Päikeseaeg. Lubatud kõigile, on trükitud kino Artise piletile, millega Liis Nimikul uut filmi vaatama pääseb. Õigupoolest võiks piletile trükkida isegi "soovitatud kõigile", sest Liisil on operaator Erik Põllumaa, helilooja Israel Bañuelose ja filmis osalejate abiga õnnestunud jäädvustada kadumakippuvat harmooniat inimese ning looduse vahel. Aegumatut poeesiat, mis paljastub vaid läbi mõtestatud vaatluse.

Siia sobiks ka sõna "tunnetus", kui selle väärtus poleks esoteerika tõttu sedavõrd devalveerunud, kuid just tunnetus ja tundlikkus on "Päikeseaja" juures võtmelise tähendusega mõisted. Need ilmnevad kaadri kompositsioonis, ajalises pikkuses, montaažis – nii helilises kui ka pildilises. Kusjuures heli ja pilt toetavad teineteist mitte ainult kaadri või stseeni sees, vaid ka ühest stseenist teise üleminekul, filmisisese kokkukõla moodustamisel.

"Päikeseaeg" kinnitab dokumentaalfilmi žanrilist vastupandamatust inimese elu ja teda ümbritseva talletamisel ning vahendamisel. Vaid väga vähestel mängufilmidel õnnestub tekitada samasugune õhustik ning veel vähematel lavastada samasuguseid stseene kui dokumentaalfilmis.

Nagu filmi nimigi viitab, püüab "Päikeseaeg" jäädvustada naturaalset ja looduslikku aega. Seda, mis tuleneb planeet Maa liikumisest ümber tähe nimega Päike. "Päikeseaja" tegelased elavad looduse keskel just nimelt selle aja järgi – kasvatavad loomi, hoolitsevad aiataimede eest, avastavad maailma ja suhestuvad sellega. Liis Nimik astub üha enam urbaniseeruva elukorralduse juurest sammu tagasi sinna, kus nutiekraanid ei välgu, juturobotid sinuga ei räägi ja digipikslid ei paljasta iga üksikasja.

Märgiline on siinjuures seegi, et "Päikeseaeg" on üles võetud 16-mm filmilindile, veel ühele kaduva maailma tunnistajale. See on ka üks põhjuseid, miks peaks seda filmi just kinos vaatama. Nimik ei häbene kaugusest tulenevat hägusust ega loomulikku pimedust – need kuuluvad vaatluse juurde. "Päikeseaja" kaadrid on elavad pildid. Võib öelda, et Liis ja tema meeskond teevad käsitööd nagu ka filmi tegelased – ta kirjutab aega filmilindile.

Sealjuures on märgata taotlust neutraalsusele, ajatule pilgule. See pilk ei kommenteeri ega kisu tüli. Võimalikud vastandused, küsimused ja lahendused tekivad vaataja peas, käivad temaga kaasas. Võib-olla on kümne aasta pärast langev puu hoopis teise tähendusega kui praegu, võib-olla on 20 aasta pärast lambad ainult loomaaias või erifarmides.

"Päikeseaeg" on selles mõttes nostalgiliselt laetud, et see osutab maailmale, mida paljud meist tunnevad oma lapsepõlvest. Liis sooritab omamoodi kadunud aja otsingut, lastes filmilindile jäädvustatud maailmal vaataja enda kogemuste abil kristalliseeruda. Sealjuures saavad filmiga suhestuda ka need, kel seda elukogemust veel väga palju pole, kelle maailm alles avaneb. Seda mitte ainult sellepärast, et filmis on lapsed, vaid Nimiku pilk on selle sõna parimas mõttes lapsik – see on uudishimulik, tähelepanelik, mõistev ja lõbus.

Konfliktid on inimeste peas, näitab Nimik – neist distantseerudes saab ka hoopis rahulikumalt elada. Siinjuures tuleb rõhutada, et "Päikeseaeg" pole elustiilifilm, pigem on see film vaatlemisest, aja mahavõtmisest, suhestumisest maailmaga, harmooniast loodusega. Seetõttu on see meie praeguses ajas väga oluline teos.

Kõigile lubatud ja arusaadav "Päikeseaeg" linastub Artises päevas ühel või kahel korral, Apollo kinoketi kavast seda filmi sel nädalal ei leia. Kohustusliku kodumaise filmi nišši täidab Apollo omatoodang – Ergo Kulla komöödia "Vigased pruudid". Selline strateegia seab Liis Nimiku filmi ebavõrdsesse seisu ning Artise, Sõpruse ja Elektriteatri üksikud seansid ei võimalda helgel "Päikeseajal" jõuda sedavõrd laia vaatajaskonnani, nagu film vääriks. Ilmselt tuleb ära oodata järjekordsed auhinnad laiast maailmast ja kodumaised äramärkimised aasta lõpus, et "Päikeseajal" ekraaniaega võita."