Martin Scorsese tõsielu sündmustel põhineva "Lillekuu tapjate" tegevus keerleb Ameerika põliselanike Osage'ide hõimu peal toime pandud mõrvade ümber. 1920. aastatel olid Osage'i indiaanlased tänu oma maadelt leitud massilistele naftavarudele kasvanud piirkonna ja ka võib-olla maailma üheks kõige rikkamaks rahvaks. Nende vara peale ihusid hammast aga valged mehed, kes rikastumise eesmärgil Osage'idega abiellusid ja neid külmaverelist tapsid, et läbi pärimisõiguse naftarahad endale saada. Film keskendubki ühe sellise mehe, Ernest Buckharti suhtele indiaaninaise Mollie'ga.

Film algab väga tugevalt. Scorsese viib vaataja meisterlikult oma maailmasse, kaadrid on kunstiliselt kõrgel tasemel, esteetiliselt nauditavad, kujutades Ameerika sisemaa maastike avarust ja läbi poeetiliste kaadrijadade Osage'i rahva tõusu hävingu äärel hõimust – läbi maast välja purskava musta kulla – rikkaks härrasrahvaks. Aimu saab ka kohaliku keskuse, Fairfaxi värvika, kuid halastamatu preerialinna eluolust, kus kõigi silmad on fikseeritud indiaanlaste naftarahadele.

Sissejuhatava episoodi lõpetab efektne äkk-kaadrivahetus mõrvatud indiaanlase surnukehale ning tegevus kolib suurde plaani – tehes küll endiselt ka regulaarseid ekskursse loodusmaastikele, kuid võttes sisse edasise küllaltki dialoogipõhise suunitluse.

See on ka üks põhjus, miks film on kolm ja pool tundi pikk – Scorsese laseb tegelastel pikalt ja rahulikult rääkida. Ja neid on mõnus kuulata, see on kõik väga loomulik ja sujuv, isegi kui vestlused vahel absurdsuseni aetakse, peamiselt seetõttu, et Ernest on veidi aeglase mõtlemisega ja vajab asjade peensusteni lahti selgitamist.

DiCaprio mängib rumalukese rolli hästi välja, tema mõttetühjad näoilmed on läbivalt koomilised. Ernest on väliste jõudude lükata ja tõmmata, peamiseks motivaatoriks midagi ette võtta on raha, mis kaalub üle ka armastuse. Mollie ja Ernesti suhe on psühholoogilises mõttes huvitav, sest ühelt poolt armastab Ernest Mollie't ja oma lapsi kogu hingest, kuid teisalt on ta valmis raha nimel nende õnne ja heaolu panti panema. Ernest on veidi "delulu" ja suutnud end veenda, et ta hoolitseb oma kehva tervise ja diabeeti põdeva naise eest, kuigi reaalsuses on ta (spoiler!) osaline Mollie õdede mõrvades ja kõigele lisaks veel otseselt mürgitab oma naist.

Ernest on kaltsunukk. Mollie ja tema pere vastast – kuid ka Osage'ide üldisemalt –röövoperatsiooni juhatab tegelikult Ernesti naeratav sotsiopaadist kohalik suurmees ja pealtnäha heatahtlik indiaanirahva sõber William Hale, kelle rollis figureerib Robert De Niro. Hale on põhimõtteliselt maffiaboss ning ka filmi ise võiks vaadelda kui maffiafilmi, mis leiab aset lihtsalt vesternliku preerialinna olustikus – struktuur on sarnane.

Film ajab vaatajat meelega segadusse selle osas, kes on loos n-ö "halvad vennad", isegi kui see on algusest peale ilmselge. See on hea analoog sellele, mis ilmselt ka Ernesti peas võis toimuda – tema ei tapa otseselt kedagi, tema kaitseb oma perekonda, teised rahaahned valged mehed on neile mitte kuuluva indiaanlaste raha peal väljas, temal aga on sellele õigus, kuna tema armastab oma naist päriselt. See pole üllatus, et Scorsese filmi keskmes figureerivad ebameeldivad tegelased. Kuid see, kuidas režissöör suudab ometi panna neile kaasa elama, on imetlusväärne. Ernestist on kahju tänu sellele, et tema paradoksaalne sisemaailm saab vaatajale mõistetavaks. Selle taipamise teeb võimalikuks just pikem aeg, mis tegelastega koos veedetakse.

Iga filmitegija ei suudaks kolme ja poolt tundi vaadatavaks teha, Scorsese suudab. Pikem kestus laseb vaatajal paremini filmimaailma sisse minna, end haarata ja selles maailmas loksuda lasta. Ja tõsi, ilmselt oleks saanud "Lillekuu tapjad" teha ka tükkmaad lühemana valmis, kuid film ja sellest saadav elamus oleks olnud siis midagi muud. Ka vähemtähtsamate episoodide ja stseenide läbielamises peitub omamoodi tunnetuslik poeesia.

Film on ilmeksimatult scorseselik, maalides ilustamata pildi sellest, kui südametult ja vägivaldselt Osage'i hõimu mehi ja naisi tapeti. Traagika jõuab eriti selgelt kohale, kuna vaataja pannakse neid surmi pealt nägema üha uuesti ja uuesti ning iga kord on see ülimalt külmavereline, isegi ükskõikne, mis tekitab aga erilist õõva. Võte "Mis kinni ei jää, saab kinni löödud" on väga tõhus.

Lisaks vägivallal oli omal kohal ka Scorsesele omane loojutustamisviis voiceover'ite näol. Seekord polnud see narratiivi edasiandmises kesksel kohal, vaid lihtsalt üks paljudest võtetest, mida ta filmis kasutas. See pakkus tempo ja meeleolu muutuseid, mis kolme ja poole tunni pikkuse filmi puhul on vajalikud, et vaatajat mitte liigselt ära väsitada. Läbi mitmekesise montaaži, erinevate loojutustamise vahendite ja haarava dialoogi suudabki režissöör vaataja tähelepanu küllaltki kindlalt oma pihkude vahel hoida.

Kuid lisaks vesterni võtmes maffialoole on see film ka lõimumisest, koloniseerimisest ja sissejuurdunud rassismist. Osage'i rahvas on vastu võtnud ristiusu, nad käivad kirikus, elavad taludes või kodanlikes äärelinnamajades, mille on otseselt kaasa toonud kolonialismi, kapitalismi ja naftarahade viljad. Paljudel on tervis kehv nii füüsiliselt kui vaimselt, mille on põhjustanud nii uus eluviis kui ka valge mehe räpased skeemid. Hõimupärimus elab edasi vaid üksikutes kommetes ja ebauskudes, keeles, kuid mis samuti inglise keele ees pigem taganeval positsioonil asub. Kõik on seda enam traagilisem, et Osage'id on olukorras, milles nii traditsiooniliste eluviiside juurde jäämine kui ka modernse ühiskonna sotsiaalse kihistuse tippu jõudmine, kuulutavad neile hukku.

"Lillekuu" tähendab Osage'idele aega, mil preeria tasandikud paksult õide puhkevad. Nii nagu olid mustad ühel hetkel maast tärganud õied, on must ka lääne ühiskonna tulevik, mis põlisrahvaste vere ja vara peale ehitati.