Statistikaminutid: oleme jõudnud üheksanda nädalakokkuvõtte juurde ja seni on kolmel filmil õnnestunud viiepallisüsteemis jõuda nelja punktini – Elvise dokk, "Suzume" ja "Põrgu katlakütja". See, et punktitabeli esikohta jagab üks eesti teos, teeb muidugi suurt rõõmu. Aga mitte nii suurt kui see, et ka maksimumpunkte polnud nüüd esimest korda kahju anda meie oma kodumaisele filmile "Päikeseaeg".

Mindagu seda kindlasti kinno vaatama (telekast pole efekt kindlasti nii tugev) ja kõik on muidugi ka väga teretulnud osalema esmaspäeval alanud Martin Scorsese retrospektiivil, mis vältab kolm nädalat järjest Sõpruses ja Elektriteatris.

Päikeseaeg
Liis Nimik
Eesti
Klara Films

"Päikeseaeg" sunnib aeglustama südamelöögid ja vereringe ning minema looduse rütmi nagu siin filmitud inimesed. See on lugu inimese ja ümbritseva elukeskkonna harmooniast – elust paigas, kus kella ei vaadata. Kehtib päikeseaeg. Tsükkel, ring, aastaaegade vaheldumine; algus, lõpp ja jälle algus.

Dokk on võetud üles ka filmi peale, mis tähendab, et pääseme halastamatust digiteravusest. Elu kulgeb pooltoonides ja hommikuudus, digitaalselt poleks olnud võimalik üles võtta udu, suitsu ja karge päikesevalguse segu läbi puuvõra, mis moodustab mingi muinasjutulise nimbuse selle puu võra ümber, aga ootamatult puu langeb.

Film peaks olema audiovisuaalne kunst, aga enamuse filmi sildi all tegutsevate sisutoodete puhul jääb tunne, et need vastavad definitsioonile vaid sõna-sõnaliselt. Audiovisuaalsus kui "liikuv heliga pilt" ja ei midagi enamat. "Päikeseaeg" aga näitab, mida filmi kui kunstivormiga on võimalik saavutada.

Lugu räägitakse ilma abivahenditeta, ehk et dialoogi või kaadritagust häält (kui tavapärast selgitavat instrumenti) pole kasutatud, samuti oli eesmärk loobuda taustamuusikast ning isegi kui vahepeal tundub olevat loodud eraldi helimaastikke, siis keeldus nende autor seda nimetamast muusikaks ja jäi endale kindlaks, et tegu on helikujundusega. Jäävad vaid pilt ja filmikeele väljendusvahendid.

"Päikeseaeg" on filmitegemise õpetus – kuidas rääkida lugu filmikunsti vahenditega – ja elamise õpetus, kuidas olla vähem närvis, rohkem loominguline, vähem ära ja rohkem kohal.

Ja "Päikeseaeg" on taas ka meeldetuletus, et filmi õige kodu on kino. See on kinofilm. Ja seni aasta parim Eesti film. Tundub praeguse ja ka veel tulevase põhjal ikka eriti tugev dokiaasta kujunevat.

5/5

Armastuse piirid
Les enfants des autres
Rebecca Zlotowski
Prantsusmaa
Bestfilm

Kardan, et mulle sobib Rebecca Zlotowski maailmanägemise viis rohkem kui mõnele teisele, sest mulle meeldis väga ka tema üldiselt ilma suurema tähelepanuta jäänud "Suvetüdruk" (La Fille facile). Ja mulle sobib ka Virginie Efira, kellest on ootamatult saanud regulaarne peaosade mängija prantsuse ja belgia filmides, ja kes suudab seda teha nii, et miski kannab ta rollid kaugemale, kui sisu või dialoogiread lubaksid.

Ei peaks selle filmi teema mind ju väga puudutama – naise bioloogiline kell, surve leida õige mees ja luua temaga pere –, sest täiel määral seda ette kujutada ma niikuinii ei suudaks. Küll aga lähevad mulle korda siinsed tegelased, nende elulised dilemmad ja ilma liigse paisutuseta ja draamata olukorrad, mis on samas emotsionaalselt mõjuvad.

3,5/5

Vaimude väljaajaja. Usklik
The Exorcist: Believer
David Gordon Green
USA
Hea Film

Tundub, et "Eksortsisti" vaimu juba nii naljalt välja ei aja. Justkui oleks originaali lavastaja William Friedkini surm tänavu augustis andnud vabad käed järgmise versiooni tulekuks.

