"Reinventing Elvis: The '68 Comeback"
John Scheinfeld
USA
Piece of Magic Entertainment

Silmad lahti, sest nädala parimale filmile on selle loo ilmumise hetkeks jäänud vaid kaks linastust Artises, aga ehk tuleb hea mineku korral veel lisa. Alustuseks: on meil vaja veel üht dokki Elvisest? Vastus: Jaa! Elvisest, nagu igast kultuurisümbolist on aja jooksul järgi jäänud vaid käputäiest meemidest koosnev karikatuur – puusanõks, jämehäälne "Oh, mama", valge-kuldne pükstükk, hiidtupee, legendaarsed toitumisharjumused vms. See kõik on ebaoluline ja haledalt väheütlev. Elvis oli ainulaadne muusik ja teerajaja, kes pidi ka juba oma eluajal võitlema ajale jalgu jäämisega, kuna kuuekümnendatel muutus kõik väga ruttu, eriti pärast Biitlite tulekut.

See film keskendub konkreetselt Elvise 1968. aasta NBC Jõulu-erisaatele televisioonis, mis andis ta karjäärile täiesti uue hoo sisse. Filmis keskendutakse ka kaadritagustele olulistele jõududele, lavastaja Steve Binderi nägemusele ja võimuvõitlusele Elvise mänedžeri, kolonel Tom Parkeriga. Palju huvitavat materjali ja Elvise esinemisi. Väga kvaliteetne muusikadokk konkreetsest kultuurisündmusest. 

4/5

"Vabaduse hääl"
Sound of Freedom
Alejandro Gómez Monteverde
USA
Hea Film

"Vabaduse hääl" on huvitav juhtum, kus filmi tuleks vaadata ilma taustateadmisteta. See on haarav krimitriller rahvusvahelise pedofiilia ja lapsekaubanduse võrgustiku paljastamisest. Väga oluline teema, mida Hollywoodis keegi naljalt ette ei võta. Kui Ladina-Ameerika kriminaalse elu kujutamisel eelistatakse selgelt glamuurset narkobisnesit, idealiseerides igasuguseid Escobare, siis see äri siin on räpane ja väga raske vaatamine. Müts maha, et see teema käsitleda võeti. Jim Caviezel, kelle karjäärist ma pole osanud iial midagi arvata, on lõpuks oma kehasse paika vananenud, kortsud võtavad tal ilueedi aurat vähemaks ja vanus sobib talle hästi. Siin filmis meeldib ta mulle väga.

Nüüd sellest taustast. Kes ei soovi, see edasi ei loe.

Filmi on tootnud Angel Studios, kristlik filmistuudio, produtsent Eduardo Verástegui (kes ka filmis ise üles astub) on abordivastane, kes oli Donald Trumpi poolt mõeldud hakkama tema latiino kogukonna suunaga nõunikuks (mis vist küll kunagi ei teostunud). Filmi peategelane Tim Ballard on päriselus mormoon, kes töötas aastad Homeland Security's inimkaubanduse vallas, aga asutas seejärel organisatsiooni Operation Underground Railroad, mis tegeles sekskaubanduse paljastamise ja elimineerimisega USAs ja mujal. "Vabaduse häält" on süüdistatud QAnoni vandenõuteooriate peegeldamises, kuna peaosaline Jim Caviezel on teinud QAnonit pooldavaid mõtteavaldusi – lavastaja suureks meelehärmiks, kes alustas projektiga aastaid enne seda, kui QAnon levima hakkas.

Siin ei ole mitte üks hoiatustuli, vaid mitu, ja lihtne on "Vabaduse häält" tühistada nende seoste pealt, aga antud juhul peaks filmi vaatama eraldiseisvana. Huvitav ja traumaatiline ka see, et mehhiko lavastaja Monteverde isa ja vend rööviti ning tapeti 2015. aastal. Umbes samal ajal hakkas ta tegema ka seda filmi, pärast ühe sekskaubanduse videolõigu nägemist.

Kui Hollywood seda filmi tehtud ei saa, siis tehku minupärast see kasvõi Utah's, aga teema on vajalik ja oluline. Julgelt rünnatakse siin filmis otseselt Ameerikat, tuues välja, et USA on maailma suurim alaealistega kauplemise ja nende vangis hoidmise turg. Ja selles, et siin vahepeal jumalasõnaga vehitakse, pole ju ka midagi erilist, sama asja näiteks "Kiiretele ja vihastele" miskipärast ette ei heideta.

