Laura, sa töötad näitlejana, Raadioteatri loovjuhina, stsenaristina, tõlgid ja oled dramaturg. Kui võõras inimene küsib, kellena sa töötad, siis kuidas sa vastad?

See on hea küsimus, mis aeg-ajalt tekitab paranoilisi mõtteid: kas peaksin kiiresti mingi valiku langetama ja suunama fookuse ühele alale, et tõepoolest meistriks saada. Ma tegelikult usun väga sellesse, et kui millelegi keskenduda ja põhjalikult tööd teha, siis on võimalik meistriks saada. Ja mitte muudmoodi. Teisalt – võib-olla ma lihtsalt ei tea veel, kus see lõpp-punkt on. Ja hea ongi. Vahest kõik need pusletükid lõpuks viivad selleni. 

Mingil hetkel ma küll ei teadnud täpselt, kas seon oma elu teatriga, aga enne lavakunstikooli õppisin Tartu Ülikoolis eesti keelt, mis on mulle dramaturgi töös asendamatu partner ja selleta oleks mu jalgealune palju nõrgem.

Nii et näis. Ma ei oska väga täpselt vastata, aga ma arvan, et ei olegi vaja. 

Kuidas üks või teine amet sinuni jõudnud on? Nagu mainisid, oled lõpetanud Tartu Ülikoolis keeleteaduse eriala ja lavakunstikoolis dramaturgi eriala, aga Ugalas oled hoopis näitlejana hingekirjas. 

Lavakunstikoolis oli nõnda, et kui näitlejad õppisid näitlejaeriala aineid, mida oli omakorda hästi palju, siis meie õppisime dramaturgidena kõike sedasama ja veel oma aineid lisaks.

Mul on olnud palju õnne ja küllap ka uudishimu. Ma arvan, et oleme tagantjärele kõik peanoogutuse võlgu neile, kes elus olulistel ristteedel on seisnud, andnud nõu või kutsuvalt viibanud. Ja võib-olla on see ka klassikaline juhtum oskamatusest valida – tahaks kõike väga proovida ja nii see elukene veereb. 

Alates sellest sügisest töötad sa Raadioteatri loovjuhina. Millised on Raadioteatri loovjuhi ülesanded? 

Eks ma katsun sellest veel isegi täpselt aru saada, aga proovin olla see, kes haub uusi mõtteid ja aitab leida uusi inimesi. Mulle tundub, et Raadioteater on väga viljakas pinnas uute ideede katsetamiseks, kuna annab ka hoopis teistlaadi võimalusi kui näiteks lava peal aset leidev sõnateater. 

Minu missioon on ulatada käsi või proovida viibata nende poole, kellele on raadioteatri uks veel tundmata, et nad julgeksid ka siin katsetada. Ma proovin sellel teel olla see loovjuht.

Iseenesest ongi loovjuhi töö materjalide ja repertuaari valik, kutsuda inimesi üles materjale pakkuma ning olla vestluspartneriks neile, kes on Raadioteatris juba aastaid erinevate saadetega tööd teinud. 

Millised su sihid on? Mida sa Raadioteatri loovjuhina tahaksid näiteks lähima aasta jooksul korda saata? 

Eks mõned potid on juba tulel ja podisevad, aga kahjuks ei saa ma veel väga konkreetseid pealkirju välja öelda, enne kui kõik on päris kindel. Ma väga loodan, et sellist ärevamat, reaktiivsemat ja päevapoliitilisemat materjali hakkab tulema nii ühest kui teisest sulest. Ja ka niisugust seriaalsust, nagu "Juuksur" on paar suve olnud, tõotab hooaja sees tulla. Täpsed tõed jäävad veel vaka alla, aga olen uute plaanide osas ootusärev.

Kuna sa ise ka kirjutad, näiteks kevadel alles tuli Tallinna Linnateatris välja lavastus "Suur veeuputus", siis kas sul on plaan ise ka midagi Raadioteatri tarbeks kirjutada?

Linnateatri lavastuse tekst valmis trupi, lavastaja ja minu ühistööna. Vahest oleks midagi niisugust ka raadios võimalik? Kindlasti on mul plaan ka ise kirjutada. Mul on juba paar varrast tules, aga kõigepealt pean vaatama, kes veel siia lõkke äärde tulla tahab. Siis näen, milline žanr tühjaks jääb ja kütan sellele ise hagu.

