X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Arvustus. Lugu väikesest mehest, kes vihkas Napoleoni

"Napoleon" Autor/allikas: Pressimaterjal

Uus film

"Napoleon"

Lavastaja: Ridley Scott

Stsenaarium: David Scarpa

Operaator: Dariusz Wolski

Helilooja: Martin Phipps

Osatäitjad: Joaquin Phoenix, Vanessa Kirby, Tahar Rahim, Rupert Everett, Mark Bonnar, Paul Rhys, Ben Miles jt.

Kinodes alates 24. novembrist.

1937. aastal sündis Põhja-Inglismaal kuninglike insenerivägede koloneli Francis Percy Scotti perre tulevane kuulus filmimees Ridley Scott. Sõjaväelasena ei olnud isa väikese Ridley üleskasvamise ajal peaaegu kunagi kodus ja võib-olla sellest kõik algaski.

Aga kas peaks filmiarvustust kirjutama sellise odava psühholoogitsemise võtmes? Võiks ehk püüda olla parem kui kriitikaobjekt ise? Igatahes oli tulevase filmilegendi läbilöögiks Joseph Conradi võrratu lühiromaani "Duell" (1908, ek. 1929) ekraniseering, mis kujutas kahe rivaalitseva ohvitseri omavahelisi duelle 16 aasta jooksul, taustaks Napoleoni sõdade aegne Prantsusmaa. Kuulsaim päris ajaloost tuntud tegelane selles filmis on küll Napoleoni politseiminister Joseph Fouché, keda kehastas Albert Finney, mitte imperaator ise.

Nüüd, 46 aastat hiljem, on lavastaja pärast ekslemisi tulevikus, kosmoses, antiik- ja keskajas ringiga Napoleoni valitsemisaega tagasi jõudnud. Kahjuks ei ole filmi "Napoleon" peategelaseks mitte ajaloost tuntud legendaarne väejuht ja Prantslaste keiser Napoleon Bonaparte, vaid lavastaja ja stsenaristi välja mõeldud karakter, kellele on pandud nimeks Napoleon.

Scotti Napoleon pole ajalooline, vaid väljamõeldud isik

Filmi põhilised probleemid ja linateose täieliku ebaõnnestumise põhjused ei tulene sellest, et üle kahe ja poole tunni pikk ajalooline biograafiafilm (mis on ametlikult selle kinokonservi žanr) eksib mingite ajalooliste pisidetailide, faktide, kronoloogia vms vastu. Jah, selliseid eksimusi on filmis palju, aga nende mõistuspärane muutmine on filmitegijatele kunstilise tulemuse huvides ajaloolise linateose žanris alati lubatud olnud.

Filmi probleemiks on selle nimitegelase ja keskse karakteri Napoleoni kujutamine täiesti erinevalt sellest Napoleonist, keda ajaloolased on kahe sajandi jooksul uurinud ja tundma õppinud. Britt Ridley Scotti Napoleon on üsna täpselt selline, nagu teda kujutas marssal Wellingtoni sõjapropaganda kaks sajandit tagasi, maalides pildi alaväärsuskompleksis ja ebakindlast ning naeruväärsest kääbuskasvu Korsika inimsööjast.

Selline kuvand on Briti saartel, nende haridussüsteemis ja kultuuriteadvuses paraku üsna hästi kinnistunud ja – mingite pehmendustega – elus tänase päevani välja. Mandri-Euroopas ei ole Napoleoni aga kunagi sellisena nähtud, suhtumine Prantslaste keisrisse on kontinendil olnud märksa neutraalsem ja kompleksivabam. Britte paistab aga endiselt mõjutavat see kõikehõlmav ja paaniline hirm, mida nende esivanemad kahe aastasaja eest Napoleoni ja prantslaste armee invasiooni ees tundsid.

Napoleon on angloameerika kultuuriruumis tänaseni justkui mingi proto-Hitler, nagu oma The Sunday Timesis 19. novembril ilmunud artiklis tabavalt märgib ajaloodoktor lord Andrew Roberts, põhjalikema tänapäeval käibes oleva Napoleoni biograafia ("Napoleon the Great", 2014, 976 lk) autor, keda meiegi televaatajad tunnevad mitme Napoleonist rääkiva doksarja autorina.

