Sa said vahetult enne Eesti taasiseseisvumispäeva noore kultuuritegelase preemia, käisid Roosiaia vastuvõtul, jäid siis haigeks ja me pidime intervjuu mitu korda edasi lükkama. Kas viirus tabas sind pingelanguse hetkel?  

See oli kindlasti suur pingelangus, sest olen ikkagi pigem introvertne tegija, ja sellepärast olen valinud ka animatsiooni. Animatsiooni tehes on mul kontroll, aga tähelepanu keskpunkti sattumine on minu jaoks ebamugav olukord. Mul on hea meel teha animatsiooni, sest lõpuks on loodu ise on see esineja, kes näitab töövilju. Et jah, see viirus tabas mind nõrkushetkel, kui olin kõik endast andnud, et see esinemine ära teha.

Kuidas noore kultuuritegelase preemiat üldse saadakse, kas sa ise pidid ennast esitama või keegi teine käis su nime välja? Või kõneles su palju tähelepanu võitnud animafilm "Sierra" ise enda eest?

Üks inimene, kes selle taga oli, on minu elukaaslane ja produtsent, Aurelia Aasa, aga seal taga oli ka Animaliit ja palju teisi soovitajaid, näiteks PÖFF, Eesti Filmi Instituudi juht Edith Sepp ja paljud teised. Esitamine käibki läbi teiste inimeste ja seda võib teha ükskõik kes, aga on vist parem, kui selle taga on ikkagi keegi tunnustatud tegija. Võiks soovitada ka keegi, kes on filmi alal pädev, näiteks nagu oli Tristan Priimägi, kellelt Aurelia küsis samuti soovituse.

Mul endal on raske ennast esile tõsta, sest ajan ju enda asja. Selle viimase filmiga on väga hästi läinud ja ka mu esimene film "Velodrool" rändas palju. Mina ei tea, kas preemia läks õigesse kohta, aga arvan, et oli mingis mõttes aja küsimus, kuni see läheb mõnele animategijale. See on pigem juhuslik, et see mulle sattus, sest varasemalt ei olnud ükski animafilmitegija seda preemiat saanud, ja eks valijad otsivad ka varieeruvust. Aga see, et jõudsime ikkagi esimese Eesti animafilmina Oscari lühinimekirja, ja nüüdseks oleme võitnud kokku 45 auhinda - midagi on nagu saavutatud küll!

Ma ise tunnen ka, et mõnes mõttes on mul vara sellist auhinda saada, aga samas seda auhinda antakse kuni 35-aastastele ja mõne aasta pärast ma seda enam ei saakski. Ma alustasin tõsisemalt filmide tegemist kuskil 25-aastaselt, kui ma lõpetasin Eesti Kunstiakadeemia animatsiooniosakonna bakalaureuse. Kuigi animat olin teinud ka varem, juba 11-aastasena.

Sul on täna seljas ka oma filmi "Sierra" (2022) reklaamsärk. Kas sa oled selle ja oma teiste filmide kõige suurem fänn?

Tõesti, paljud ütlevad, et teevad filmi valmis, aga ei suuda seda enam vaadata, kuna näevad seal ainult vigu. Ma ei tea, mul on väga veider seda öelda, aga mulle tõesti meeldib "Sierra". Tõenäoliselt on mul on seda filmi võrreldes varasematega lihtsam vaadata, kuna selle taga oli ka väga andekas tiim. Ma ei tunne, et olen ainukesena laval kui film mängib. See vaev, mis sinna läks oli ka ikkagi megasuur – kogu protsess, et 15-minutiline film teha, võttis kokku kolm aastat.

Ja kuna see põhineb mu isa animeeritud filmil, siis mul oli ainult üks võimalus seda teha. Ka õpingute ajal mõtlesin, et võiks isa filmist midagi teha, aga õnneks hoidsin seda hetkeks, kus tundsin, et olen veidi küpsem filmitegija. 

Mul on lihtsalt nii hea meel, et selle filmi pardale tulid oma ala tipptegijad, eelkõige Misha Panfilov ja Matis Rei, kes on Eestis ikkagi väga kõrgel tasemel helilooja ja helikujundaja. Ja mõlemad andsid endast parima. Sain ka kogemuse, et filmi tegemine ei tähenda ainult, et mina seda teen, vaid et mul on võimalus leida minu silmis kõige paremad tegijad ja kui nad on nõus meiega koostööd tegema, siis see on juba omaette garantii, et mingid asjad saavad hästi tehtud.