Kuna sul on ka eesti filoloogi haridus, siis kas on plaanis ka rohkem eesti autorite loomingut kasutada?

Olen ise aastaid armastanud järjejutte kuulata. Nende lugude valiku eest vastutab üldiselt Piret Pääsuke, kellel on hea vaist, tohutu lugemus ja ta on seda tööd teinud nii palju aastaid, et minu meelest on tal järjejuttude materjalivalikul absoluutne kuulmine. Kui vaadata järjejuttude spektrit, siis kuuleb kogu aeg läbivalt nii välisautoreid kui ka Eesti autoreid. 

Uuem materjal, mis kas kuuldemängudena või muus vormis eetrisse jõuab, on enamasti värske algupärand. Õige pea on esietendumas Tiit Palu kirjutatud ja lavastatud uus kuuldemäng "Taevasse minemise torn ", mis on väga ilus lugu suurepärase muusikalise kujunduse ja tundlike näitlejatöödega. Osades on Karol Kuntsel ja Piret Laurimaa, kes kõnelevad muhu ja saare keeli. Neist üks on ka Muhu ja teine Saaremaa juurtega. Ma ise väga ootan seda. 

Ülejäänud materjalid, millega töö käib, on alles nii värsked, et on alles kellegi trükimasinas. Kõik autorid on elavad noored eestlased. Sellist tõlkekuuldemängu hetkel töös ei olegi.

Raadioteater sai sel aastal 95-aastaseks. Nii väikese ja lühikese omariiklusega rahva jaoks on see kindlasti üks väga suur märk ja paljude inimeste mällu on Raadioteater juba lapsepõlvest jäänud. Millised sinu mälestused raadioteatriga on? Su vanaisa Priit Aimla on ju ka tegelikult Raadioteatriga seotud.

Tema jah, töötas aastaid RAMETO toimetuses ja on "Meelejahutajaga" palju unustamatut nalja teinud. See on mulle endale nii armas sild mõelda, et ma olen mingis mõttes tema hiigelsuurtesse jalajälgedesse astunud ja üritan uuesti kõndima õppida.

Kui mina laps olin, siis tema raadiotöö meil vist omavahel nii väga teemaks ei olnud, aga kuuldemänge kuulasime ikka. Mina olen alati imetlenud seda, milliseid võimalusi pakub Raadioteater kujutlusvõimele. Kui on hästi tehtud kuuldemängulavastus või hästi lavastatud järjejutt, siis see, missugused kujutluspildid tööle lähevad, võib olla uskumatult arendav ka kuulajale. 

Mulle tundub, et ka tänases päevas, mil inimeste kujutlusvõime vääriks kogu aeg järjest enam toitu, võiks Raadioteatril olla võimalik õitseaeg.

Eriti praegu, mil näiteks taskuhäälingud on hästi populaarsed. Aga kui seal kaks inimest lihtsalt lobisevad, on see paljude jaoks nagu taustaks muusika kuulamine. Mulle meeldis väga Raadioteatri "Juuksur", sest kohe hakkab pilt jooksma, milline näiteks tema salong välja näeb.  

"Juuksuri" jaoks loodi Raadioteatri stuudiosse tõeline salong, aga selle vahega, et töövahendid valis helirežissöör Külli Tüli välja ennekõike oma terava kõrva järgi. Terje Pennie tegutses nii veenvalt, et mõnel partneril tekkis toolis istudes isegi hirm, et saab salvestuse käigus ka tõeliselt uue soengu. Käärid ja föönid ja masinad töötasid ikkagi päriselt. See on nagu teatritöö, lihtsalt publik on kuskil tulevikus peidus.

Kunstnikutöö teeb publik ise ära.

Jah, täpselt, publikul on kunstniku eelarvega vabad käed! Ja see annab väga suuri võimalusi. Liiatigi on kujutlusvõime treening iga päevaga järjest olulisem, sest on ikkagi oht, et inimeste lugemus üha väheneb mingite teiste allikate arvelt. Raadioteatri kuulamine on sarnane kujutlusvõime trenn nagu raamatute lugemine.

