X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Kinosilm | Arko Oki jääteest John Woo vihaste jõuludeni

"Jäätee veerel" Autor/allikas: Kaader filmist

Kodumaises kinolevis jätkub endiselt kiire aeg, mistõttu on Tristan Priimäe iganädalases leviülevaates taas viis uut filmi: dokfilmid "Ja kuningas ütles, milline fantastiline masin" ja "Jäätee veerel", John Woo värske linateos "Vihased jõulud", Prantsuse katastroofifilm "Happevihm" ja Jaapani kaiju-film "Godzilla miinus üks".

Ja kuningas ütles, milline fantastiline masin
And the King Said, What a Fantastic Machine
Axel Danielson, Maximilien Van Aertryck
Rootsi-Taani
Filmstop

Pealkirjas mainitud fantastiline masin on foto- ja hiljem ka filmikaamera, mis viimase sajakonna ja pisut enama aasta jooksul on meie inimkonna arengut püüdlikult salvestanud. Tänaseks oleme jõudnud ajajärku, kus paljude puhul salvestamine ei lakkagi iial ning veebi vahendusel jagatakse oma elu reaalajas ka kõigi soovijatega maailmas.

Uus audiovisuaalne ajastu on toonud ka hoomamatus koguses digi- ja visuaalprügi ning "fantastiline masin" võiks olla ka näiteks mingi prügisorteerija, sest sellega üritab see film ka mingil määral tegelda, paisates ekraanile kohati terveid stseene, mis koosnevad meemidest, klippidest, viraalsest jaburusest, mis kõik näitab võrdlemisi groteskselt seda, kuhu me liigina jõudnud oleme.

Kas siin filmis öeldakse ka midagi uut? Tegelikult vist mitte, lihtsalt suunatakse kaamerasilm meie ajastule (küll läbi ajaloo) ja püütakse teha üldistus ja jõutakse järeldusele, et meist kõigist on saanud kroonilised ekshibitsionistid ja vuajeristid. Kuhu me edasi liigume? Seda ei tea keegi, aga vaevalt keegi enam ühtki kaamerat välja lülitab.

Ahjaa, tootnud Ruben Östlundi firma Plattform, nii et see annab ka ehk mingi puute kätte. Ja sai tänavu Berliini filmifestivali noortefilmide programmis Generation 14Plus saksa arthouse-kinode ühenduse AG Kino–Gilde auhinna.

3,5 / 5

 

Godzilla miinus üks
ゴジラ-1.0
Takashi Yamazaki
Jaapan
Piece of Magic Entertainment

Mõistatus: kuidas kaotada ära säherdune ilmatu elukas nagu Godzilla? Vastus: peida ta eesti kinokavasse. Hetkel meenutab uus Godzilla pigem Loch Nessi koletist: mõned olla olendit näinud, aga keegi seda tõestada ei suuda. Uut Godzilla filmi "Godzilla miinus üks" tuleb kinodest luubiga otsida, aga kes otsib, see leiab, see ei kahetse.

Olen Godzilla alati üsna mõttetuks tegelaseks pidanud, sest kui välja arvata ta ühiskonnakriitiline saamislugu – tuumakatsetused ajasid monstrumi merepõhjast pinnale – on ülejäänu temaga seonduv lihtsalt üks lammutuspidu. Pole tal ju õiget aju peas, või vähemalt ei sunnita Godzillat seda eriti kasutama, põhiline on ikka muskel.

Ja pole see kuigi erinev ka siin, kuigi "Godzilla miinus üks" on esimene selle loomkangelasega film, mis mulle korda läheb, sest keskmes on inimlik draama ning inim-peategelaseks tõeliselt kurosawalik argpüksiks osutunud kamikaze, kellel tuleb oma ellujäämise häbiga edasi elada. Tema kõigi kogunenud painete koondkujuks saab merest väljuv Godzilla ning hirmu tuleb püüda ületada, et oma eksimused heastada. Laiemalt räägib film ka Teise Maailmasõja järgsest jaapanlaste rahvuslikust häbist ja masendusest ja sellega toimetulekust.

Täitsa kobe pinnas, ning ka Godzillal endal pole viga, maitsekalt on tagasi toodud originaalmuusika, kähmlus on ka vaatamist väärt, natuke sentimentaalsust palju –  nagu jaapani filmides ikka –, aga omas vallas küll täitsa soovitaks.

3 / 5

 

Jäätee veerel
Arko Okk
Eesti-Soome-Leedu-Tšehhi Vabariik
Acuba Film

Ilmselt päris pikka aega seeditud projekt (filmitud 2015-2022), mis räägib jäätee võimalikkusest ja võimatusest üle mere, Haapsalu ja saarte vahel. Okk on operaatorina visuaalis igasuguseid trikke kasutanud, vahepeal on filmitud kalasilma-läätsega, enamuses on pildil väga huvitav, hästi kontrastne sügavus –  ehk ainult mingi osa pildist on fookuses, ülejäänu selgelt mitte. Vahepeal hüppab pilt edasi kaadrikutena, rabedalt edasi liikudes, mingi osa on mustvalge, vahepeal (autoralli ajal näiteks) tekib moonutustest üldse selline efekt, nagu oleks filmitud miniatuure, mudeleid, mitte päris autosid, ja tegevus toimub mingi vähendatud maketi sees.

