Elena Natale võtab mind vastu Suvilas, klubi Halli kõrval asuvas Itaalia õuerestoranis, mille hooaeg lõpeb sel nädalavahetusel, kui Eesti klubikultuuri lipulaev Hall tähistab oma kuuendat sünnipäeva.

Itaalia-Soome päritolu Elena hindab kõrgelt nii head toitu kui ka muusikat. Tantsimine ja klubikultuur on olnud ta elu osa Milano veedetud noorusest alates. Elena on kaasa löönud ka Londoni legendaarse klubi Ministry of Sound loomise juures 1991. aastal ja seal mitu aastat töötanud.

Eestis võis teda kohata juba 1990. aastate keskpaigast, kui hakkas arenema siinne klubikultuur. Pärast kaasalöömist Tallinn 2011 kultuuripealinna meeskonnas pani Elena Noblessneri kvartalis endises tööstushoones aluse Eesti techno-klubile Hall. Suure osa Halli kuue-aastasest tegutsemisajast on neelanud kriisid, nende hulgas koroonapandeemia, majanduskriis ning nüüd Ukraina sõda.

Kas pandeemiaeelne tase külastajate arvus on mingiligi määral taastunud?

Tegelikult me elame praegu ikka veel seda koroonajärgset aega ja kõik on veel ikkagi päris keeruline. Kui me alustasime kuus aastat tagasi, olid võimalused suuremad, raha liikus rohkem. Praeguse inflatsiooni kohta ma ei tea, on ta tehislik või päris, kust ta üldse tuleb, kas me kõik maksame praegu midagi, millest me ise ka aru ei saa, aga inimestel on ikka palju raskem. Ja raske on ka sellistel väikeettevõtetel nagu meil.

Ühelt poolt see, mida on kaasa toonud sõda, teisalt aga otsused, kuidas ettevõtlust hoida vabana. Eesti suur pluss ongi olnud see, et Eestist on saanud ettevõtlussõbralik koht, kus saab arendada start-up mentaliteeti – kasvatada väikesest mõttest suuri asju ja pole nii palju reegleid, mis seda pärsiks. Ma arvan, et väikeettevõtluse koha pealt ei saa palju nuriseda, sest maksupoliitika on üsna soodne.

Eesti on aga endiselt suurtest keskustest kaugel, puuduvad head lennuühendused, nüüd on täielikult kinni ka Vene turg, Soomest käiakse vähem, sest Eesti on juba kallim kui Soome, ning kaugemalt kardetakse tulla, sest praegu on siin siiski lääne poolt vaadates riskantsem julgeolekuolukord. Seega päris nii ei saa öelda, et oleks lihtsamaks läinud. Koroonapandeemia oli täielik pauk, millest me pole suutnud siiani välja tulla. 

Võib ka ju arvata, et kontsertidel ja klubilisel tegevusel, eriti underground'il ja rohkem nišitegevustel ongi teatud lagi käes ning sellega tuleb arvestada järgmised viis aastat vähemalt? 

Karta on, et väga ettevaatlikult peab oma asju ajama. Kuuleme ju kogu aeg, et keegi paneb kusagil midagi kinni, olgu see siis restoran või tööstuse poole pealt. Kui sa suudad oma kulusid hoida minimaalsena, pakkuda sealjuures kvaliteeti ja leida see tasakaal, on kindlasti raske. See, mida me siin teeme – me püüame ikkagi pakkuda oma külastajatele rohkem kui klubi selle tavapärases mõttes. Siin peab olema siiski teatud kuuluvuse ja ühtehoidmise tunne, kogukonna eest peab hoolitsema.

Noored, kes tulevad, nendega tuleb suhelda ja see suhtlus pole ainult sel tasemel, et pakud neile kvaliteetset pidu, vaid ka see, et vestled noortega, mida tähendab klubi, mille pärast see on oluline, miks nad peaksid käima tantsimas, kuidas see puudutab meie ürgset olekut. Peab aru saama, miks seda kõike teha, levitada teavet siinsete ürituste kohta.