Sa ütlesid ka, et sa astuksid praegu natuke nagu oma vanaisa suurtesse kingadesse. Kui sa vanaisale ütlesid, et sinust saab Raadioteatri loovjuht, kas ta andis sulle mõne soovitused ka kaasa?

Ma nägin ta suunurgas sellist heakskiitvat muiet küll. See oli väga kõnekas.

Mis sul praegu tööalaselt lisaks Raadioteatrile veel käsil on?

Mul on paar teatritõlget pooleli, üks eraldi ja teine koostöös Liis Aedmaaga, kellega olen varem Ugala teatri jaoks mitu näitemängu tõlkinud. Lisaks mängin paaris lavastuses, näiteks muusikal "Once" on veel viimased pool aastat mängukavas ja läheb jaanuaris maha. See lavastus on mulle loomulikult üliarmas ja need viimased etendused katsun mängida kõige suurema võimaliku põlemisega.

Kevadel sain võimaluse õppida sisse Draamateatri lavastusse "Amadeus". See on omakorda hästi huvitav kogemus, sest saan mängida vahukooretordilikes kostüümides ja laulda ooperiaariaid. Kokku on mulle kõik väga magus, seda enam, et kohtun laval täiesti uute partneritega, näitlejatega, keda olen aastaid saalist imetlenud.

Samuti käib töö järgmise üldtantsupeoga, kus ma olen hoopis dramaturg ja pealavastaja Helena Mariana Reimanni assistent. Tantsupidu on küll alles kahe aasta pärast, aga me oleme juba aasta aega väga tihedat tööd teinud. See on hoopis teistmoodi vesi, kus ujuda, sest ma ei ole paraku ise tantsupeol tantsijana osalenudki. Nii suure lavastuse kokkupanek on justkui vastand Raadioteatri tööle, sest see on oma masside ja mustritega juba kõrgema astme visuaalne teater. 

Nagu sa mainisid, siis "Once" läheb peagi mängukavast maha. Mis tundeid see näitlejas tekitab, kui lavastus, mis on pikalt kavas olnud, maha läheb?

Eks ta too kaasa mõnevõrra kurbi noote, aga ma olen samas ka seda meelt, et ükski lavastus ei saa igavesti mängukavas olla. Ega ilmaasjata öelda, et teater on kaduv kunst, ta kuulub siia ja praegu. Keegi ei taha näha lavastust, mis on ajaga endale otsa komistanud.

Võib juhtuda nii mõndagi – osatäitjad muutuvad oma rollide jaoks liiga vanaks, kujundused lagunevad, mingisugune energia, mille näitlejad koos laval loovad, kaotab kehtivuse. Kõikidel lavastustel on mingisugune parim enne, mõnel jõuab see kiiremini ja mõnel aeglasemalt. Loomulikult hääletab ka publik oma kohalkäimisega. "Once'il" on olnud õnne, sest publikuarmastust on jagunud ja ka trupil on omavahel väga hea klapp. See on iseäranis võimas kogemus, kui etendajad mängivad laval ise pille ja moodustavadki bändi, niisugune tegutsemisvorm hoiab energiataset väga kõrgel.

Minu teatrislepp ei ole veel kuigi pikk, aga siiski on paar lavastust, mille mahamineku üle olen suurt kurbust tundnud. Aga samas mõistan, et see käib reeglite juurde. Lõpuks ei saa ju korraga 50 lavastuses mängima jääda, see ei ole juba tehniliselt võimalik. 

Kui palju üldse sinuga su tegelased kaasas käivad?

Nendel päevadel kui on etendus, ärkavad nad hommikul üles, joovad minuga koos kohvi ja nõuavad muusikat. On mingid muusikapalad, mida ma alati kuulan vastavalt sellele, mis etendus õhtul on. Miskipärast kuulavad erinevate lavastuste tegelased väga erinevat muusikat. Eks ma katsun neile siis vastu tulla.

Kuidas sa üldse valid, mis töid vastu võtad? Paranda mind, kui ma eksin, aga oma koduteatris vist väga palju valida ei saa. 

Seal ikkagi pannakse repertuaar paika ja siis vaatad ootusärevate silmadega peanäitejuhile otsa, kuidas asi kujuneb. 

Aga kuidas sa koduteatriväliste tööde puhul selle otsuse teed? Näiteks see sama "Suur veeuputus", mis kevadel Tallinna Linnateatris esietendus.  