Igatahes ongi Ridley Scott tunnistanud, et tema jaoks on Napoleon võrreldav Hitleri ja Staliniga ning filmis keisrinna Joséphine'i kehastav Vanessa Kirby on ühes intervjuus kuulutanud Napoleoni sõjakurjategijaks ja diktaatoriks. Ilmselgelt on väga heal näitlejal tänapäeval lubatud ajada suust välja sulaselget sousti ja jama, ilma et ajakirjanik teda koheselt korrigeeriks. Mõistagi ei saa Napoleoni kuidagi defineerida sõjakurjategijana – ükskõik, kuidas seda juriidilist terminit siis ka väänata ja painutada. Kuigi sõjakurjategija juriidilist staatust 1814.–1815. aastal ei eksisteerinudki, ei käsitlenud ega käidelnud kaks korda troonist loobuma sunnitud keisrit ka ükski tema vaenlastest sellisena – tema üle ju mingit kohut ei mõistetud, vaid võimaldati talle kaks korda igati väärikas pagendus asustatud väikesaarel.

Lord Roberts märgib, et Napoleoni ja Hitleri vahelised paralleelid said alguse juunis 1940, mil äsja Pariisi vallutanud Hitler külastas Napoleoni hauda Invaliidide kirikus ja lasi end selle juures fotografeerida. Pärast sõda olid edasised pealiskaudsed paralleelid lihtsad tekkima: Mandri-Euroopa vallutanud riigi diktaator, kes ise ei olnud pärit sellest riigist, kellel ei õnnestunud vallutada Briti saari ning kellele sai saatuslikuks sissetung Venemaale. Et brittide ebajumal Winston Churchill ise rõhutas spetsiaalselt Hitleri ja Napoleoni olulisi erinevusi, nimetades viimast Euroopa suurimaks tegudeinimeseks pärast Gaius Julius Caesarit ja teda ilmselgelt imetles, ei mahtunud enam briti publiku tähelepanuvälja.

Et Napoleon vabastas ühe Mandri-Euroopa riigi teise järel feodaalse vana korra (Ancien Régime) köidikuist ning rakendas ellu hulga Prantsuse revolutsiooni sõnastatud valgustusajastu printsiipe, lõi ühtlustatud õiguskorra, mis oli oma aja mõttes vägagi liberaalne ja rajas moodsaid institutsioone, mis ühel või teisel moel kestavad tänaseni, ei ole saareriigi publikuni kunagi jõudnud. Nende jaoks on ta endiselt Korsika koletis, ülbusest liiga suure tüki hammustanud agressor, kuigi tegelikkuses oli aastail 1792–1815 revolutsioonilise Prantsusmaa vastu moodustatud seitsme koalitsiooni sõdadest vaid kaks Napoleoni algatatud. Ülejäänud puhkudel kaitses ta Prantsusmaad naabrite kallaletungi eest.

Sõjakurjategija ja vaimselt piiratud mühkam?

Sellest kõigest on Ridley Scottil ükskõik, tema jaoks on Napoleon Adolf Hitleri prototüüp, kes tõelise põmmpeana tulistab suurtükkidest Egiptuse püramiide, kuna see oli lavastaja sõnul lihtsaim viis viia vaatajateni Egiptuse vallutamise ideed. Et tegelikult oli Napoleoni juhitud Egiptuse ekspeditsioonivägede koosseisus üle saja eri teadusharu esindava teadlase, kes panid aluse uuele teadusele – egüptoloogiale, ei sobi Scotti narratiiviga emotsionaalselt ebaküpsest ja vaimselt piiratud mühkamist. Et kaasaegsete kirjelduste järgi oli Napoleon paljulugenud ja intellektuaalsete huvidega väejuht, jääb jällegi näitamata, kuna ei sobi lavastaja agendaga.

Et Napoleon vabastas juudid nende getodest ja eraldusmärkide kandmise kohustusest ning andis neile usu- ja tsiviilvabadused ja oli sellega neid miljonite kaupa hävitanud Hitleri täielik vastand, ei sobi samuti Scotti filmi. Tema jaoks on Napoleon eelkõige tiirane massimõrvar, võibolla teatavate taktikaliste annetega lahinguväljal, kuid siiski massimõrvar.

Õnneks suurem osa haritud publikust Euroopa mandriosas teab teda lisaks geniaalsele väejuhile siiski ka haridus- ja rahasüsteemide ning riigihalduse reformijana, aga eelkõige inimeste meritokraatliku edenemise soodustajana vastukaaluks feodaalsele sünniõigusele ja seisuslikule korrale, teab riigimehena, kes tiris suurema osa Euroopast välja keskaegsete ühiskondlike suhete maailmast.