3,5/5

"Sinine põrnikas"
Blue Beetle
Angel Manuel Soto
USA
ACME

Täiesti derivatiivne koomiksifilm, kus kõik tükid oleks nagu kuskilt mujalt kokku laenatud. Isegi lööklause – Jaime Reyes on superkangelane, tahab ta seda või mitte – sobib ju kirjeldama suuremat hulka heroilisi keebikandjaid. "Sinine põrnikas" võiks vajuda kohe täielikku unustusse, kui poleks paari huvitavat nurka: esiteks on see tegijate ja näitlejate nimekirja vaadates peaaegu täielikult latiino-film. Tuntud valgete staaride ja tegijate asemel on võetud võrdlemisi (või täiesti) tundmatud latiino tegijad, kelle taust on väga mitmekesine – Puertoriiko, Mehhiko, Ecuador, Brasiilia... Kui Marveli "Doktor Strange'is" tegutses Miss America ehk America Chavez, kes suutis liikuda erinevate maailmade vahel, siis Blue Beetle on esimene latiino superkangelane, kellel on päris oma film.

"Sinine põrnikas" on tihti kohmakalt naiivne ja DC'le omaselt ei suuda nad huumorile kunagi nii peenelt pihta saada kui toonilt enamasti märksa kaasaegsem Marvel, muusikakasutus on kohati piinlik (nii Mötley Crüe kui Cypress Hill on stseenidele nagu peale kleebitud ilmselt lootuses, et midagi siit viral'iks läheb noorema põlvkonna hulgas), aga... kokkuvõttes ei ole film loll ega külm nagu DC filmid enamasti, vaid suudab ikkagi hoolimata lõputust "perekonna-jutust" (kas Dominic Torettost veel ei piisa?) leida mingi helge koha mu mõttes. Ja Susan Sarandon on igati nauditav kapitalistliku ahnuse ja kurjuse kehastus Victoria Kord.

On kindlasti ka paremaid ja olulisemaid, aga on ka halvemaid ja küünilisemaid koomiksifilme kui "Blue Beetle".

2,5/5

"Demeteri viimane merereis"
The Last Voyage of the Demeter
André Øvredal
USA-India
ACME

Filmi aluseks on peatükk "Dracula" raamatust, Demeteri kapteni logiraamat, kus kirjeldatakse merereisi Varnast Londonisse, peal lastiks mullakirstud ja kirstu sees teadagi, kes. Võiks öelda siis, et "põhineb väljamõeldud lool". Vahel on sellise kultuurivaramu mõnda spetsiifilisse detaili sissesuumimised väga huvitavad, aga siit ühele tõelisele Dracula-fännile mingit olulist lisa ei tule. André Øvredal on elus teinud vähemalt ühe tõeliselt hea filmi ("The Autopsy of Jane Doe"), ja see ka tema siiani ainsaks jääb.

Suurel linal hakkab peagi silma digiefektide rohke kasutamine; veri ja tuli on võlts, Dracula ehtne, aga kumjas. Ega veri ju ei peagi "päris" olema, selge see, ja poleks ka hullu, kui lugu ei takerduks pidevalt kinni ja kui tegelased kinnises keskkonnas laeval ei käituks nii rumalalt. Tehke pigem otsuseid öösel ja tegutsege päeval, mitte vastupidi. Ja kuidas on võimalik Draculat muudkui otsida ja mitte leida, kui on ju võimalik arvata, et ta on draakonivapiga kirstus. Okei, ma pole vampiir, meremees ega stsenarist, aga osad järeldused võiks vähe kiiremini tulla, eriti peategelasel, kel on 19. sajandi lõpus esimese mustanahalise Cambridge'i arstiteaduskonna lõpetajana (!) sügav huvi maailma vastu. Moodne uuendus, aga rassismiteema midagi filmile ei lisa. Paar paljulubavat kohta Dracula psühholoogia kujutamisel, aga vaid vilksamisi.