Olen koduteatrist praegu lapsehoolduspuhkusel. Kuna mu laps on alles nii väike, siis ei ole ma veel raatsinud näitlejatöö juurde naasta, aga dramaturgitöö tundus ahvatlev ja tehtav. Ja kuna lavastaja on ühtlasi mu elukaaslane (Priit Võigemast - toim.), siis saime palju tööd teha proovivälistel aegadel köögilaua taga. Siis kui laps magas.

Kas sa käid ka näiteks erinevatele teatritele ideid pakkumas? 

Mul ei ole praegu olnud veel võimalust ennast ise väga pakkuda, sest viimasel ajal on olnud õnne ja huvipakkuv on juba ise minuni jõudnud.

Aga näitlejana on see võimalus alati palju väiksem. Ma küll väga hindan seda, kui näitlejad pakuvad ennast lavastajatele, kelle käekirja ja teekonda nad austavad ning hindavad, tööpartneriks. Minu meelest on see imetlusväärne, sest teatritöös on väga oluline leida mõttekaaslasi.

Olles kohe pärast teatrikooli lõppu Ugala hingekirjas olnud, ei ole mul olnud liiga palju mahti väljaspool koduteatrit teha, aga õnneks olen just sealt mitu kallist mõttekaaslast leidnud.

Kui ma mõtlen lavastusele "Kui sa tuled, too mul lilli", siis see on tõsine ühiskondlikult oluline teema, sest räägib lähisuhtevägivallast. Teater annab suurepärase võimaluse ühiskonnast valupunkt üles otsida ja õhtul mitmesajale inimesele öelda, et te võiksite nüüd paar tundi minuga sel teemal kaasa mõelda. Mis on need teemad, mida sa tahaks rohkem vaiba alt välja tõmmata? 

Minu meelest peab teater igal juhul vaipu liigutama. Esiteks juba selleks, et mitte tolmuseks muutuda. Aga samas ei pruugi ta seda alati niivõrd äkitselt teha, et igale poole pannakse punasega kirja, et üks lavastus tegeleb lähisuhtevägivallaga, teine lavastus alkoholismiga või kolmas jällegi mõne järgmise suure ühiskondliku valupunktiga. Nõnda ei pruugi need inimesed tegelikult saali jõuda, kellele see lugu võiks hädavajalik olla.

Minu meelest on hästi tervitatav ja tasakaalukas, kui on niisuguseid lavastusi, mis löövad piltlikult öeldes rusikaga näkku, ja on ka selliseid, mis teevad hoopis teemakohase pai. Ma ei arva küll, et inimene peaks ennast alati teatrisaalis mugavalt tundma, aga see võib jällegi olla vastuolus sellega, mida paljud inimesed teatrisaalist ootavad. Ikka ja jälle tuleb jutuks, et otsitakse suurt lugu või midagi, millele kaasa elada, aga mulle tundub, et niisugune jõhker iseendale ja ühiskonnale otsa vaatamine on teatris miskitpidi ainulaadne, sest teater on nii kõikehõlmav ja absoluutne. Olla ühes ruumis koos näitlejate ja ülejäänud publikuga, kes kogevad seda paratamatult kas samamoodi või väga erinevalt, lähtuvalt oma elukogemusest.

See laks, mis sa võid sealt saada, olgu see hea või halb, on niivõrd märkimisväärne. Mulle tundub, et etenduskunstnikud, lavastajad, näitlejad ei tohi seda võimalust ära raisata. Seda platvormi tuleb tingimata kasutada ka millekski muuks kui pidevaks paituseks.

Praegu räägitakse, et kuna viimased paar aastat on nii Covidi kui sõja tõttu väga rasked olnud, siis inimesed eelistavad võib-olla kergemat laadi teatrit. Kuidas sa sellesse suhtud?

Mina ise väga armastan komöödiat. "Suur veeuputus" on kindlasti komöödia, aga samas lähtub väga jõuliselt ka valupunktidest. Ma arvan, et paremal juhul avastab inimene just mõnda komöödiat vaadates, et tal on järsku vaip alt tõmmatud või ta vaatab tõtt mingisuguse väga peidetud osaga endast, mida ta ise ei osanud peeglist üles leida. Minu meelest on need kõige paremad viisid, kuidas teater ellu ärkab ja ellu äratab.