Mitu korda sa oled tänaseks "Sierrat" vaadanud?

Filmi tegemise ajal ma vaatasin filmi nagunii sadu kordi, aga festivalidel olen ka vaadanud, ma arvan, ikkagi vähemalt 30 korda suurelt linalt. Aga see on alati ikkagi suur rõõm seda kogeda, kui su film saab publikule esineda. Pärast antakse ka tagasisidet ja saan rääkida filmi taustast. See on võib-olla mulle introverdina üksjagu keeruline koht, aga ikkagi ka kõige väärtuslikum koht, sest seal lõpuks saan aru, miks ma seda teen. Filmi tehes ma kirun ja vannun, et miks ja kellele seda kõike vaja on, aga siis kui tullakse juurde, räägitakse, kuidas film nende eluga suhestub või on neid inspireerinud animatsioone tegema mingi sarnase stilistika või sarnase huumoriga, ja veel kuulda, et keegi tuleb Eestisse õppima tänu sellele, et on minu animafilmi näinud - see kõik innustab edasi tegutsema.

Kui palju sa oled saanud "Sierrale" vastukaja ka väljaspoolt animamaailma? Kõrvalt vaadates paistab natuke, et animategijate ja -festivalide maailm asub sellises täiesti oma universumis, kus festivalidel käivad peamiselt teised animategijad ja jagatakse kordamööda üksteisele auhindu. Selline väga toetav kogukond, aga võibolla natuke isoleeritud.

Seda on kurb kuulda, et selline pilt on kujunenud. Animafestivalidel on tore käia – rääkida rõõmudest ja muredest, tunnustada ja kritiseerida, aga kokkuvõttes me teeme filme ikkagi publikule väljaspool animamaailma ja ka festivalid keskenduvad publikule väljaspool animamaailma. Kusjuures, "Sierra" rändas ja võitis ka auhindu enamasti festivalidel, mis ei ole suunatud ainult animatsioonidele. Mis on selles mõttes positiivne, et animafestivalidel kiputakse tihti rääkima sellest, kuidas film on tehtud, selle asemel et rääkida, millest film on. Üks selline oli näiteks Clermont-Ferrand, kus "Sierra" esilinastus pea 2000 inimesele ja saime väga palju positiivset tagasisidet.

Festivalidel käimine aitabki jõuda lõpuks publikuni mujal. Meie eesmärk oli enne käia läbi festivalide kadalipp, et tekitada ka kodupublikus huvi, sest lühianimatsioonil on kõige muuga päris keeruline konkureerida. "Sierra" oli Tartuffil avafilm, Sõpruses näidati möödunud detsembrikuus iga filmi ette, teles on näidatud, Jupiteris oli mitu kuud.

Me tegime lisaks veel Eestis linastusi, kus näitasime "Sierrat" koos minu esimese filmiga "Velodrool". Need olid ka väga toredad, kus publikus ei olnud ühtegi animategijat. Inimestele tuleb see lihtsalt kohale tuua ja ka filmidest rääkida. Üks kõige toredam linastus oli võib-olla minu kodukülas Ääsmäel, mis on ka selle filmiga otseses seoses. Sealsed inimesed, kes käisid filmi vaatamas olid väga õnnelikud, et on selline animafilm, millega neil oli võimalik suhestuda. See oli väga mõnus hubane screening.

Kuidas "Sierra" Ääsmäega suhestub?

Suhestub sellega, et Ääsmäel pidid sa ikkagi olema loov, et leida endale mingit sorti tegevust ja mängumaastikke. Ma arvan, et see on ka üks põhjus, miks mulle meeldib ise maailmu välja mõelda.

Et see külake Tallinna lähedal oli loovale lapsele pigem igav koht kasvamiseks?

See oli pigem igav koht, aga ka selle sai enda jaoks põnevaks teha. Mul on hea meel, et kasvasin ajal, kui arvutid olid jõudnud tavakasutusse, ja mul oli võimalik omal käel hakata animatsiooni katsetama. Igavus tekitas selle olukorra ja sundis enda jaoks elu huvitavaks tegema. Ja kui vaadata, kuhu ma nüüd olen justkui jõudnud, siis see on ikkagi väga kummaline asjade käik. Ma ei oleks küll osanud arvata, et ma mingil hetkel presidendiga kätt surun ja võtan kultuuripreemiat vastu.