David Gordon Green oli kunagi ju väga hea USA indie-arthouse lavastaja ("George Washington", "Prince Avalanche" jne), aga viimasel ajal on ta end leidnud õudusfilmifrantsiiside taaselustajana. Tee mis sa tahad, mul on raskusi tema uskumisega selles uues kontekstis, eriti pärast kolme täiesti suvalist reboot-seeria "Halloweeni", mille puhul jääb endalegi segaseks, mitut ma neist näinud olen.

Nüüd on tal siis kuulu järgi plaan võtta järgmiseks ette "Eksortsist" lausa kolme filmi ulatuses, millest esimene on ikka üsna juhuslik. Erakordse uuendusena on seekord seestunud kaks tüdrukut korraga, ja eks religioossete teemade puhul on mõtete mõlgutamiseks ikka alati ainest – nii ka siin.

Uus "Eksortsist" pakub märksa liberaalsemat nägemust kristlikust jumalast kui sealsete evangelistide jms loodud kasin ja karm kuvand, mis tavaliselt levimas on. Siin sallib see enda kõrval ka voodoo'd ning ütleb, et deemonite edukaks väljaajamiseks peavad kõik valguse jõud ja erinevad inimesed koos töötama.

Ka lõpu-twist on religioonifilosoofilises plaanis päris hea, kuigi ma ei tea, kas seda on siin võimalik arutada ilma lõppu ära andmata... Hetke järele mõeldes, siis mitte. Film ise ei kasuta aga õudusfilmi ega religioonifilosoofia plaanis kaugeltki pakutud võimalusi ära ning jääb kokkuvõttes üsna kergesti ununevaks ja pealiskaudseks.

2/5

Kapslibeebide põlvkond
The Pod Generation
Sophie Barthes
Belgia-Prantsusmaa-UK
ACME 

Huvitav, kas "Kapslibeebide põlvkonna" inspiratsiooniks on olnud ka eestlased, sest filmi nimi võiks ka olla "Beebide Click n' Grow". Film on oma sihtgrupilt hirmutavalt kitsas ning mõeldud üksnes urbanistliku keskklassi inimesele, rahuldamaks nende fantaasiaid selles vallas, kuidas kaasaegne elu võiks olla veelgi steriilsem.

Irooniaga tehtud film pilab pehmelt kaasaegse maailma uuendusi, aga võtab nendest rääkides nii pehme tooni, et toidab ise sedasama ihalust sileda, pastelse, nurkadeta ja täisautomaatse elu järele, mida ta teisest otsast kritiseerida püüab. Kõik raseduse teemadega seonduv on kunstlik ja nunnult kohmakas ning eksistentsiaalses (ja miks mitte ka religioosses) plaanis kõige huvitavamast hetkest – kuidas ikkagi kunstlikust plastmassmunast sünnib beebi – minnakse üle nii sujuvalt, et whoopsie, näed, kooruski titt munast ja läheme eluga edasi ning pigistame silmad kinni, ühtki küsimust rohkem ei teki.

Tuleviku maailma kujutamine on alati intrigeeriv ja selles suunas fantaseerimist põnev vaadata, aga igast võimalikust pakutud põnevast liinist, mis asja päriselt ka keeruliseks ajaks (näiteks, mis saab siis, kui rasedusperioodil kasvava beebi kapsli omanik on tegelikult teenust pakkuv firma, kuigi laps võib juriidiliselt olla sinu) on sujuvalt üle mindud. Maha magatud võimalus. Üllatav, seda enam, et "Kapslibeebide põlvkond" on Euroopa film ja avaliku rahaga tehtud teose puhul võiks olla vabamad käed kunstiliseks katsetamiseks ja julgemaks teemakäsitluseks.

1,5/5

Nädala sündmused

Euroopa lastefilmide festival
14. – 29. oktoober
Artis, Tallinn

Järjekorras juba 11. Artise lastefilmide festival kannab seekord alapealkirja "Leiutamise lõbu ja looduse ilu". Ürituse raames on fookusesse tõstetud neli lastele suunatud levifilmi – "Leiutaja", "Ikaros ja Minotaurus", "Rohutirts ja sipelgas" ja "Vaalamaailm".

Kahel esimesel on kummalgi praegu kirjas viis seanssi, nii et neile peaks soovi korral kiiremini reageerima. "Vaalamaailm" on (loodus)dokumentaalfilm, ülejäänud animatsioonid. Kõik neli linastuvad eestikeelse pealetugemisega.