Kui "Kui sa tuled, too mul lilli" välja tuli, siis tegime võib-olla vea, kinnitades lavastuse külge liiga jõulised märksõnad - inimene luges, et lavastus räägib lähisuhtevägivallast ja teadis, et teda ootab ees midagi väga karmi. Tegelikult on see esmajärgus lugu ühest perekonnast ja ei räägi kogu aeg külmadest faktidest ning laval ei näe füüsilist vägivalda. Kõige parem on teatri puhul see üllatus, mis sind jalust lööb. Üllatus erinevate vahendite koosmõjust, mitte see ilmselge, mida sa paberilt loed või ootama lähed.

"Suur veeuputus" võib küll olla ka kohati valus komöödia, aga see ei tee seda loodetavasti vähem naljakaks.

Ma nüüd läheks su teatritee alguse juurde tagasi. Nagu öeldud, lõpetasid 2012. aastal Tartu Ülikooli ja siis läksid lavakunstikooli. Kust see mõte tuli? Kas see oli midagi sellist, mis oli sinuga alates lapsepõlvest alates kaasas olnud, aga esimesel korraga ülikooli minnes see ei tulnud sinuni või proovisid varem ka? 

Ma proovisin pärast keskkooli ka näitlejana sisse astuda, aga langesin juba esimesest voorust välja. Muidugi olin löödud, aga võtsin südame rindu ja sööstsin Tartu Ülikooli ning hakkasin ahmima kõike, mis mind huvitas. 

Tagantjärele on mul selle üle väga hea meel. Hea meel selle akadeemilise hariduse eest, nende õppejõudude eest, kes õpetasid analüüsima ja distsipliinide vahele sildu ehitama. Jumal teab, mis oleks saanud, aga kindlasti räägiksin ma teist juttu, kui oleksin kohe lavakasse pääsenud. Praegu ei oska ma õnnetu olla selle üle, et asjad on nii läinud. Need on ikkagi võidetud võimalused.

Mis sind uuesti kandideerima motiveeris?

Neli aastat pärast esimest korda avastasin järsku, et nüüd, kui ma olen kohe eesti keele filoloog, võiksin dramaturgiks proovida. Kirjutasin samal ajal bakalaureusetööd ja mõtlesin, et see oleks ju nii kuradi loogiline. Tegelikult läks kõik kuidagi ladusalt ja ma olen väga õnnelik selle üle, et see nii läks. 

Ma loodan, et dramaturgide õpe on aegamisi ikka ainult paremaks läinud. Neid inimesi, kes dramaturge õpetaks, üldse kirjutama õpetaks, on Eestis väga vähe. See pink on hästi lühike.

Kas sa mäletad ka teise korra katseid? Kui juba sul selline esimene ebaõnnestunud katse selja taga oli, kas oli suurem hirm ka? Või kuna esimene kõrgharidus oli käes, sai selle arvelt rahulikumalt asja võtta? 

Suurt muret ma ei mäleta. Dramaturgide ja lavastajate katsed on venitatud pikemale ajale, sest kõigepealt tuleb esitada kirjalikke töid, mitte ei ründa kohe komisjoni luuletuse ja proosapalaga. Kuigi need osad tulevad ka pärast. Võib-olla seetõttu oli ka närvipinge nagu natuke lahustatum ja tänu sellele kergem.

Kuigi sellest on nüüd üle kümne aasta möödas ja võib-olla ma ajan pada ega mäleta, et olin tegelikult ülinärvis.  

Millal sa tundsid, et teater on sinu jaoks midagi olulist?

Kindlasti juba keskkoolis, ilmselt ka  põhikooli ajal, kui ma esimest korda näiteringi läksin. Aga ma armastasin juba lapsena teatris käia ja ema viis mind väga-väga palju teatrisse. Mõnda tükki käisin ikka mitu korda vaatamas.

Küllap see kuulsusrikas maagia sai mu lõplikult kätte keskkoolis. Ma käisin Reeda Tootsi ja Jaak Printsi juhendamisel Nukuteatri noortestuudios ja seal tundsin teiste õpilastega esimest korda seda intensiivset trupitunnet. Et nendega võiks minna läbi tulest ja veest ja tagurpidi ka, kui vaja.