Kas sinul, 1990. aastal sündinud arvutipõlvkonna lapsel, jäi pliiatsi-paberi faas täiesti vahele ja sa läksid kohe joonistama arvutisse, kus sai pildid ka liikuma panna?

Ei, mitte päris. Mulle ikka meeldis paberil ka kõvasti joonistada: kõik mu vihikuääred olid flipbooke täis. Asi hakkas ikkagi analoogist, aga suhestumine arvutiga tuli ka kuidagi päris ruttu. Mulle meeldis ka väga programmeerida, ja ma olingi vahepeal teelahkmel, kas ma hakkan IT-poisiks või animatsioonitegijaks või hoopis fotograafiks. Aga siis vahepeal kõiki neid teisi radu käies jõudsin ikkagi anima juurde tagasi. Animas mingis mõttes kõik need asjad kohtuvad, seal on "progemist" üsna palju ja ka fotograafiaga on animas väga palju pistmist. Mingis mõttes kummaline, kuhu ma jõudsin, aga teisest küljest ka väga loogiline.

Sa ei teinud pragmaatilist otsust, sest programeerimisega teeniks võibolla paremat sissetulekut kui animeerimisega?

Ma siiamaani mõtlen selle peale, et kui animamaailmas kõik kiiva jookseb ja tehisintellekt animaatori koha siin maailmas üle võtab. Siis ma ei välista, et ma IT alale tagasi lähen. Aga ma arvan, et ma ikkagi leian oma koha selles animamaailmas või olen juba leidnud.

Seda küsitakse vabakutselise animaatorite käest kindlasti palju, aga millistest allikatest tuleb nende sissetulek peale EKA lõpetamist?

Muidugi on võimalik ka vabakutselise animaatorina teenida. Mina alustasin ka ikkagi kommertsanimaatorina. Tegingi motion graphics'it: animeerisin Telia ja Saku reklaame. Ühe aasta veetsime ka üht mobiilimängu tehes, nädalavahetuseti olin Hollywoodis VJ. See oli minu alguspunkt, mis oli ka väga hea, kuna avardas minu animeerimismeelt eri suundades, sest igal kliendil on ikkagi oma käekiri, kuidas asjad peavad liikuma, ja sa pead üritama kuidagi nendega koostööd teha. Kommertsanimatsiooni tegemine on minu jaoks ka üks loomulik tegevuse osa, ja see võib olla väga loominguline. Positiivne on ka see, et projektid ei kesta üldjuhul üle kuu, ja see on hästi vaheldusrikas. Selles kohas, kus ma omal ajal töötasin olid ka täitsa okeid palgad, ja ma olen kuulnud, et makstakse ka palju kõrgemaid palkasid.

Et kui ei ole väga suurt filmi tegemise ambitsiooni, siis kindlasti on animategemisega võimalik teenida. Aga kui tekib filmi tegemise ambitsioon, siis sõltub sissetulek ikkagi väga palju kultuurirahastusest. Ma ei tea iga stuudio palganumbreid ehk kuidas nad seda toetust jaotavad: kui palju läheb materjalidele, kui palju tarkvarale ja kui palju palkadeks, aga minul oli "Sierra" tegemise ajal täitsa okei elu. Ja kuna tegu oli mu esimese filmiga, siis ma ei osanud ka väga palju rohkem tahta, sest mul oli peaeesmärk ikkagi, et film saaks kuidagimoodi tehtud.

Rääkisime toimetuses kolleegiga "Sierra" sisust ja meil ei tekkinud päris ühtset arusaama, millest see film siis on: kas see on ühe pere suhetedünaamikast, on see suureks sirgumise lugu, on see ülistus mootorispordile või hoopis vastupidi - selle kriitika?

Mõnes mõttes on mul hea meel, et see tekitas teis mitmeid arvamusi. Osad võtavadki seda komöödia, teised tragöödiana. See oli ka minu eesmärk, et inimesi natukene avada ka selles mõttes, et see film ei pea olema ühtemoodi arusaadav. Aga muidugi kui küsitakse, siis ma vastan, et jah, see on otseselt minu perekonnast. 

Just isa poolt tundsin seda survet, sest talle kuidagi üldse ei meeldinud, et ma seal arvuti taga midagi nokitsesin ja ta üritas mind ikkagi mootorite maailma tõmmata, ja mulle jällegi see üldse ei istunud. Ja need teismeea mõtted, mis peas tekivad, on ikkagi mitmekordselt võimendatud. See film ongi sellest, kuidas kujutasin ette, et käin oma vanemate silmis ikka täiesti vale rada ja pean kuidagi tõestama, et miks ma seda teen.

Ema oli küll pigem toetav ja innustav, aga ka nagu filmis on ka näha: ta justkui üritab poisist taime kasvatada. Ta on võib-olla natukene liiga hoolitsev. Ma tahtsin näidata, kui keeruline see olukord on mõlemalt poolt, et lapsevanem tahab suunata, aga teiselt poolt laps üritab ka leida oma suunda. 

Kui selle filmi siis lõpustseeni peale mõelda, et ta justkui teeb midagi väga traagilist - hakkab ennast üles pooma -, siis tegelikult läbi selle leiab ta kompromissi, kus ta oma elus asetseb - rehvikiiges. See ongi kokkuvõttes see siht, kuhu ta tahtis jõuda.

See on ka mingi asi, millega inimesed samastuvad. Et kogu elu jooksul eri tuuled käivad, aga kui sa mingil hetkel tagasi mõtled, siis tundub hästi loogiline, kuhu oled jõudnud.

Selle filmi põhjal võiks ka järeldada, et sa ei usu sellesse, et vanemad peaksid lapsele teed näitama. Kas üritada oma järeltulijat kuidagi mõjutada, kasvõi mõne kunstivaldkonna suunas, on sinu meelest halb mõte?

Ma arvan, et see on pigem ikkagi hea mõte. Kui olen teiste loovate inimeste intervjuusid kuulanud, kus nad räägivad, et kui jube nõme oli lapsepõlves klaveritundides käia, kuid siis tagantjärele on saanud aru, et see oli ikkagi kasulik, et neid sunniti. Pigem usun, et niisugune teatav sundimine on ikkagi vajalik, kasvõi selleks, et seal tekiks mingisugune vastureaktsioon, et laps saab aru, mida ta tegelikult tahab. Ka mu isa rääkis, kuidas teda sunniti lastekoori, aga siis ta nägi, kuidas teised käivad kardiringis, ja siis sel hetkel ta sai sellest kontrastist aru, kuhu teda sisimas tõmbab.

Okei. Aga räägime tööst edasi. Sinu portfoolios on ka põnevaid rahvusvahelisi projekte ja tellimusi - näiteks reklaamfilm "Rick and Morty" täiskasvanute animafilmisarjale. Kuidas sind selle projekti jaoks üles leiti?

Leiti tänu minu loomingule, täpsemalt tänu Vimeo kanalile, mis tol hetkel veel elutses hästi. Minu esimene film "Velodrool" sai sinna toimetaja valikusse ("Staff Picks"), mis oli omal ajal kõva sõna, sest film sattus nii ka Vimeo esilehele. Sealt stuudio märkas mind ja ma sattusin ilmselt mingisugusesse indie-animaatorite kataloogi. Mingil hetkel stuudio otsustas teha promokampaania "Rick and Morty" uuele hooajale, ja siis nad kutsusid eri indie-animaatorid kokku, sealhulgas väga suured nimed, nagu Greg Sharp, ja mõned teised. Väga suur au oli ennast nende kõrvale paigutada.

See oli väga lahe projekt ka selles mõttes, et antigi täiesti vabad käed. Sel hetkel ma olin ka väga suur "Rick and Morty" fänn. Esimene idee, mille peale ma tulin, võeti kohe vastu. Sain selle ära teha nii, kuidas mulle kõige ägedam tundus. Panin sinna nii palju energiat, kui ma sain, ja õnneks on minu koostöö nendega veel jätkunud. Viimati tegin nendega koostöös reklaami USA voogedastusplatvormile Hulu.

Aga neid projekte ei ole kahjuks ka nüüd nii tihti tulnud, kui võib-olla tundub: kord aastas tuleb sihuke toredam projekt, aga neid on alati suur rõõm teha. Viimatine projekt jõudis minuni tänu tuttavale Los Angeleses, kelle juures seal viibides ööbisime. Ilmselt ma ei tohi nime veel praegu mainida, aga animeerisin ühe suure brändi reklaami kaks sekundit animatsiooni, mis on selle reklaami hektilist montaaži arvestades päris pikk aeg. Võtsin selle kahe sekundi tegemiseks kolm päeva, et see saaks võimalikult hea.  

Teine tore hiljutine projekt oli armastuse-teemaline intro animatsioonifestivalile Anibar, mis toimus sel suvel Kosovos. Minu animatsioonist kujundati ka terve festival – plakatid, särgid, kotid, kleepsud. Ma ise ei saanud kahjuks kohale minna, aga üsna kummaline oli sotsmeediast jälgida, kuidas minu kujundatud pildid seal linnapilti infiltreerusid.

Ma kindlasti soovin teha kõige rohkem selliseid kommertstöid, kus minu käekirja hinnatakse, aga mulle meeldib teha ka tööd klientidega, kellel on täiesti oma visioon asjast ja ma üritan siis nende maailma kuidagi sobituda.

Kas sa oled pettunud, et neid toredaid rahvusvahelisi projekte rohkem ei ole? Kas tahaksid, et su tähelend ka kommertsanimaatorina oleks kiirem?

Mul on tunne, et see asi ei pea üldse nii kiiresti arenema. Aga selliseid projekte kus antakse vabad käed ja otsitakse just seda minu käekirja võiks muidugi rohkem olla.

Kindlasti on eelarved LA-s ka kõvasti paremad kui Eesti kommertsprojektidel, ja selles mõttes ma kindlasti hea meelega ootaks sealt ka veel koostöövõimalusi, sellepärast panin ka sellesse viimasesse projekti võimalikult palju. Tellija BRTHR on teinud väga suurtele räpp-artistidele muusikavideosid, nagu Travis Scotti "Goosebumpsi", mis on kogunud peaaegu miljard vaatamist Youtube'is. Nüüd nad tegelevad ka reklaamiprojektidega, kus nad kasutavad oma muusikavideote esteetikat kõrgmoe brändide reklaamides. Animaatoreid on nii palju, et selles valdkonnas silma paista on mingis mõttes lotovõit. Ja ma loodan, et nad tulevikus pöörduvad minu poole veel. 

Sinu siiani siiski kuulsamat teost, "Sierrat", oli väga värskendav vaadata, sest minu silmis oli see täiesti teises esteetikas ja tehnikas, kui senised eesti animafilmi pärlid. Kuidas sa oled oma stiilini jõudnud?

See on mul hästi teadlik valik. See on ka üks põhjus, miks ma ei ole võib-olla läinud koputama Nukufilmi ja Joonisfilmi uksele, et leida oma filmi tegemise keel natukene kiiremini. Mul on tunne, et nendel, kes on noorena läinud Joonisfilmi, kipub see käekiri veidi sarnasem olema. Kuigi neil on väga äratuntav oma käekiri, siis nad lähevad veidi ikkagi sellesse eesti animatsiooni pastelsesse kaanonisse.

Ma võtsin eesmärgiks teha üks värviline digianimatsioon, et see kuidagi paistaks silma ja ma saaksin nii ka tõestada, et täielikus digianimatsiooni tehnikas on võimalik midagi head ära teha. Just digianimatsioon on minu jaoks hea väljakutse, sest ühest küljest on see mul mugavustsoon, aga teisest küljest on see hea võimalus teha animatsiooni sellisena, mis ei ole digianimatsioonis tavapärane, sest eksperimenteerimine on ka minu jaoks hästi tähtis.

Siin on kommertsanimatsiooni taust mind palju aidanud, sest kommertsanimatsioon – näiteks see, mida Telia tellib, ei ole tegelikult väga kaugel eksperimentaalsest animatsioonist. Tegijale on ette antud mingisugune graafiline vorm, mis on vaja mingil moel panna tuusalt liikuma. Ja neid samu ideid ma kasutasin "Sierra" tegemises. See pole võib-olla nii tavapärane eesti animatsioonis, kasutada veidi flashimaid võtteid. Et see kuidagi oleks pilkupüüdev. Mulle väga meeldib luua dünaamilisi liikumisi ja morfoose, mis panevad silma võbelema. See on hästi põnev maailm: motion graphics'is ongi põhieesmärk olla nagu mustkunstnik, kes üritab leida üha uusi trikke. See maailm pole üldse kaugel eksperimentaalsest animatsioonist.

