See on küll nüüd aasta kõige külluslikum Kinosilm, seda nii valiku rohkuselt kui ka kvaliteedilt. Tundub, et PÖFF-i liigutamine kaks nädalat ettepoole on laiendanud väga vajalikul moel leviakent PÖFF-i lõpu ja jõulude vahel ehk et aasta lõpus on filmidel aega välja tulla ca viis nädalat senise kolme asemel. Ütleks, et levimaastikule väga oluline muudatus positiivses suunas. Esimeses otsas on lausa kaks dokki, ja üks neist taas lausa kodumaine.

Adamanti pardal
Sur l'Adamant
Nicolas Philibert
Prantsusmaa
Otaku

Tänavu Berliinis linastus "Adamanti pardal" võistlusprogrammi viimasena ja ei tea, kas poldud varem eriti Nicolas Philibert'i nimega tuttav (kuigi ta on juba ammu dokimaailmas tunnustatud tipptegija) või ei tõmmanud dokk kui selline, aga pressilinastus oli keskmisest märksa tühjem. Seda suurema peavalu ja soorituspinge said endale peale kõik need hommikused magajad, kelle suureks meelehärmiks 19 võitlusfilmi seast ainus dokumentaal "Adamanti pardal" paar päeva hiljem festivali peaauhinna Kuldkaru võitis ja sellega kõigi enesest lugupidavate ajakirjanike kohustuslikku vaatamisnimekirja loovis.

Ja ei saa neile seda leigust ka lõpuni pahaks panna, sest see ei ole film, mis ennast müüks: vaatlev dokumentaalfilm Seine'i jõel seisvast praamist nimega "Adamant", kus peetakse sellist boheemlasliku sisekorraga toetusasutust vaimse häirega inimestele. "Adamantil" püütakse neisse suhtuda täie empaatiaga ja nende mured ära kuulata ka siis, kui need võrdlemisi vasakule kisuvad. Laev on nagu veidruse oaas keset pelutava normaalsuse välju kahel jõekaldal, kuhu on teretulnud kõik need, kes kuskile mujale ära ei mahu.

Philibert on selgitanud, et filmi inspireeris tegema ühiskonnas levinud demoniseeriv suhtumine vaimuhaigetesse: vaimseid häireid käsitletakse ennekõike kui midagi vägivaldset, lärmakat ja kontrollimatut. "Adamantil" aga näidatakse asunikke keeruka ja isikupärase siseilmaga indiviididena, kelle veidrused lihtsalt ei luba neil ühiskonnast täiel määral osa võtta.

4 / 5

Kellele ma naeratan?
Eeva Mägi
Eesti
Allfilm

Eeva Mägi puhul oli palju ajakirjanduslikku fookust PÖFF-i ajal sellel, et ta oli programmis lausa kahe uue filmiga. See on tõesti saavutus omaette, aga eraldi kiiduväärt on ka see, et mõlemad filmid on head, huvitavad, intrigeerivad – tavanormidest teistsugused. Neist esimene, dokumentaalfilm "Kellele ma naeratan?", jõuab kinno esimesena. Alustuseks tuleb lihtsalt tõdeda, et "Savvusanna sõsarate" ja "Päikeseaja" tuules on see siin järjekordseks kinnituseks, et Eestis on dokiaasta, täpsemalt naisautorite dokiaasta.

Mägi läheb siin püüdma väga keerulist teemat, kuidas jäädvustada ekraanil vähki surevat inimest ja kuhu selline film peaks välja jõudma. Ta tundub olevat siin võtnud suuna, et hoolimata karmidest teemadest võiks filmi toon olla helge. Siin ei valata ekraanil lohutamatuid pisaraid ega katkuta karjudes juukseid. Leina ja surma suhtutakse kui millessegi ratsionaalsesse, kuigi olukord on traumeeriv –ema on lahkumas oma noore poja ja oma vanemate elust ja keegi ei saagi midagi teha. Siia peale on asetatud veel teinegi lugu, infokildude põhjal naise ühisest tütrest välismaa mehega, kes pärast jagatud hooldusõiguse saamist viis tütre kuhugi välisriiki ning filmi valmimise ajaks oli ta edasine saatus teadmata.