Roberts märgib oma kriitika kokkuvõtteks pettunult, et Ridley Scotti Napoleon seevastu on tüüp, kes ei võta siseruumis naljalt kunagi oma kuulsat peakatet peast, loobib oma abikaasat toiduga ning seksib temaga teenrite juuresolekul söögilaua all. Roberts lisab, et kahjuks ei ammuta laiad massid oma ajalooteadmisi 1000-leheküljelistest populaarteaduslikest biograafiatest, vaid just sellistest Hollywoodi A-klassi suurfilmidest.

Miskipärast aga avalikkus üle maailma aktsepteerib säärast travestiat suurema pahameeletormita, kuigi näiteks teist suurt prantslast, kellest lugematult ajaloolisi filme ja sarju on tehtud, Jeanne d'Arc'i, ei kujuta ju Hollywood vastavuses omaaegse inglise sõjapropagandaga ehk siis reaalselt saatanaga mestis tegutseva nõiana. 200 aastat vana sõjapropaganda 600 aastat vana sõjapropaganda asemel aga Hollywoodile sobib.

Hall ja kuidagi suvaline film

Seda filmi on parem vaadata, teades Napoleonist ja tema ajastust võimalikult vähe, nii ei valmista ükski stseen filmis säärast piinlikkust ja valu nagu siinkirjutajale. Üldse tundub see film olevat kuidagi väga lõdva koega: need jaburad ülilühikesed ja eraldi võetuna kuidagi mõttetuina näivad stseenikesed on üksteise järel niidi otsa aetud kuidagi väga suvaliselt ja pingevabalt.

Nii näiteks mahub Napoleoni Egiptuse-ekspeditsioonist filmi kahuritest püramiidide pihta tule avamine, ühe muumia uudistamine ning dialoog telgis kindral Junot'ga, millest selgub, et Napoleoni naisel on kodus armuke, mispeale kindral Bonaparte kiirustab jalamaid Egiptusest tagasi Prantsusmaale. Hüvasti ajalugu! Tere tulemast ladina-ameerika seebiooperisse! Need suvalised ja omaette võetuna väga jaburad stseenid ning episoodid panevad mõtlema, et ehk tõesti on veidi koherentsem ja loogilisem see Scotti neljatunnine versioon, mida lubatakse kunagi tulevikus Apple'i voogedastusplatvormile.

Eks filmitegijad on Napoleoni elukäiku kujutades ka minevikus pidanud maadlema probleemiga, et 2–3-tunnisesse filmi seda lugu parimagi tahtmise korral ära ei mahuta. Ning parimaid tulemusi ongi saavutanud lavastajad-produtsendid, kes on välja valinud, kas mingi kitsama ajaperioodi Napoleoni loost või siis eelistanud minisarja formaati, mis lubab 5–10-tunnist lugu.

Nüüd otseselt mitte Napoleoni loo, vaid Tolstoi "Sõja ja rahu" kuulsaima ekraniseeringu puhul meenub kõigile ju kohe lavastaja Sergei Bondartšuki kimbatus ning lõppotsus paisata oma film kinodesse kahe aasta jooksul nelja eraldi täispika kinofilmina (1966–1967, filmide pikkused pooleteisest tunnist kuni kahe ja poole tunnini).

Lavastaja Scotti otsus haarata kaks ja pool tundi kestvasse filmi sisse üle 20 aasta keisri elust ilmselt oligi see, mis määras linateose läbikukkumisele. Kuigi ekraanile on jõudnud väga üksikud ja episoodilised stseenid Napoleoni elu kuulsaimatest hetkedest, on kogu filmi süžee niivõrd arusaamatu ja absurdne, ükski eelnev sündmuspaik ei haaku õieti järgnevaga, ei seleta, miks selle koha järel ollakse järsku seal ja tehakse midagi muud. Et sellest kõigest üldse aru saada, on vaatajal vaja teada Napoleoni lugu üsna põhjalikult. Igatahes ei saa ka väljavalitud lahinguid ja sõjakäike pidada kõige õnnestunumaks valikuks.

Mainitud Egiptuse-stseenide kõrval on sama jabur ka Napoleoni Venemaa-sõjakäik, kohe mille järel näeme keisrit troonist loobumas, kuigi üks ei põhjustanud kaugeltki teist, nende vahele jäi kaks aastat intensiivset sõjapidamist ja hulk olulisi lahinguid ning poliitilisi sündmusi Euroopas, mille ainuvõimalik tulemus ei olnud sugugi keisri tagasiastumine.

Filmis puudub täielikult Napoleon kui poliitik: tema sõjakäikude poliitilistest ajenditest ja põhjustest ei saa me filmist midagi teada. Miks ta midagi tegi, ei vaevu lavastaja meile näitama ega selgitama. Film näitab, et Napoleon oli oma sõdurite ja lihtrahva seas ülimalt populaarne, aga miks ta seda oli, linateosest ei selgu, kuna Scotti Napoleon ei ole see innustav ja karismaatiline väejuht ning keiser, keda teame ajalookirjutusest ja kaasaegsete memuaaridest, vaid mingi väga kehva diktsiooni ning vaikse häälega omaette pobisev ja mõmisev täiesti ebakarismaatiline tüüp.

Napoleoni keisririigi ja sõjakäikude puhul ei saa üle ega ümber Napoleoni marssalitest: tema oskus ümbritseda end 15–20 pea sama osava väejuhiga oli tõeliselt geniaalne: marssalid Bernadotte, Berthier, Bessières, Davout, Jourdan, Kellermann, Lannes, MacDonald, Marmont, Masséna, Mortier, Murat, Ney, Oudinot, Sérurier, Soult, Suchet, Victor-Perrin jt moodustavad üliolulise osa Napoleoni legendist. Ridley Scott demonstreerib, et Napoleoni-lugu saab jutustada ilma marssaliteta küll: õigupoolest figureerivad kaks-kolm neist ju peaaegu nimetute taustategelastena Napoleoni ümber, tema telgis, tema taga, aga mingit olulist rolli neil pole, omaette karakteriteks nad keegi ei muutu. Ja film saab selle võrra veelgi jaburam.

Ebaõnnestunud lahingustseenid

Kui enne filmi nägemist, olid selle sisulised probleemid juba osaliselt teada, siis kõige suuremad lootused olid seotud just lahingustseenide ja linateose visuaalse küljega. Ja need valmistasid täieliku pettumuse. Et tänapäeval ei ole isegi eepiliste ajaloofilmide puhul enam moes vanad head Technicolori kirkad ja kontrastsed värvid, on ilmselt ajastu haigus ja moevoolude küsimus, aga siinkirjutajale valmistas režissööri otsus näidata kogu seda Napoleoni maailma, olgu tegu siis Pariisi salongide, Egiptuse kõrbe, lumiste lahingustseenide või poriväljadega, läbi suhteliselt ühevärvilise või -toonilise filtri, korralik visuaalne pettumus. See vaid süvendas linateose üldist hallust: kõik oli enamasti ühtlaselt hall, pruun või beež, aga eks selleks hoiatas meid ette juba treiler, et 1960ndate ajalooeepikute laadis kirkas mundris kürassiire ja hussaare me seekord ei näe.

Ometi oli tegu ajastuga, mis oli tegelikkuses väga värvikirev ja eri väeosad olid sõjaväljal vägagi kirgastes toonides välivormides. Kui nüüd lahinguist endist rääkida, siis ütlevad sõjaajaloo asjatundjad, kes mõistavad siinkirjutajast paremini hinnata lahingustseenide ülesvõtmist ja publikule näitamist, et need on Scottil lihtsalt kohutavad. Et mis puutub lahinguisse, siis on need viimaste aastakümnete ajalooliste sõjafilmide ühed kõige kehvemad, olgu tegu siis vägede ja sõdurite taktikalise liigutamisega sõjaväljal või kasvõi relvade kasutamise ja lahingmoona plahvatamise tasemel näidetega. Huvilised saavad Youtube'ist ise vaadata videoarvustusi, kus asjatundjad võtavad pulkadeks lahti kõik, mis nende lahingute näitamisega on valesti, alates lahinguformatsioonidest ja lõpetades kahurikuulide lendamise või kaevikute kaevamisega.

Ise oskan Scotti filmi neil teemadel võrrelda eelkõige just juba mainitud 1950–1960ndate suurte sõjafilmidega ("Napoleon" 1955, "Sõda ja rahu" 1956, "Austerlitz" 1960, "Sõda ja rahu" 1966–1967, "Waterloo" 1970 jmt), mille kõrval nüüdne sooritus tõesti kahvatub. Ilmselt ületamatuks ses vallas jääb Bondartšuki sõjaeepos, kellel olid suurlahingute massistseenide filmimiseks käepärast 13 500 jalaväelast ja 1500 ratsaväelast nõukogude armeest, kelle ta suutis ka hiilgavalt liikuma panna ja kõik selle meisterlikult üles filmida – tõsi, kahe infarkti hinnaga hiigelfilmi tegemiseks kulunud viie aasta jooksul.

Nende filmide lahingustseenid olid tõeliselt suured ja eepilised, Scotti linateose puhul on lahinguid meile sageli aga näidatud justkui külje pealt, mingi imeliku nurga alt, mingi veidra ja juhusliku katkendina, me näeme lahinguist mingeid arusaamatuid hetki, terviklikku ja eepilist emotsiooni need napid ja segased stseenid ei tekita.

Vana ja väsinud 24-aastane Napoleon

Juba enne Napoleoni-filmi nägemist oli suurim sellega seotud hirm peaosaliste vanus: peaks ju filmi alguses Napoleon olema 24-aastane ja Joséphine 31-aastane, siis mängima olid neid valitud vastavalt 49- ja 35-aastased näitlejad. Et Napoleoni ja Joséphine'i vanusevahe valesuunaliseks pöörati, oli juba ise tõsiselt häiriv detail, kuna tõsiasi, et Joséphine oli oma mehest 6 aastat vanem, pani paika mitmed nende suhte jõujooned. Aga vähemalt kehastab Vanessa Kirby filmi alguses enamvähem sama vana kangelannat, kui ta ise on.

Seda ei saa öelda Joaquin Phoenixi kohta. Juba esimestes stseenides 1794. aastal näeme 24-aastase tulise pilgu ja hüperaktiivse loomusega noore korsiklase asemel kaadreis väsinud ja tülpinud hiliskeskeas tugevate näokortsudega näitleja Phoenixit, keda miskipärast peaaegu et polegi vist grimeeritud. Peategelase elu enam kui kahe aastakümne jooksul näitava biograafiafilmi puhul peetakse üldiselt normaalseks, et juhul, kui kangelast kehastab läbi kogu filmi/sarja üks näitleja, tehakse teda grimmi ja nüüdsel ajal ka eriefektidega hästi viisakal määral ja hea maitse piires vanemaks või nooremaks, nagu tarvis on. Selle filmi puhul miskipärast nii ei talitatud. Phoenixi Napoleon näeb läbi terve filmi välja vana ja väsinud, saatus on juba filmi alguseks ta näkku sügavad vaod vajutanud.

Et Napoleon päris ajaloos ei olnud Joséphine'ist nende abielu hilisemais faasides enam sedavõrd lummatud ning pidas suurt hulka nimekaid armukesi, kellega sai mitmeid sohilapsi, Scotti filmis muidugi ei kajastu, ei Désirée Clary teema, ei Poola krahvinna Maria Walewska teema. Et Joséphine päriselt suri Napoleoni esimese troonist loobumise ajal, mitte aasta hiljem, kui keiser Elba saarelt naasis ja uuesti võimule tõusis, tundub kõige selle kõrval juba nii tühine eksimus...

Laiem küsimus, mille üle selle üsna igavalt kulgeva filmi jooksul kinos mõtisklema hakkad, on aga, et miks teha filmi ajaloolisest tegelasest, keda sa vihkad? Tänapäeva Hollywoodi suurfilmide toomisprotsess vältab ikkagi ju mitu aastat, kõiki eeltöid ja järelproduktsiooni silmas pidades. Miks tahab keegi vabatahtlikult elada niimoodi paar aastat vaimselt ja emotsionaalselt sellise isiku rütmis ja pidevalt talle keskendudes, keda ta tegelikult üldse ei salli ja keda oma filmis tõsiselt naeruvääristada ning alandada kavatseb?

Nii ongi meil nüüd üks läbinisti ebaõnnestunud film ühest kõigi aegade legendaarseimast väejuhist ja riigimehest, keda ometi on kujutatud sellises kõverpeeglis ja solvavalt, et see kõneleb rohkem filmi tegijate kohta. Nagu ütles Andrew Roberts: maailmas on olnud palju inimesi, kes on kannatanud Napoleoni kompleksi käes, aga Napoleon Bonaparte ise nende inimeste hulka ei kuulunud.

Tegu oleks justkui filmiga "Gladiaator", kust aga lihtsalt puudub Russell Crowe kehastatud kindral Maximus Decimus Meridiuse karakter. See on nagu "Gladiaator", kus ongi vaid Joaquin Phoenixi kehastatud keiser Commodus, sügavalt ebamoraalne ja perversne türann, ning kusagil taustal tema õde.

Lõpetuseks saab soovitada kõigile filmisõpradele ja Napoleoni-ajastu huvilistele see film südamerahuga lihtsalt vaatamata jätta, hoida kokku see 10–15 eurot kinopileti eest ning loota, et film jääb kenasti kahjumisse. Ja vaadata kas mõnda vana filmi või minisarja Napoleonist või siis lugeda mõnda Napoleoni biograafiat.

Toimetaja: Rasmus Kuningas

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: