Tegu on väga kahjuliku raamatuga.

Eriti sirguvale noorsoole.

Kuna jäetakse mulje, kui tore on olla kunstnik.

Mis ta siis on – jood aga rohkesti viina või muud head-kangemat, jälle järjekordne patsas valmis ja elu on lill.

Vahepeal teed küla vahel töllakusi ja elu on ikka lill.

"Puhkekodus" ehk siis viinaravil käid ka teatava regulaarsusega.

Saad kõige selle manu veel kuulsaks kah, et sinu hingematvalt kaunist elust raamatuid kokku seatakse. No kadestamisväärne, mis. Kõik ruttu skulptuuri õppima!

Kui tohiks paluda, ärge lugege seda raamatut nii lihtsameelselt. Jah, Simson von Seakyll laseb läbi lehekülgede rüüpel hea maitsta. Ajsb igasugu toredat segast oma internatsionalistipäevadest "kaugel soojal maal."

Ee... see oli hoopis InBoil, kes niimoodi tagasihoidlikult Afganistani kohta väljendas.

Hr kunstniku kohta käis kuskil ammusel lõbusal ajal, kui keegi solvuda ei viitsinud, pildiallkiri: Simsonit kui raske käega internatsionalisti mäletavad kišlakid siiamaani.

Tollal võis see naljana pakutud, naljana võetud olla. Nüüd, kui sinna on jälle maarahva poegi jäetud, pole üldse naljakas. Hr kunstnik pildus seal veel miine ka, mis üks jube relv on.

Lakkamatu tinapaneku tagant – hr kunstnik ise ütleb, et kaine peaga ta ei taha sest kogemusest rääkida, aga justkui peaks rääkima – lugu mõttetust sõjast mõttetul eesmärgil ennast räägib. Kuigi vist palju jääb rääkimata ka.

Et seda võiks lugeda iga auandja, kelle meelest meie soldatid panustavad kuskil maailma otsas eesti julgeolekusse. Ah, ei, parem ehk mitte. Vihastavad veel, et kuidas nii võib öelda, kuidas nii võib rääkida, okupant Simson, olge parem vakka. Tehke oma niiöelda kunsti ja olge vait. Valage oma pronksist omapäraseid meesterahva ihuliikmeid.

Skulptoriks olemise olmeline kirjeldus jäi mõnele mehele meelde. Kuidas näiteks erinevad sädemed härra loovisiku silmnäole ja silmadele mõjuvad. Relakas teeb ühtmoodi sädemeid, räbu teist. Pronksivalu, sa taevas küll. Mitmesaja kilo sulametalliga õiendada – ma küll ei julgeks. Kohe kindlasti mitte. Aga, kui mees on üle elanud igasugu kummalisi seiklusi kaugel soojal maal, võibolla on hirmud üle elatud. Ei tea, ei hakka suud täis võtma.

Kõigile igasugusustele vaatamata on see rõõmus raamat. Kõneldes ehk peamiselt vaprusest hakkama saada ja edasi marssida. Teha nohisedes oma tööd, kuigi naised on kurjad, alkohol murrab ja kahetseda ainult nahkapandud aega.