Linnas peab olema neutraalne koht, kus ei liigitata inimesi headeks või halbadeks, vaid et kõik võivad siin tunda end vabalt, turvaliselt. See töö iseenesest pole veel lõppenud, seetõttu seda lage pole käes, mis puudutab klubitööd.

Siin on aga laiem, linna ja riigi tasandi küsimus see, et nüüd peaks ikkagi ette võtma turismi ning arutama koos kohalike ettevõtete ja institutsioonidega, kuidas pakkuda kvaliteetset meelelahutust ning sellest ka väljapoole teavitada. See on kindlasti üks strateegia, millega peaks tegelema nii klubide kui ka kohalikul ja riiklikul tasandil. Suhtun sellesse positiivselt, sest nii olen seda kogu elu teinud. 

Maailm on aga hoopis rohkem lahti läinud, kui võrrelda kasvõi kümne aasta taguse või isegi koroonaeelse ajaga. Pean siin silmas hoogustunud kontserttegevust ning toon näiteks taas Sveta baari ja Damn Loudi. Maailmatasemel artistide kontserte toimub Tallinnas juba pea igal nädalal ja kaetud on väga suur žanriline diapasoon. Tallinn hakkab sarnanema juba Helsingile, mis näitab, et siia julgetakse ja tahetakse tulla esinema. Võib arvata, et kui olud oleks soodsamad, tuleks ka külastajaid teistest riikidest. 

Jaa, tõsi, arvan ka nii. Väga oluline olekski praegu aktiivsem kommunikatsioon ja turundus väljapoole. Kasvõi see, et Soomes kirjutataks rohkem sellest, mis Tallinnas toimub, see tuleks kasuks kõigile. 

Kas klubimaailmas on samuti märgata, et on lihtsam saada siia esinejaid? Hallis ei esine ainult DJ-d, vaid ka live-elektroonika artistid?

Jah, see valdkond on kasvanud, see on tõsi. Alustades kasvõi sellest, et Tallinn Music Week on teinud oma tööd hästi, et Eestis nagunii on juba andekaid artiste, aga tõesti, nagu sa märkisid, siin toimuvad suured ja professionaalsel tasemel kontserdid nimekate artistidega. Midagi on valdkonnas tõesti toimunud.

Uued põlvkonnad lähenevad professionaalselt sellele, mis muusikavaldkonda puudutab, teadmisi ja tunnetust on juurde tulnud. Samamoodi on meil ka klubiga, kuus tegutsemisaastat on meile andnud seda, et meid tuntakse välismaal, me ei pea enam seletama, kes me oleme. See on väga äge. See, et me ei suuda võib-olla kõige suuremaid nimesid tuua, kuna need võivad maksta tõesti palju, see on midagi sellist, millega tegeleda, et seda piiri ületada.

See pole siiski mainstream, millega me Hallis tegeleme. Muidugi, nišikultuur pole kõige tasuvam asi iga kord, aga ma loodan, et me loome siin aluse või vundamendi, millele midagi edasi ehitada. Seda on samuti vaja, et läbi meie saaks inspiratsiooni ka teised.

Nagu näitas eelmine Dark Side of The Moon festival ja selle raames toimunud vestluspaneelid, et Hall on kujunenud omamoodi ökosüsteemiks, kuid ta on osa valdkondlikust ökosüsteemist. See tähendab, et selles süsteemis toimuvad tegevused toetavad teineteist. Näiteks hilijuti, kui meil oli Lauluväljakul The Weekndi kontsert, tuli päris suur osa kontserdikülastajatest ja ka esinejatest pärast Halli tantsima. See on positiivne asi ja klubimaastiku arengule aitab näiteks kaasa ka Paavli kultuurivabriku tulek turule, tekib heas mõttes eristumine: kes teeb üht, kes teist asja, mõlemad on sama olulised.

Kõik on arenemas ja kasvamas, nii et taas – mingit lage ma siin veel ei näe. Klubikultuuri koha pealt kõige suurem eesmärk oleks minu arvates see, et meie artistid saaks ka välismaale mängima, et nende muusika saaks samuti liikuda väljapoole. See on üks suund, millega meil tuleb veel töötada. 

Sa ise pole produtsenditööd veel teinud? 

Ma ei jõua sellega tegelda ise, aga ma arvan, et siin võib loota juba uutele tulijatele. Hallis on peale tulnud juba kolmas tantsijate põlvkond alates klubi algusaastatest. Nad teavad, millega nad tegelevad, neil on teadmine ja oskused. Ning see teine generatsioon artiste, nemad lähevad juba välismaale.

Platvormina on Hallil ka plaadifirma, mis on alles üsna noor, ja helistuudio, et artistid saavad siin ka teha ning produtseerida muusikat. Puudub veel agentuur, mis nii nagu kontsertartistide puhul tegeleks ka elektroonilist klubi- ja tantsumuusikat esitavate artistidega. Meil sellist agentuuri Eestis pole. Väga oleks vaja selliseid inimesi, kes koonduksid ja hakkaks sellega tegelema. Nad võiksid muidugi võrsuda Hallist, aga kas nüüd mina hakkaks seda tegema, ma pole kindel. Ma pigem oleks see, kes muidugi tegeleb noortega – see oleks ka omandatu tagasi andmine, et sellega edasi mindaks.

Praegu me valmistame ette klubikultuuri konverentsi  ja festivali, mis toimub tuleval aastal Tartus. Seal räägitakse süvitsi sellest, mis on klubikultuur. Tartu on ka mega koht, kus seda teha, kuna see on ju ülikoolilinn, kus on palju noori. See ettevõtmine inspireeriks ka sealseid noori, kas nad tahaks panustada oma linna ja piirkonna klubitegevusse. Produtsenditöö on muidugi huvitav, ausalt öelda pole ma kunagi mõelnud, et ma peaks olema produtsent (naerdes). Aitäh selle ettepaneku eest! 

Eks sellepärast seda ütlesingi, et oled sedavõrd kaua klubikultuuriga kokku puutunud ja näinud seda nii siin kui ka laias maailmas. Aga klubikultuuri konverents Tartus, see saab ju muidugi toimuda tänu Euroopa kultuuripealinna staatusele, milleks Tartu praegu valmistub. Sa olid ka Tallinn 2011 juures turundus- ja komunikatsioonijuht ja vaieldamatult andis see siinsele kultuurielule olulise tõuke. 

Kindlasti. Mulle isiklikult oli see sisemine tõuge, et sain läbi kultuuripealinna eestlaseks, ütleme nii. Enne seda oli mul tõmme Eesti poole olemas, aga läbi kultuuri saad sa selle mõtteruumiga sina peale. Ma ei ole ju sünni poolest eestlane, kuid osa minust sai eestlaseks just selle töö ja nende aastate kaudu. Tõuge tuli läbi Tallinn 2011 kontseptsiooni "Mereäärsed lood". See toonane joon paberil, Kultuurikilomeeter, ma olen siiani selle peal. Kõik see, mis sellele kilomeetrile mahub, on oluline osa sellest tõukest. 

Kui sellele kilomeetrile praegu vaadata, on sellest jäänud vaid legend ning lõiguke Linnahalli ja Kalaturu vahel, kilomeetri mõõtu ta enam välja ei anna. Kultuurikatel on muutunud konverentsisaaliks, see, mida Kultuurikilomeetrile kavandati, on teisenenud ja vähenenud. 

Tõsi küll, kuid selle kohta ütleks, et Hall on see underground, mis pidi Kultuurikatlast saama. Ta ei jäänud sinna katlasse, vaid me tõime ta siia. Herkko Labiga kirjutasime seda projekti, sellega olid seotud paljud klubimuusikat mõjutanud olulised tegijad nagu Aivar Tõnso, Andres Lõo tegi kaasa Stalkeri peo raames. Stalkeri pidu andiski elektroonilisele muusikale toona oma kontseptsioonilise väljundi, mis oli mulle väga südamelähedane.  Mulle meeldiks just mõelda, et Hall ongi selle keti seni puudunud lüli.  

