Ridley Scotti värske ajaloofilm tekitas kahetisi tundeid. Ühelt poolt sai kogeda meisterlikult lavastatud külmaverelisi lahingustseene, mis suutsid sõjaõõva korralikult südamekurdude vahele suruda. Kuid teiselt poolt viis Scott meid ka Napoleoni magamistuppa ja näitas keisrit küljest, mida võib-olla ei osanud oodata ja ehk polekski tahtnud näha. Kas see tekitas pettumust? Võib-olla, sest enda poisikese fantaasiat Napoleonist kui veatust ja ülimalt badass'ist kujust ma siit ei leidnud, kuid ilmselt poleks selline film praegusesse aega sobinud ja oleks ehk ka igav olnud.

Seega polnud see film üksnes Napoleoni kui väejuhi ja keisri sõjalistest saavutustest, vaid Napoleonist kui inimesest, kel on omapärane iseloom, kelles on peidus ärevus, armukadedus ja veider huumor. Filmis ei figureeri ajalooõpikust välja roninud Napoleon, vaid emme-hädadega massimõrvarist diktaator, keda võiks kohata följetonide pilkepiltidel. Ajaloonohikud siit faktitäpsust täpsust ei leia, aga selle jaoks ongi välja mõeldud dokumentaalfilmid.

Siiski käiakse ka siin tähtsamad ajaloolised saavutused ja ebaõnnestumised Napoleoni elus läbi, rõhk on seejuures Napoleonil kui vallutajal ja hävingu toojal, mitte Prantsuse revolutsiooni ideede Euroopasse viijal jms. Ilmselt ei tulistanud Napoleon oma kahuritega ka püramiidide pihta, kuid filmis mõjus see sellegipoolest võimsalt.

Lahingud mõjusid oma mastaabi poolest üüratutena. Austerlitzi lahingutsükkel oli üks verdtarretavamaid ja seest õõnsamaks võtvamaid episoode, mida ma olen üldse filmides näinud. Üheskis kaadris ei hoitud vere ja lendavate jäsemetega tagasi, inimesi langes tuhandete kaupa, pool armeed leidis vesise haua. Lahingustseenid olidki filmi tugevam pool.

Napoleon kui karikatuur

Ilmselt on paljudel kujunenud mingi ettekujutus, milline Napoleon võis inimesena olla: ratsionaalne, külm, kaalutlev, geniaalne. Kuid need iseloomustavad teda kui väejuhti. Ridley Scotti Napoleonil oli kaks palet, üht neist iseloomustasid tõepoolest need mainitud omadused, kuid teine pool, mis avanes kinniste uste taga, maalis pildi Napoleonist kui ebakindlast lapsmehest, kel obsessiivne vajadus kõike kontrollida – nii oma riiki kui naist.

Napoleon kippus käituma täpselt sama karikatuurselt nagu ka teda filmis näidatud ajalehtede pilapiltidel kujutati. Mingis mõttes lasi ta niimoodi ühiskondlikul arvamusel enda olemust mõjutada ja kontrollida. Nii kujuneski välja veidi pilav Napoleoni portreefilm, milles suurmehest sai mitte-nii-suur-mees.

Scotti ja Scarpa nägemus Napoleonist kui veidi jonnivast ja ebakindlast jõhkardist mõjus esiti veidi pettumust valmistavalt. Kuid tänapäeva maailmas võib-olla ei saa ega tohigi vallutajatest maalida ülistavat pilti. Ridley Scotti vastuseid ajaloolaste ja prantslaste kriitikale jälgides tundub, et teda poliitika ja ajalugu tegelikult eriti ei huvita ja ta tahtis lihtsalt enda versiooni Napoleoni tegelaskujust luua. Ja võib-olla ei tohikski imperialistide märjal unenäol kaasaegses ühiskonnas kohta olla.

40-aastane süütu

Filmi keskseks liiniks oli Napoleoni suhe aadlikust lesknaise Josephine de Beauharnais'ga, kes prantsuse revolutsiooni käigus oma abikaasa kaotas. Napoleoni jaoks oli see armastus esimesest silmapilgust. Josephine'i tõelised tunded jäid mitmeti tõlgendatavaks.

Nende romanss tekitas segadust, kuna ajahüpped olid loos küllaltki suured ja sagedased, mistõttu kippus suhte areng veidi kaduma minema. Kas Josephine abiellus Napoleoniga üksnes enda ja oma laste heaolu säilitamiseks? Ilmselt küll, kuigi lõpuks kujunes tal oma mehe vastu välja ka mingisugune austus, kuid see, kuidas selleni jõuti, mõjus ruttavalt.

Üldiselt kujutati seda suhet nii mõneski mõttes piinlikuna. Joaquin Phoenixi vanus ja Napoleoni puine tegutsemine voodis andsid sellist "40-aastase süütu" meeleolu. Seksihuumorit poleks Ridley Scotti ajaloolisest eepikast osanud oodata. Nunnu ja kahjutu Steve Carreli asemel oli aga Prantsuse impeeriumi valitseja, kelle hingel umbes kolm miljonit surma, mis lõi Napoleoni tegelase ümber teatava absurdse hõngu.

Phoenixi rollilahendus Napoleonina jäi aga paljuski Vanessa Kirby Josephine'i varju. Josephine oli palju huvitavam tegelane, sest Napoleon mõjus kohati tõesti liiga karikatuurselt, mistõttu oli temas keeruline sügavust leida. Josephine'i väliskihi all peitus aga midagi enamat, teatud võimukus ja tugevus, mistõttu on kahju, et tema siseelu avastamisele rohkem aega ei leitud.

Eks see film üritas mitut asja korraga teha – olla suurejooneline sõjafilm, kuid samal ajal ka õukondlik suhtedraama –, kahest ja poolest tunnist selle kõige jaoks ei piisanud. Kuuldavasti peaks Scottil töös olemas ka neljatunnine director's cut, mis peaks tulevikus Apple'i voogedastusplatvormil ilmuma. Jään huviga ootama.