Need kaks lugu võistlevad ekraanil veidi tähelepanu pärast ja ei ole seal kohati päris täielikku sünergiat – suremise lugu on filosoofiline, hooldusõiguse kaklus ja eriti lapse äraviimine aga pigem uurimuslik current affairs suund –, aga Mägi võtab loojutustamises värskendavaid vabadusi igasugusest lineaarsusest nii ajas kui ruumis ja püüab pigem tabada unenäolist olekut. Ilmselt võiks seda võtta kui leviteeruvat (kaameralennud) seisundit elu ja surma vahel, kus me kuulume mõlemasse valda korraga või siis päriselt mitte kummassegi.

4 / 5

Eelmised elud
Past Lives
Celine Song
USA-Lõuna-Korea

Romantiline draama "Eelmised elud" on ühest küljest täiesti tõupuhas USA indie, mis tabab mitmeid klassikalisi markereid nagu Sundance'i esikas, tootjafirma A24, võrreldavus Richard Linklateri Before-triloogia filmidega, aga teisalt Korea meta-suhtefilm, kuna lavastaja Celine Songi juured on Koreas, nagu ka peanäitlejate Greta Lee ja Teo Yoo omad (Yoo muuseas mängis ka Viktor Tsoid Kirill Serebrennikovi filmis "Leto").

Kahe eluaegse tuttava suhtedraamale annab filosoofilise raami korea uskumus in-yun, mille väitel tõmbuvad inimesed oma eluajal tahes-tahtmata nende inimeste poole, kellega ollakse eelmistes eludes kohtunud.

Üks teine sarnane Aasia film, kus samuti kohtuvad Ida ja Lääne erinevad tõekspidamised, ja kus otsitakse noaotsaga taga kibemagusat mineviku valupunkti, mis ärataks üles ka märksa sügavamad ja kaugemad kultuurilised konnotatsioonid – "Tagasitulek Souli" – oli kunstiliselt ja tehniliselt lähenemiselt siiski märksa huvitavam. Aga soovitaksin "Eelmisi elusid" ilma kõhkluseta igal juhul vaatama minna. "Eelmistel eludel" on väga tugev fännibaas, nii et sellel tundub olevat jõudu puhaste emotsioonidega oma vajakajäämised seljatada.

3,5 / 5

Blaga õppetunnid
Уроците на Блага
Stefan Komandarev
Bulgaaria-Saksamaa
Estinfilm

Bulgaarlased on teinud korruptsioonist ja viletsusest oma kaubamärgi ja seda nii edukalt turundanud, et mitmed näited on jõudnud ka Eesti kinolevisse. Nii ka veidi ootamatult ja kindlasti rõõmustavalt Stefan Komandarevi "Blaga õppetunnid", kus võetakse luubi alla täna Eestiski äärmiselt aktuaalne neti- ja telefonipetturite teema, kelle skeemid muutuvad järjest peenemaks.

Blaga on üks neist õnnetutest vanainimestest, kelle säästud satuvad sarnasesse skeemi, aga lõpp on alles algus uues mõõduvõtus, kus ühel kaalukausil on materiaalne heaolu ja teisel müügiks pandud hing.

"Blaga õppetunnid" ei saavuta küll päris selle allžanri meistrite Kristina Grozeva ja Petar Valchanovi taset ("Slava", "Õppetund"), aga samas pole Eestis ikkagi kaasaegsetel teemadel brutaaldraama vallas eriti midagi vastu panna. Liina Triškina, tee palun rutem oma uus film valmis.

3,5 / 5

Napoleon
Ridley Scott
USA-UK-Malta
ACME

Ridley Scott mõtleb vist tänaseks nii SUURtes kategooriates, et mul on lihtsurelikuna seda isegi raske hoomata. Õnneks on ta kõrvale jätnud võltsmineviku ja -tuleviku kujutamise oma rappaläinud Alieni-sarja laiendustes ja naasnud ajaloo kujutamise juurde, mis on tal alati hästi välja kukkunud.