Väidetavalt on seda materjali üles võetud mitmes eri formaadis ning tulemus võib mõjuda ebaühtlasena, aga mul iseenesest on selline eklektika okei. Lisame siia juurde kohati päris huvitavad ja läbimõeldud kaadrikompositsioonid ning kokkuvõttes on siin silmaga vaatamist küll.

Iseküsimus nüüd on mul selle visuaalse tulevärgi sidusus sisuga, mis osas mul küll täit veendumust pole, et need kaks kooskõlas on. Sisuga on üldse natuke rabedamad lood: Okk tundub oma uue filmiga olevat selgelt astunud Sulev Keeduse läbi sõidetud rajale, et kui Keedus tegutses viimati "Neidsaare hoo peal", siis Okk "Jäätee veerel". Samamoodi kaameraga uidates ja väikesi inimesi ja nende mikroprobleeme püüdes tõsta võimsaks inimlikuks üldistuseks, mille õnnestumises ma ka lõpuni kindel pole. Kui filmida ilusa pildiga üles üsna harilikke inimesi rääkimas eimillestki erilisest ja tegelemas selle juhusliku jäätee probleemiga ka pisut pealiskaudselt, jääb asi filmitegija ja jumala teha, kas selline olustikupilt suudab täispikalt välja kanda. Lihtsuses on oma võlu, aga minu jaoks päris mitte.

Raamiga on püütud sügavust anda nii Nietszche õhukese jää teemalise tsitaadiga kui ka Pythease tsitaatidega, kes omal ajal kirjeldas Aestit ehk ilmselt siis seda va Ultima Thulet ja tahket merd – Mare Concretumit –, mida mööda sai kõndida. Nietzsche tsitaat räägib küll originaalis kodutusest ja pidetusest, mis on mingis mõttes siin kujutatud kogukondlikkuse vastand, lisaks pole vast vajalik filmi alguses toodud tsitaati lõpus veel korra ekraanile tuua. Pythease raam ja filmi pakutud paralleel on intrigeerivad, aga väljaspool alguse- ja lõputsitaate pole sellega filmi jooksul mitte midagi peale hakatud, ei tekstis, pildis ega sisus.

Ehk oleks mingid vahetekstid siin aidanud sisu tugevamini kokku köita või midagi sellist. Ehk on omamoodi märgiks ka see, et mullu Karlovy Vary projektide esitlusele (nn works in progress) valitud "Jäätee veerel" selle tuules siiski tänavu festivaliprogrammi valituks ei osutunud, kuigi selline algne seotus projektifaasis annab filmile teiste ees selgelt mingi eelise.

2,5 / 5

 

Happevihm
Acide
Just Philippot
Prantsusmaa-Belgia
Hea Film

Kui 2018. aasta lühifilm "Happevihm" söövitas veerand tunniga üsna brutaalselt, siis sama autori sama nimega täispikk on sellega võrreldes üsna lahja segu. Lühifilmi apokalüptiline õhustik on asendatud ühiskonnakriitilise taustaloo, rohke melodraama ja kohati ka nii lollide strateegiliste otsustega, et sisse lülitub mu sisemine darvinist ning veendumus, et selliste sammude tegijad ei väärigi ökokatastroofi üle elamist.

Öelge nüüd, et kui taevast sajab happevihma ja sa asud ostukeskuse betoonparklas, siis miks jumala pärast sa sealt autoga ära sõidad järgmist kohta otsima? Kas te pole ühtki zombifilmi näinud, et teada tõsiasja, et supermarket on parim kindlus? Või siis baar?

Guillaume Canet'lt harjumatult tõsine ja tegelikult üsna õnnestunud roll. Teismeline tütar on tüütu, hüsteeriline ja kõva peaga nagu sellised tegelased filmides tihti on.

2 / 5

 

Vihased pühad
Silent Night
John Woo
USA
Adastra Cinema

Vana hea vigilante movie, ehk ühemehe-kättemaksuretk paljude hirmsates piinades tema käe läbi otsa leidvate kurikaelade vastu. Tugeva konservatiivse traditsiooniga alažanr, alates Charles Bronsonist, Clint Eastwoodist ja Lee Marvinist ning lõpetades Steven Seagali, Keanu Reevesi ja nüüd siis ka Joel Kinnamaniga, kes välgutas oma metsikumat poolt juba Nicolas Cage'i kõrval filmis "Saatanlik reisija", aga nüüd sai küll kõvasti nimesid loobitud.

Seekordse vigilante muudab eriliseks kaotatud kõnevõime, mistõttu ta tegutseb vaikuses, aga kohati on tunne, et see eripära hakkab filmi sisu varjutama. Sest ajast peale kui John Woo, ilmselt muidu mu lemmik action-lavastaja nime taga hakkas seisma Hong Kongi asemel USA, tegi ta veel vanast pingutusest ühe oma tippfilmidest ("Face / Off"), aga ega ta Ameerikamaal millegi muuga väga silma pole paistnud ja endised kõrgused on muudel juhtudel jäänud saavutamata. "Vihased pühad" upub vaikselt tõsimeelsesse arutusse vägivalda kuni hetkeni, kui jõulufilmina on seda lausa ekspluatatiivne välja pakkuda, sest peale tõsiasja, et lugu toimub kallil jõuluajal ja kasutada annab jõulumuusikat, avab see ka saatusliku akna paljude klišeedeni nagu mängutoos kui nostalgiamasin.

Kinnamani tõsist näitlejapingutust vaadates hakkan lihtsalt taga igatsema vanade Woo filmide stampmehe Chow Yun-fati triksterlikku-mõrvarlikku sarmi.

1,5 / 5

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: