Ainult kaks uut filmi? Tõsi. Sel nädalal on kinokava küll kirju igasugustest (k)arvustamata kahe- ja neljajalgsetest loomolenditest nagu "Muksikud", "Lustakad karud", "Käpapatrull",  "Lepatriinu ja Must kass", "Lassie" jms, aga need jäävad joone alla mitte seetõttu, et ma vihkan loomi, vaid põhjusel, et need kõik jooksevad ainult eesti- ja venekeelse peale lugemisega. Dubleeritud filmi puhul on kohati raske hinnata filmi tema algselt kujul: peale lugemine võib filmi hinnet liialt mõjutada ja enamasti mitte paremuse poole ning seetõttu tundub see veidi ebaaus.  Kui aga on kasvõi mõni üksik originaalkeelne linastus (nt viimane Ninjakilpkonnade animatsioon), siis selle ka sisse panen.

Täiskasvanute voorus näeme aga võitlusringi ühes nurgas Triin Ruumetit ja teises terve hulka kehakultuur-muksikuid nagu Stallone, Lundgren, Statham, 50 Cent, Tony Jaa, Iko Uwais, Toriseja, Unimüts ja Dilidon. Kamba peale neil Ruumetit seljatada siiski ei õnnestu.

"Tume paradiis"
Triin Ruumet
Eesti
ACME

Triin Ruumeti kauaoodatud teine täispikk film algab stseeniga, mis on puhas ilu ja voogab kaunilt nagu mõni hästi läbi harjutatud läbujooga-rutiin. Matus. Peied. Erinevad huvigrupid kogunevad laiba mälestuse ümber kokku ja üritavad omavahel nägeledes ära jagada seda, mis siia ilma alles jäi. Huvitavad tegelased saavad kõik loa loosse siseneda ning eksponeerida oma närusust. Õhku riputatakse lubadus hakata kõiki neid intrigeerivalt hargnevaid kõrvalteid filmis läbi käima.

Lubadus jääb aga lubaduseks ja edukale avastseenile järgneb võrdlemisi sihitult kulgev amorfne visuaalmass, mis ekspluateerib ruumetlikult edukalt muusikavideolikku klants-esteetikat ja vormiilu siis, kui näidatakse hedonismi, aga kui väljas valgeks läheb, ei ole tegelastel ühtäkki enam eriti palju teha ja nende elusid hakatakse täitma stsenaarselt kunstlikuna mõjuvate alateemadega nagu mootorrattajõugud või sidumismängud. Need kõik oleks võinud asendada mõne tugeva, tõeliselt hästi läbi kirjutatud dialoogistseeniga, et tegelastel oleks olnud kuskile areneda ja vaatajal võimalik neisse emotsionaalselt investeerida. Praegu jäi mõlemas osas tulemus kirja saamata.

Tuttav kriitik Silver Õun pakkus lahenduseks, et äkki tuleb seda filmi vaadata ilma igasuguse empaatia-sümpaatiata tegelaste suhtes, siis kaob ära pinge neile kaasa elada. Tõsi, kasutasin ise umbes samasugust selgitust Veiko Õunpuu "Free Range'i" puhul, kus tegelaste ebasümpaatsus tundus taotluslik ja suurt osa vaatajaid väga segadusse ajav meetod. Kui aga "Free Range" muutus selle selgituse läbi vabastavalt nihilistlikuks, siis "Tumeda paradiisi" tooni tabamisega jään hätta.

Loodan väga, et see ega mingi muu kriitika ei võta temalt filmitegemise isu, sest autori andes pole alust kahelda, olgu siis tõestuseks ta paljukiidetud "Päevad, mis ajasid segadusse" või Kundera järgi lavastatud lühikas "Teispool vikerkaart".

2/5

"Palgasõdurid 4"
"Expend4bles"
USA
Hea Film

Filmisari "Palgasõdurid" on oma neljandal missioonil, kumm tegelaste nägudes juba õhust tühjaks vilisenud ja naljapadrunid ületanud igasuguse tähtaja. Seda filmi vaadates saab piinlikult selgeks esiteks see, kuidas märulit tehakse tänapäeval igas muus paigas lihtsalt nii palju paremini kui Ameerikas – võtke Hong Kong, India, Indoneesia, Tai, Taiwan ja sealsed märulifilmid ning näete palju uudsemaid stseenilahendusi ja sündmuskäiku kui nendes väsinud Ameerika ülemakstud rip-off filmides.

Justkui selle meeldetuletuseks on siin kaasatud ka kaks legendaarset võitluskunstide spetsialisti värskemast maailmanurgast – indoneeslane Iko Uwais ("The Raid") valdab üheks ekstreemsemaks peetavat Kagu-Aasia võitluskunsti pencak silat ja tailane Tony Jaa ("Ong Bak") on põhiproff Tai poksis, aga oskab ka muid vastase pulbristamise viise. Kahjuks on nende osalusel filmis vaid mõni üksik märulistseen, enamus aega kulub valgete, mustade ja latiino meeste tikunärimisele, üksteise vaevalisele klobimisele verbaalsete kildudega ja mingisuguse segase sisu püüdliku lükkamisega loogika suunas.

Neile on sellele teele kaasa antud pimeda ja purjus roboti tehtud eriefektid, mida vaadates saab valida kas naerukrambid, okserefleksi või südamerabanduse, vastavalt maitsele.

1/5

Nädala sündmused

Festheart
29. september – 1. oktoober, Elektriteater, Tartu
6. – 8. oktoober – Teatrikino, Rakvere

Eesti tuntuim – kui mitte ainuke – vikerkaarefilmifestival toob kodumaile vaatamiseks terve hulga temaatilisi linateoseid ja no mida öelda – nähtu põhjal ikka erakordselt kõrge kvaliteet.

Väga julgen soovitada kaht briti täispikka debüüti, mõlemad meistriteosed – "Blue Jean" ja "Femme" – ning kasvõi Euroopa Filmiakadeemia aasta parima doki auhinnale kandideeriv "Orlando, minu poliitiline biograafia" on sellest mastist film, mille sarnast tavalevist väga ei leia.