Sa oled uurinud oma EKA magistritöö jaoks seda, kuidas varasemate põlvkondade Eesti animatsioonikunstnikud kohanesid digitehnoloogiatega. Kas sa tunned järjepidevust varasemate põlvkondade Eesti animakunstnikega, tajud et seisad justkui nende õlgadel või oled sa oma tegevuses täiesti sõltumatu ja selle seose meelega minetanud?

Mul on seos varasemate põlvkondadega vägagi olemas, loo jutustamine kui selline on ikkagi nendelt õpitud.

Animeerimist ma justkui õppisin kommertsanimatsioonis, aga loo jutustamist õppisin ikkagi Eesti tugevate animategijate najal. Oma töö kirjutasin isiklikust huvist, et saada teada, mis mind tulevikus ees ootab. Ka see, kuidas mina praegu oma animatsioone teen, on järgmisele põlvkonnale tõenäoliselt ebatavapärane. Tahtsin lihtsalt aru saada, kasvõi seoses tehisintellekti tulekuga, kuidas oleks kõige mõistlikum sellesse suhtuda: kas sellega kaasa minna või siis jääda oma liistude juurde. Ma arvan, et mõlemal on omad plussid.

Minu subjektiivne arvamus on pigem see, et need, kes on teinud elu jooksul asju traditsiooniliselt, siis ikkagi nende nii-öelda traditsiooniliselt tehtud filmid on tugevamad, kui need, kus nad viimasel hetkel on hakanud oma tehnikat vahetama. Mingis mõttes andis mulle meelekindluse ka see, et publikut ikkagi kõige rohkem kõnetab sisu, millest filmis räägitakse, "Sierra" oli selles mõttes nagu test.

Aga mis siis sind kui animakunstnikku ootab tulevikus? Kas tehisintellekt võtab töö ära või on just see, mis valgustab välja kui väärtuslik on ka animategemises n-ö käsitöö?

Mul on tunne, et inimesed jäävad hindama käsitöö aspekti. Ma arvan, et kümne aasta pärast hinnatakse ka klaviatuuri ja hiirega tehtud tööd käsitööna. Minu lootus on, et inimesed jäävad hindama inimese puudutust, olgu see siis animatsioon, kus on küljes käsitöö jälg, või siis animatsioon, mille on inimene arvuti taga animeerinud. Ka tehisintellekti tulek näitab ära, millised asjad on arvutil lihtsamad teha ja seega hakkame animaatoritena otsima neid asju, mida tehisintellektil on omakorda keerulisem teha.

Praeguseks on juba selge, et nukufilmi ja joonisfilmi tehnika läheb rohkem hinda, kuna seal on inimese sõrmejälg kõige nähtavam. Minu ennustus on, et inimesed tunnetavad ikka vahet inimese loodud ja arvutiga genereeritud filmil, nad ikkagi tahavad näha filmis päris inimese kogemust.

Kui sa nüüd oma uut animafilmi hakkaksid tegema, ja ma eeldan, et sul see kavatsus on, siis kas teeksid selle jälle oma isikliku eluloo põhjal või valiksid mõne täiesti abstraktse loo?

Ütleme nii, et mu elu ei ole nii seiklusrikas, et sealt lõputult lugusid ammutada. Ma plaanin ühelt poolt oma stiiliga jätkamist, aga teisalt ka piiride laiendamist. Otsin nii sisult kui ka vormilt alati mingit uut väljakutset. Ma ei tahaks ennast kindlasti kordama hakata. Hetkel plaanime teha üht pikemat filmi ja otsime kõnetavat teemat veidi laiemalt, kuid mis oleks ka isiklikus plaanis põimunud. Ühe variandina olen mõelnud leida võimalusi, kuidas teha koostööd inimestega, kelle lood vajaksid kõnetamist.

Kui ärksa sotsiaalse närviga kunstnik sa oled?

Ma kindlasti märkan ebaõiglust ja soovin maailma muuta, aga ma ei ole just kuigi lühikese süütenööriga, et iga asi mind närvi ajaks. Ja ma üritan alati ka mõlemast poolest aru saada. Ma ütleks, et mu pere on pigem konservatiivne ja EKA seltskond on pigem liberaalne ja vasakpoolne ning vaatab, kuidas loovisikute maailm kiiremini edasi areneks.

Ma usun küll, et kunstil on see roll, et ta peab võimendama nõrgemate hääli. Ma saan aru, keda kiusatakse ja kes on haavatavad. Selleks, et neist lugu luua peab neid mõistma ja see tuleb ainult läbi koostöö ja suhtluse.

Samas animatsiooni teemat valides ongi see alateadlik hirm, et võib-olla kahe aasta pärast, kui film on valmis, on fookus juba hoopis mujal. Animafilmid kipuvad olema pigem laiema filosoofiaga. Ajatud küsimused, erinevate, vahel absurdsete ja sürreaalsete nurkade alt. Aktuaalsed küsimused muidugi inspireerivad, aga animatsiooni tuumaks on tihti mingi ajatu küsimus. Ka animafestivalide programmides on ka enamjaolt filmid inimeste isiklikest läbielamistest või probleemidest.

Rääkides animafestivalidest, siis nende külastamine ja võistlusprogrammides või žüriides osalemine on ka animafilmikunstniku jaoks oluline töö. Kuidas seda kõike loomingu ja eraelu kõrvalt jõuad?

Ega neid reise ei ole nii tihti ka, et see peaks kuidagi elu mõjutama. Festivalidel pigem lihtsalt jälle iga kord taasavastad seda, miks sa seda teed, et su filmidel on ikkagi ka publik.

Ja on ka animarežissööre, kes ei käi nendel ja on alati pildis oma äratuntava käekirjaga. Nad on isegi kuulsad just selle poolest, et kuskil ei käi ja muudkui saadavad oma filme. Ehk pole kohustust festivalidel käia, see on pigem indiviidipõhine, et kas sul on vaja sellist uut laksu, mis sind motiveeriks. Aga festivalidel näeb ka seda, mis on trendid ja ise avastad seda, mida teised sinu filmides näevad - festival on ikkagi selline kommunikatsiooniplatvorm.

Auhinnad on ka nagu olulised, aga need muudavad festivalid sellisteks kummalisteks spordivõistluseks. Et tegelikult ei peaks sellele liiga palju tähelepanu pöörama. Aga süsteem on sellisena üles ehitatud ja see tekitab publikus huvi ja ajakirjanduses kõmu. Igas kultuurivaldkonnas antakse auhindu.

Aga eks nad nagu motiveerivad ikka, kui mõtled, et kolm žüriiliiget kokku, vaatasid 50 filmi läbi ja otsustasid, et see film oli silmapaistvam kui teised. Ise olen ka žüriis olnud ja see on hästi huvitav ja imelik protsess.

Sa mainisid, et sinu elukaaslane, Aurelia Aasa, on sinu filmi produtsent. Kuidas selline perefirmana elamine ja töötamine välja näeb, millised on seal plussid ja miinused?

Pluss on see, et mitte kunagi ei hakka igav. Miinus on see, et peab teadlikult võtma vaba aega, millal me enam ei mõtle tööst. Pigem kipub seda olema raske teha, ja peamegi täitsa peale suruma, et nüüd läheme ja puhkame, ja ei mõtle filmitegemisest. Aga siis ikkagi matkarajal käies hakkame rääkima, et mis me selle ja tolle asjaga teeme, kuidas filmi levitame... Peame hästi teadlikult ennast välja lülitama. Aga ma arvan, et koostöö meil toimib hästi: mina olen pigem introvertne inimene ja Aurelia on hästi ekstravertne. Tema näeb kõiges potentsiaali ja mina näen kõiges võimalust eksida. "Sierra" oli esimene film, mis me koostöös tegime. Katse, kas oleme võimelised koos töötama, ja tundub, et olime.

Seda nii filmi tegemise poolelt, aga ka meediasuhtluses ja selles, kuidas ennast promoda, sotsiaalmeedias oma tegevust kajastada – kõik see pool on tänu Aureliale. Ja nagu välja tuleb, siis tänapäeval on see väga vajalik ja kasulik, paljud animategijad seda ei tee.