1,5/5

"Kutsikaarmastus"
Puppy Love
Richard Alan Reid, Nicholas Fabiano
USA-Kanada
ACME

Olen alati arvanud, et rääkivad loomad on kõige hullem asi filmides üldse, aga "Kutsikaarmastus" paneb soovima, et lõpuks kumbki koer siin suu lahti teeks ja ütleks selges inglise keeles, et lõpetage see jama ära. Film räägib koerte rasedusest, toimub teatrilavalikult klantsitud Seattle'is, tänavatel, kus ei ole rämpsu, kallites päikeseküllastes korterites, kus elavad inimesed, kellel pole enda sõnul üldse raha.

Valgetel peategelastel on oma etnilised maskott-sõbrad – naisel asiaat ja mehel mustanahaline -, kes on mõlemad põhimõtteliselt doonorid – Kalevipoja siilid-nõuandjad. Romantilises komöödias ei peagi kõik olema nagu päris elus, ja sisu peabki olema ettearvatav, aga siiski ajab närvi, kuidas dramaturgilise paisutuse ja kiirenduse saavutamiseks tehakse inimesi järjest lollimaks ja labiilsemaks, nii et üks vale fraas paneb põlema suure vaevaga loodud kommunikatsioonisillad. Ma usun armastusse, aga ma tahaksin ka uskuda, et inimesed on üldjoontes vähe mõistlikumad, kui need siin.

"Kutsikaarmastuse" on tootnud digimeediafirma Buzzfeed, kes sulges kevadel oma uudiseosakonna ja mille kõik näitajad on praegu allapoole suunatud punased nooled. Loodame, et neil on august välja ronimiseks ikka enamat vaja kui tiine spanjel ja see Hallmarki filmide stiilis maotus.

1/5

Nädala sündmused

Balti filmipäevad
22. – 23. august
Sõprus
Tallinn

Balti filmipäevad pakuvad igal augustil tasuta näitamiseks kaht viimase aja leedu tippfilmi ja kaht läti oma. Leedust viimase PÖFFi Balti parima filmi auhinna võitnud "Poeet" ja ingliskeelne ulmefilm "Vesper", ning Lätist kaks Eestiga seotud filmi – 1991. aasta murrangulistest sündmustest rääkivas filmis "Jaanuar" mängib legendaarset lavastajat Juris Podnieksi Juhan Ulfsak, ja kaasaegses naistekomöödias "Ema, naerata veel" seigeldakse ka Tallinnas. Kindlaks soovituseks "Poeet".

Lähemalt võib programmist ja filmidest lugeda siit. 

JAFF - Aasia filmikultuuri festival
25. august – 10. september
Artis
Tallinn

Jaapani animafilmide festivalist on märkamatult saanud aastatega Aasia filmikultuuri festival, Mitte-animast olgu selle kinnituseks kasvõi Kim Ki-duki vähetuntud varajaste ja väga heade filmide eriprogramm, või jaapani meistri Yazujiro Ozu neli filmi (35mm filmilindilt!). Vist lausa igal aastal on võimalik näha mingeid Hayao Miyazaki filme, väga soovitan vaadata ka Makoto Shinkai tänavust "Suzumet", mängufilmi "Tagasi Souli", ja Eesti-jaapani dokki "Yoyogi". On mängukaid, dokke, animatsioone; uut ja vana. Nii kinolevist läbi käinud hitte kui ka tundmatumat anime'd friigimale maitsele.

AWIIFF - The Anti-War International Independent Film Festival
23. – 30. august
Jõhvi kinomaja
Jõhvi 

Huvitav filmiüritus Jõhvis, sõjavastane filmifestival, kus näidatakse festivali veebilehe sõnul üle 300 erineva lühikese ja pika filmi. Kogu üritus on tugevalt ukrainameelne, lisaks filmidele esineb ka Ameerikasse kolinud vene rokkbänd Nogu Svelo, kes on sõnades ja loomingus olnud Ukraina sõja algusest peale väga selle invasiooni ja putinistliku režiimi vastane.

Kui olete sealkandis, siis minge ja toetage ja vaadake. Programmis on filmid üldjoontes täiesti tundmatud, aga siin paistab olevat väga kirju läbilõige maailma kultuuridest, Liibanonist Lõuna-Korea, Iraani, India ja Kolumbiani.