Kohe pärast lavakunstikooli lõpetamist läksid sa tööle Ugala teatrisse. Kui oluline on noorele teatritudengile kutse teatrisse?

Eestis on kaks põhilist teatrikooli: üks Viljandis, teine Tallinnas. Ja kui kursus lõpetab, sõltub palju sellest, millises teatris või kus trupis parasjagu ruumi on. Mina olin täiesti veendunud, et minu tee ei vii kutselisse teatrisse. Seda enam, et ma lõpetasin justkui nii dramaturgi kui ka näitlejana. Kui Ott Aardam, kes oli toona Ugala teatri loominguline juht, tegi mulle pakkumise poole kohaga dramaturgiks ja poole kohaga näitlejaks hakata, olin ausalt öeldes pahviks löödud. 

Ugala teatris on tõepoolest hästi kokkuhoidev ja ühes taktis liikuv trupp. Mulle tundub, et seal on juba pikemat aega midagi väga õigesti tehtud. Ma ei tea, kes nende võluvitsade eest on vastutanud, aga mul on hea meel, et Ugalal nii hästi läheb.

Kuidas sulle üldse Viljandis elada meeldis? Sa oled ju Tallinnas kasvanud. 

Väga meeldis! Muidugi Viljandi uinub talveks peaaegu magama ning tänaval saab kõndida pikki minuteid nii, et ei kohta hingelistki ja akendeski tuled ei põle, aga Viljandi on oma mägede ja orgudega tegelikult Eesti San Francisco, nagu Paavo Matsin kunagi ütles. Sealses tänava- ja linnaprofiilis ning nendes kõrguste vaheldumises on midagi eksootilist. Viljandil on mingisugune karakter, mida näiteks Tallinna tasandikel ei ole. 

Kas sa igatsed Viljandisse tagasi ka?

Muidugi, aga ma satun sinna õnneks alalõpmata, sest mul on seal praegugi paar lavastust mängukavas. Sellel aastal õpin ka lavastusse "Kui sa tuled, too mul lilli" ise sisse ja hakkan seal mängima. Õppida sisse lavastusse, mille materjali olen ise kirjutanud ja lavastanud, saab olema täiesti kummaline kogemus. See on minu jaoks esmakordne. Loodan, et endale näppu ei lõika.

Milline teater sind kõnetab? Kui sa õhtul teatrisse lähed, siis mida sa loodad sealt saada?

Väga head lavastused, väga suured elamused võivad tulla täiesti erinevatest žanritest, aga mida ma minnes loodan, on see, et teatritegijatel on olnud hea idee ja lavastaja teab, mida ta teeb, ta usaldab oma näitlejaid ning ideega on julgetud minna lõpuni ja veel kaugemale. Ma ei kannata, kui asjad jäävad selles mõttes pooleli – et kuigi lavastus on küll välja tulnud, ei ole lõpuni välja mindud ja ei ole olnud julgust ületada mingit kriitilist piiri. Ma ei mõtle seda, et laval läheks vägivaldseks ja ohtlikuks, aga loomingulist plahvatust ootan alati ja žanrist sõltumata.

Kuidas sinu meelest Eesti teater praegu elab? Kas huvitavat materjali jätkub?

Huvitavat materjali minu meelest jätkub, aga see ei jõua tingimata alati teatrilavale. Endiselt on ka kirjutajate seas põud, aga see läheb ka minu kui dramaturgi kapsaaeda. 

Kui natuke süvenenumalt vaadata, mis teatrite repertuaaris üleüldiselt on, siis üsna palju leidub klassikat. Kuigi klassika on klassika põhjusega ja sellel on alati oma koht, on olnud kuulda nurinat, et värskust on vähe. 

Klassikale lähenemine saab ka alati värske olla, mis ei tähenda, et kõik tuleb oma käe järgi ümber vormida. Klassika on tavapäraselt klassika, sest see tegeleb inimeseks olemise nende külgedega, mis ei aegu. See on see, mida inimesed tegelikult teatrist väga ootavad – et keegi kõnetaks justnimelt neid külgi, mida nad igavikuliseks peavad. Kõnetaks seda igavikuliselt isiklikku osa inimesest. Minu meelest on see miski, mida inimesed teatrist väga tahavad, ja seda tuleb neile pakkuda.

Ma väga armastan suurepäraseid klassikatõlgendusi, sest nad annavad näitlejatele nii magusaid komme pureda. Head klassikalavastused on teatripildis harukordselt olulised, aga selle kõrval peaks andma võimaluse tekkida uuel klassikal. 

Mis on su viimaste aastate lemmikud klassikalised teosed, mis on lavale jõudnud?

Minu kõige suurem lemmiktekst vast viimasel ajal Eestis lavale jõudnud ei olegi. Jätan selle igaks juhuks enda teada, kui peaks süvenema soov seda ise lavale tuua. Küll aga hindan eriti kõrgelt seda, kui mõni lavastaja suudab sujuvalt ilmselgest klassikast mööda minna ja hoopis uusi uksi avada. Minu meelest hiilgab noorematest lavastajatest praegu Ringo Ramul sellise selgrooga ja heas mõttes ärevust tekitavate teemavalikute ja lavastustega.

Kui palju sa enda töödega seotud kriitikat loed?

Ikka loen. Ma ei näe põhjust, miks ma ei peaks lugema. Sellele tuleb julgelt vastu minna ja seda arvesse võtta, aga teisalt peab aru saama, et see on ikkagi kellegi arvamus. 

Mida sa kriitika puhul hindad? Mida sa sealt loodad saada?

Kõige enam loodan seda, et kirjutaja või kriitik on lavastuse taotlusest aru saanud. Kui see on juhtunud, siis võib mingis mõttes juba ka lavastust õnnestunuks pidada. Muidugi teeb ka põhjalikkus alati suurt rõõmu. 

Ma olen viimastel aastatel mitu korda teatriauhindade kriitikažüriis olnud ja lugenud läbi kogu aasta jooksul ilmunud Eesti teatrikriitika. See on ahmima panevalt suur kogus, arvestades seda, kui palju teatrilavastusi tehakse. 

Eesti teatrikriitika on väga mitmepalgeline ja väga heas seisus. On sügavamat ja teatriteaduslikumat lähenemist, aga ka sellist kiirreageerivat päevalehe kriitikat, mis ei ole mitte halvem. Kahjuks on muidugi ka pealiskaudseid kirjatükke, mis ei astu lavastustega mingilgi määral dialoogi ja jutustavad täiesti oma lugu. Aga võib-olla ongi see mingi omaette žanr.

Su elukaaslane on ka teatriga seotud. Kui palju te teineteise töödest räägite ja teineteisele tagasisidet annate? 

Paratamatult räägime omavahel väga palju teatrist. Me satume teatrit koos vaatama ning kui kevadel tegime esimest korda niimoodi koostööd, et tema oli lavastaja ja mina dramaturg, siis tundus, et paari kuu vältel me praktiliselt – kui mingid poenimekirjad välja arvata –  ei rääkinudki muust kui sellest lavastuses ja sellest, millist teatrit võiks üldse teha. See on väga hea kindel seljatagune, kui sul on kodus partner, kes oskab sinuga erialases keeles rääkida.

Kui palju te teineteiselt ideid saate? Näiteks vestluse käigus jõuate mingi teemani ja tekib tunne, et siit ma tahaks midagi edasi teha. 

Seda juhtub alalõpmata. Esimene kontroll on iga uue idee puhul ikkagi tema: oodata tema peegeldust ja kui silmades tuluke ei sütti, siis polnud vast suurem asi ka. Igal juhul on tema alati esimene, keda usaldan.

Su suguvõsas on ka muusikaga seotud inimesi. Kui palju sa ise muusikaga seotud oled?

Tahaks ehk rohkemgi olla, aga õnneks on teatri kaudu seda võimalust siiani jagunud. Praegu on pillid toanurgas pisut uinuvas olekus ja ootavad uuesti oma aega. Ilma muusikata on elu raske ette kujutada ja kui enam üldse laulda ei saaks, siis läheks vist peast lolliks ka.

Kui sa praegu Eesti kultuurimaastiku üleüldse laiemalt vaatad, siis mis tundeid see sinus tekitab? Mis sind rõõmustab, mis sind kurvastab?

Mulle tundub, et meie linnades on toimumas mingisugune valulik renessanss. Me ei tea veel, kuidas see murdepunkt laheneb, kas hea või halva suunas, aga ma ise väga valutan südant selle pärast, mis toimub mu kodulinna Tallinna tänavatel. See, mis puudutab ülimalt ebaõnnestunud Pronksi tänava ümberehitust, ei ole üldse linnasõbralik. 

