Näitusel toodi esimest korda publiku ette Eesti kunstimuuseumi Euroopa ja Venemaa skulptuuride kollektsioon.

Aivar Simson on alati rõhutanud, et skulptuuride loomine on käsitöö. Simsoni enda lemmikuteks on olnud pronksskulptuurid, mida ta märkas kohe ka näitusel. "Ma naudin seda modelleeringut, kuidas see vorm mängib," tõdes ta.

"Pronksiga sa saad lennata pilve peale," mainis Simson, kelle sõnul võivad teised materjalid olla tüütud või aeganõudvad. Küll aga annab pronks võimaluse modelleerida skulptuuri just nii, nagu kunstnik seda soovib. "Elu on niivõrd üürike, et kõik see energia, mis on, ma tahaksin pronksile pühendada."

Kuigi Simson on skulptuure loonud juba aastakümneid, vaatas ta näitusel imestusega teiste kunstnike töid. "Mul on veel kõva maa areneda."

Kunstimuuseumi banketisaali sisenedes ootas külastajaid ees marmorist skulptuurid. Kuigi marmor ei ole Simsoni lemmikmaterjal, tõdes kunstnik siiski, et vaadates väljapanduid töid, on imetlusväärne, mida suudetakse antud materjalist teha.

Kolmandalt korruselt leiavad külastajad ka pronksskulptuurid. "See on saal, mida tasub vaadata!" ütles Simson. Lisaks skulptuuride hoolikale uurimisele, vaatab Simson ka ajastut, mil kunstiteosed on valminud.

Näitusel tõi Simson välja ka puust tehtud Lenini kuju. Küll aga on puuskulptuuridel üks oht: need võivad hakata pragunema. Seda märkas Simson ka Lenini kuju vaadates. Portreeskulptuuri peab kunstnik huvitavaks ning ka talle endale meeldib neid meelsasti teha. Hetkel on meesterahval käsil kindral Johannes Kerdi skulptuur.

"Kerdile ma tahaksin natukene seda naeratust sisse panna," ütles Simson ja sõnas, et skulptuuri loomine nõuab omajagu kannatust. "Ta oli igavene hea anekdoodimees olnud."

Küll aga ei pruugi olla meie seast juba lahkunuid inimesi lihtne skulptuuril kujutada. See nõuab Simsoni sõnul parajalt uurimistööd – suhelda tuleb erinevate inimestega ja kuulda, kuidas keegi teda mäletab. Elavate inimestega on aga märkimisväärselt kergem.

Skulptuuride kallal ei tööta Simson hommikust õhtuni, vaid teeb ka vajaminevaid pause, et saaks hiljem paremini märgata, mis tema töös võiks teisiti olla. Nii nokitseb ta kunstiteoste kallal päevas ligikaudu kolm tundi. Küll aga tõdes kunstnik, et hetk, millal kunstiteos on valmis, on puhtalt tunnetuse küsimus. "Ega ta kunagi valmis ei saagi."

"Avamäng skulptuurile" jääb Kadrioru kunstimuuseumis avatuks kuni 8. maini.