, kui ta ise ka rahul on.