Kui me räägime demokraatlikust ja kultuursest linnapildist, siis mulle tundub, et meil on hästi palju samme veel astuda. Praegu leiab aset mingisugune autojuhtide, ratturite ja jalakäijate vaheline vastasseis, mis tundub mulle tarbetu. Teaduspõhisust tahetakse – nagu ka mitme teise teema puhul – kõrvale lükata ja teha paraku mitte alati pädeva talupojamõistusega otsuseid, mis viivad võib-olla tibusammul parema homse poole. Kui sedagi. Ma olen väga õnnelik Vana-Kalamaja tänava uue näo ja teo üle. Loodan väga, et tallinlastel jagub julgust nõuda ka teisal jalakäijasõbralikumat linnaruumi.

See ei ole võib-olla vastus, mida sa ootasid, aga ma arvan, et linnakultuur on samuti osa tervikust, kuna viibime selles ühel või teisel moel hoomamatu osa ajast ja ümbritseval ruumil on võimalus inimeste peas korda luua või viha tekitada. Me peame selle suhtes ettevaatlikud olema. Eriti just Tallinnas elades. 

Millest sa unistad?

Esmalt tulevad pähe sellised argielulised unistused. Unistused kipuvad olema kodulähedased, aga tegelikult unistan, et kiusamist oleks vähem, nii väikeste kui ka suurte mängus. Kiusu kartuses tekib mingi kramp ja kaob julgus suurelt mõelda, olla oma valikutes hirmuta vaba. Kiusu pärast jäävadki paljud ilusad plaanid katki, otsused olemata ja hirmust lepitakse vähesega, ka igasugustel sotsiaalsetel ja ühiskondlikel skaaladel. 

Ma unistan sellest, et inimesed ei kardaks suurelt unistada. Mida suuremalt julged unistada, seda suuremad asjad saavad ka teoks. Rohkem kiusuvaba julgust.

Oled sa suur unistaja? 

Ma olen väga suur unistaja, aga ma ei julge alati oma unistuste järgi tegutseda. Selles mõttes võin praegu ilmselt endale konnasilma peale astuda, sest julgust võiks alati rohkem olla.  

Ma küsin siis viimase kohustusliku kultuurisoovituste küsimuse. Millised on su viimase aja kolm parimat kultuurielamust olnud?

Ma käisin möödunud nädalavahetusel Ugala teatris vaatamas lavastust "Meie klass" ja see oli tõesti väga võimas. See on energeetiliselt kõikehõlmav kogemus. Väikese saali laval mängivad kümme näitlejat, kes kordagi ei lahku ja sellest tekib juba omaette võimas laeng. Lavastus räägib loo ühest Poola klassist ning tegevus toimub eelmise sajandi 20ndatest kuni selle sajandi nullindateni välja. See on mitmel tasandil väga õnnestunud lavastus.

Teiseks lugesin äsja Gabrielle Zevini romaani "Tomorrow, and Tomorrow, and Tomorrow", mille keskmes on arvutimänguloojate ulmeline tööpõld ja argipäev. Tunnistan, et olen ise liiga vähe arvutimänge mänginud, seda enam oli silmiavav lugeda, kui palju laiem võib olla mängude spekter ja kui suur ühisosa on mängude narratiividel näiteks teatritekstidega. Aga esiteks on see lihtsalt suurepäraselt kirjutatud romaan.

Kolmandaks soovitan külastada Tallinna Linnaelumuuseumis näitust "Kõlvatu Tallinn", mis on küll juba mõnda aega avatud, aga üllatab oma julge teemavaliku ja õnnestunud teostusega. Näitus kõneleb tallinlaste ihadest ja nendega seotud tabudest läbi aja, prostitutsiooni ajaloost, avades seejuures seksuaalkäitumise muutust sajandite vältel ning tehes seda ajalooliste sündmuste ja isikute elulugude kaudu. Tummine ja ootamatute rõhuasetustega. 

Aga suurima kultuurielamuse viimasest ajast on vast pakkunudki uuenenud Vana-Kalamaja tänav. Soovitan sinna jalutama minna kõigil, kes pole veel käinud.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.