Kas siis, kui sa ei lase endale reklaami teha või ei tee seda ise, on kunstis edu saavutamine palju raskem?

Kindlasti on, see on kõikides valdkondades praegu nii. Sa pead olema natukene egoistlik, et kui sa tahad teha seda, mis sulle meeldib ja ei taha nälga jääda, siis sa pead olema julge ja ütlema, mida sa tahad teha ja mida sa tahad selle eest saada.

See on barjäär, mida kõik loojad peaksid ületama, sest eestlaslik tagasihoidlikkus siin väga ei aita. Peale Los Angeleses käimist saime sellest eriti aru, sest see maailm on Eestiga võrreldes eriti karm, seal ei ole mitte kellelgi mingit barjääri enese kiitmises. Andis küll silmad ette tasastele eestlastele. Et võibki täiesti süüdimatult ennast kiita. Aga ma ikkagi püüan elada nii, et minust räägib keegi teine või et minu tööd kõnelevad enda eest.

Kas käisite Los Angeleses mõttega minnagi sinna elama ja filme tegema? 

Natukene isegi mõtleme selle peale jah, kuigi seal on ikkagi väga karm maailm ja me avastasimegi, et seal n-ö platsi peal väga keegi enam ei tegutsegi. Käisime Sony Pictures'is, kus õnnestus talendiotsijaga kohtumine korraldada. Nad on väga avatud ja isegi teadsid seal mu nime, ja väga tore, et selline kohtumine toimus, aga samal ajal me nägime, et peale nende talendiotsijate kedagi teist seal nagu ei olnudki. Küsimuse peale, kus kõik on, vastati, et peale koroonat on kõik kas LA-st ära kolinud või töötavad kodust.

Selles mõttes avas see ka mulle võimaluse, et võib-olla me isegi ei pea sinna kolima, et koostööd otsida. Et saab ka tänapäeval nii asju ajada, aga kindlasti tuleks vahel ka kohapeal käia ja päriselus kohtuda.

Et päris ilma kohapeal kokteilipidudel small talki rääkimata ikka päris ei saa jalga stuudiote ukse vahele?

Jah, seal see suhtlus on ikkagi nii tähtis. Sellest n-ö etiketist saime päris ruttu aru, et sa ei alusta kunagi ärijutuga, vaid räägid sellest, kuidas keegi välja näeb, kiidad välimust kõigepealt viis minutit, siis räägid veel, kuidas sa LA-sse sattusid ja siis alles räägite, millised on koostöövõimalused. See oli jutt oli igal pool üsna sarnane ja mingil hetkel oli juba läbinähtav, mis on inimeste ambitsioonid tegelikult. Aga samas on ju tore ka, kui kõik on hästi positiivsed ja huvitatud koostööst. Ei ole mingit pinget, et kuskil kokteilipeol ei julge kellelegi juurde minna, et ta justkui kuskilt tähtsast stuudiost. Seal võis vabalt kõigiga rääkida, sest kõik on väga uudishimulikud ja ka julged endast rääkima. Ka Eestis võiksime olla julgemad endast rääkima.

See oleks väga ilus karjäär – Ääsmäelt Los Angelesse. Tõeline unistuste täitumine!

Ma ei tea, kas see on unistus, sest seal ikkagi tehakse teatud tüüpi animatsiooni, ja kui vaatame animamaastikku laiemalt, siis minu jaoks on ikkagi kõige huvitavam ala pigem Euroopas ja ka Jaapani indie-skeenes. Mingeid obskuurseid üllatavaid animamaid veel ei ole tekkinud, aga ma arvan, et see on ainult aja küsimus, kui hakkab tulema kuskilt uuelt suunalt hästi teostatud huvitavat animatsiooni. Praegu on ikkagi Prantsusmaa ja Suurbritannia kõige põnevamad tegijad Euroopas.

Los Angelese indie-skeene animatsiooni poolelt on hetkel väga huvitav tegija Christopher Rutledge, kelle juures me ööbisime. Ta teeb 3D-animatsioone, mis pendeldavad õõvaorgu kuuluvate tegelaste ja täiesti sulnite tegelaste vahel. Selline ootustega mängimine on üsna paeluv. Et milliseid emotsioone sa saad digitaalse animatsiooniga inimestes esile kutsuda. Hea meelega teeks temaga koostööd.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.