Mulle meeldivad Scotti pompoossed ja alati veidi veidrad või kohatud ajaloo-lood ka siis, kui neid peetakse keskpärasteks, olgu siis "House of Gucci" või "Viimane duell". Ka "Napoleon" on tõmmanud enda peale rohkelt tuld, kuna "ei vasta ajaloole", aga selline väike asi nagu tõde ei saa ju ometi hakata head lugu varjutama. Üldjoontes annab film siiski adekvaatse referatiivse ülevaate Prantsuse revolutsiooni järgsele segasele perioodile Euroopa ajaloos, keskendudes üksikutele tähtsündmustele ja Napoleoni suhtele Josephine'iga.

Filmil on mitu tõelist tugevust. Esiteks Joaquin Phoenix nimiosas, kes suudab matkida Napoleoni ilmeid, seda kõrkuse ja lapsikuse segu, haavatavust, naeruväärsust, uhkust, inimlikke tundeid. Kõige sellega täidetakse kangelaslikkuse eemaldamisest jäänud tühimikku, sest Scotti Napoleon on kõike muud kui kangelane.

"Napoleon" on tõeline demaskuliniseerimislugu, mis näitab Napoleoni tõusikuna, kelle ohvriterohketel sõjalistel kuulsusjanuotsingutel tegelikult puudus suur narratiiv, üldse mingi idee, peale ebamäärase "prantsuse aupaiste", mille all ta mõtles loomulikult iseenda oma.

Teiseks loomulikult lahingustseenid, sest võitluste ja lahingute energeetilises kujutamises on Scottile endiselt vähe võrdseid isegi nüüd, kui ta on juba 85-aastane. Napoleoni elu pakub nende stseenide lavastamiseks muidugi rohkelt põhjusi. Algselt on mul kerge häire digiefektidest, mis on veidi kohmakad, aga vägivalla vaatemängulisus siiski pikas plaanis võidab. Ja tegelikult tahakski kolmanda plussina välja tuua just Scotti viisi kujutada Napoleoni mitte kangelase vaid kellegi teisena.

Lisa-vaatamissoovitus tuleb siit aga Abel Gance'i "Napoleonile" aastast 1927, mille kõrgustesse Scottil siiski küündida ei õnnestu.

3,5 / 5

Callas: Pariis, 1958
Callas: Paris, 1958
Tom Volf
Prantsusmaa
Piece of Magic Entertainment

Maria Callase 100. sünniaastapäeva puhul on igati sobiv Callas taas au sisse tõsta ja me oleme ilmselt nõus, et sellise auraga diiva väärib vaid parimat. Aga kui vaid parimat, siis kuidas saab selle tähtpäeva tähistamiseks välja tulla tootega, mille kvaliteet kuulub pigem Youtube'i? Callase karjääri esimest esinemist Pariisi Ooperiteatris on väidetavalt tõstetud 4K HD kvaliteeti ja tehtud mingit imelist saund-miksi, aga tulemus on katastroofiline. Võib-olla valguse puudulikkuse tõttu või miks iganes kannatab enam-vähem vaadata vaid lähiplaanis ülesvõetu, kus Callase nägu on enam-vähem näha, kuigi peenemad detailid nagu ehted ja muu kaob juba sigrimigrisse.

Kui aga pilt läheb kesk- või lausa üldplaani, jäävad inimestest laval järele vaid värvilised plekid. Sama lugu heliga: orkester on praktiliselt kuulamatu, sest iga madalam noot ajab taustamuusika ühtlasse undamisse, väidetavalt puhastatud heli juures on siin aga kahtlaselt tugev kingakriuksu ja jutuvada foon nii aariate vahel kui ajal.

Kvaliteedi tõttu laguneb laiali ka selle kontsertfilmi struktuur, sest kui esimene, sooloaariatel põhinev pool on veel mingil määral jälgitav, siis teise poole moodustab "Tosca" teine vaatus – lavale tekib hulk tegelasi, pilt läheb üldplaani ja tähelepanu hajub koos pilditeravusega.

Lavastajahärra Tom Volf tundub olevat kõrgema kategooria Callase fänn, kes on temast teinud kolm raamatut, kolm dokfilmi ja lausa teatrietendusegi, kus Callast mängib Monica Bellucci. Seda arusaamatum, kuidas nii suure fänni puhul selline kvaliteet läbi läks. Aga eks see üks fännitoode olegi, ülejäänutele soovitaks vaadata dokki "Maria by Callas" või filmifännina üldse tegelikult Pasolini "Medeiat" aastast 1969, kus Callas peaosas.

2 / 5