Nimik ütles, et filmi käivitas suur igatsuse tunne. "Mu vanaema lahkus meie seast ja ma jäin tema olemise viisi väga igatsema," sõnas ta ja lisas, et seepeale tekkis tunne, et Eestis on väga palju inimesi, kes elavad samamoodi nagu tema vanaema. "Maal ürgses rahus, poes ei käi, tal ei olnud nagu midagi vaja, ta elas nagu kõige rikkam, aga oli ühiskonna standardite järgi kõige vaesem."

"Tekkis selline tunne, et ma lähen seda tunnet otsima Eesti pealt, kas ma leian selle üles ja suudan selle filmikeelde tõlkida, see oli peamine eesmärk," selgitas ta ja mainis, et koos operaator Erik Põllumaaga polnud neil aimugi, kuidas seda tunnet kinni püüda. "Me seadsime endale ka palju piiranguid, meil on näiteks filmilint, seega me ei saanud päris kõike filmida, lisaks oli mul alati mõte, et filmi kaasrežissöör võiks olla juhus, kellele me anname ruumi."

"Võib öelda nii, et me alguses me tegime filmi olemisest, aga lõpetasime teadmisega, et tegime filmi elamisest," sõnas ta.

Läbi selle filmi õppis Nimik ka seda, et kui meil on võimalik olla kureerimata ajas looduse keskel, siis tekib võime asju märgata. "Koos selle võimega tuleb ka inspiratsioon," ütles ta ja mainis, et inimese loovus on seetõttu ka otseselt seotud loodusega. "Kõik minu filmi tegelased hakkasid mingil hetkel muusikat või kunsti tegema, see oli tasand, mida ma ei osanud filmi üldse sisse planeerida ja mida film ise õpetas."

"Filosoofia on hästi oluline selle filmi taustal, aga eesmärk oli jõuda universaalse loodustunnetuseni, mida võib vaadata nii 2- kui ka 80-aastane, selle filmi vaatamiseks ei ole vaja seda filosoofilist tausta tegelikult teada," kinnitas ta.