Terje Pennie: mõtlesin tõsiselt näitlejakarjääri lõpetamisele
"OP" stuudios oli külas näitleja Terje Pennie, kellel on Ugalas alanud järjekordne tihe hooaeg. Enda päritolust rääkides tõdes Terje, et eesti verd on temas vähe.
"Pennie nimi on pärit Ingerimaalt, ma olen ingeri-soomlane, eesti verd ei ole minus peaaegu üldse, rootsi verd on natukene. Ingerimaal oli see nimi muidugi Pönniö hoopis, aga küüditajad ei suutnud seda nime õigestin kirjutada ja nii sellest Pennie sai."
Terje Pennie poeg Jaan Tristan Kolberg on samuti valinud näitleja elukutse ning ema oli selle otsuse osas toetav. "Mida mul muud siis paremat soovitada või mida vastu anda? Ma ei tea ju muudest erialadest mitte midagi. Tema huvi selle vastu tekkis päris varakult," tõdes Pennie.
Ugala teatris esietendus "Meie klass" on Pennie sõnul teemade poolest raske lavastus ning ka publik tajub seda. "Ühel etendusel pärast esimest vaatust ei tulnudki aplausi. Me tulime kõik lavalt ära ja siis läks veel paar sekundit ja siis alles tuli see aplaus. Ja see oli nagu väga õige nii."
Samas leiab Pennie, et lavastuses toimuv on vägagi ajakohane ja puudutab kindlasti Eesti vaatajat. "Mis ajas me praegu elame? Meil on fooniks sõda, surm, mis on tegelikult kogu aeg olemas olnud, aga nüüd on see nii lähedal. Me peame ju teatris kuidagimoodi resoneerima sellega. Me ei saa ainult mängida mingeid lõbusaid näitemänge ja olla sündmustele seljaga. Me peame otsima vastuseid või eelkõige esitama küsimusi, miks see nii on? Miks toimivad sellised öõvastavad asjad inimestega, kust tuleb see julmus, see ebainimlikkus? Kuidas see on üldse võimalik? Ja võib-olla me leiame mõningad vastused ja kui ka ei leia, siis ikkagi peaks neid otsima," rääkis Pennie.
Terje Pennie on elu jooksul päris palju teatreid vahetanud – mänginud Draamateatris, Ugalas, Nukuteatris ja olnud ka vabakutseline.
"Elu on lihtsalt niimoodi läinud. Nooruses olin Rakveres, siis sündis esimene laps ja ma mõtlesin, et ma lõpetan teatri tegemise ära. Läks kaks kuud mööda, siis kutsus Evald Hermaküla Draamateatrisse. Siis läks Evald ära ja Draamateatris mind enam ei vajatud, siis Roman Baskin tegi oma teatri ja siis löödi see laiali. Aga muidugi kõige pikem periood, 13 aastat olin ma vabakutseline."
Näitlemiskarjääri lõpetamine oli Terjel päris tõsiselt plaanis, aga selle plaani rikkus ära Mikk Mikiver. "Kui esimene laps oli sündinud, siis tundus, et mis see teater selle kõrval on! Aga minu kursuse juhendaja Mikk Mikiver elas mul vastasmajas. Ja läksin mina siis välja oma kärukesega, nägin Mikku ja ütlesin, et mind see teater enam ei huvita. Tema seepeale, et lähme kohvikusse. Andsin siis lapse kellegi hoida ja läksime kohvikusse ja siis ta ütles ühe lause. "Ära muretse, seda tuleb elus palju ette, aga sa ei pääse sellest erialast." Ja tal oli õigus," meenutas Pennie.
Lemmikrolliks peab Terje enamasti ikka kõige värskemat rolli. "Lemmik on alati see viimane, see kõige väiksem, see kõige hapram, keda tuleb veel hoida, et ta hakkaks korralikult kõndima või lendama. Aga muidugi on üks suurtest lemmikutest roll lavastuses "Ema" ja ma tohutult armastan noortega koos teha kaasa etenduses "Kolm ahvi"."
Toimetaja: Kaspar Viilup / Ave-Marleen Rei
Allikas: "OP", intervjueeris Owe Petersell