Aga ta ei ole ka lõpp-punkt? 

Ei, kindlasti mitte. 

Nii et Hall võikski olla omamoodi koduks siinsele elektroonilisele avangardsele tantsumuusikale. On Hall suutnud kõiki oma võimalusi ära kasutada? Juba hoonena on ta lahmakas. 

Jah, muidugi mitte. Selle potentsiaali kasutamine on jäänud seni ikkagi raha taha. See on reaalsus, millega me tegeleme. Tuleb hoida teatud tasakaalu. Muidugi, ega me ei oskakski mainstream'i teha, aga see ongi valik – sa valid nagu raskema tee, aga loodad, et see on samuti jätkusuutlik. Iga asi, mis areneb orgaaniliselt, võtab oma aja. 

Võtame näiteks kasvõi väikese talupidamise, kui tahad seal tekitada oma ökosüsteemi, mis töötaks koos ümbritseva loodusega, nõuab see seitset aastat.  Kui mõelda nüüd nii, et ka Hall on looduslikult, orgaaniliselt, minu jaoks vähemalt, elav olend, sest siin ju elu käib. Kui mõelda, et selle kuue aastaga oleme seda pidevalt arendanud, enesealgatuse korras ehitanud, taaskasutamine, kogu aeg on siin käinud muusika, südamerütm on tuksunud, et siis ka see seitse aastat võiks meile olla mingi teatud murdepunkt. Võib-olla see seitsmes aasta on see, kui me hakkame nägema, et see kõik on voolanud õiges suunas. Siis võid öelda, et seda potentsiaali on kasutatud, et siin töötab omaette maailm. See oleks megaäge!

Kui palju peate praegu sõltuma linnast või riigist? 

Me sõltume muidugi - kui meid aidatakse, saame teha enam. Lõppkokkuvõttes on püsikulud siiski nii suured, et me ise nendega toime ei tuleks. Kasvõi elektri hind on kasvanud sõja-aastatel kolm korda.  

Kell sai 16.30. Suvilasse sisenevad noored, kes Hallis ja Suvilas töötavad nii DJ-de, korraldajate kui ka kokkadena. Nende hulgas ka Elena kaks tütart, kellest vanem, Micaela Saraceno, on juba kogunud tuntust ka tantsumuusika DJ-na.

Tulles tagasi selle abistamise teema juurde, siis ei saa tänapäeval ei linn ega riik meid sellistes mahtudes toetada, et me saaks rahulikult tegeleda sisuloomega. Hea näide on Berliin, kus Halli sarnaseid klubisid arvestatakse samasugustesse toetusvoorude kategooriatesse nagu teatreid. Seega nendele võimaldatud toetusmehhanismid aitavad klubi tegevuskoormat kergendada.

Kui meie peame tegelema heliisolatsioonide või ventilatsioonide või Päästeameti nõuetega, mis on olulised ja keerulised faktorid, on need meiesugustele ettevõtmistele ka väga kulukad. Praegu puudub selline toetusmehhanism, mis meid selle koorma kergendamisel aitaks, aidatakse pigem sisulise töö korraldamisel. Kui me saaks siit haldustehniliste korralduste juurest uuele tasemele, oleks see rahvusvaheliselt väga kõva asi. Kui me maja oleks sedavõrd funktsionaalne, et ta töötaks kaasaegse muusika kontserdisaalina. Räägin praegu oma unistusest. Ta võiks töötada mitte ainult tantsu-, vaid ka muusikaklubina, ning selleks vajaks ta lisainvesteeringuid. 

Siin tahavad muidugi paati astuda ka samal alal tegutsevad ettevõtted nagu klubi Hollywood või D3. Nad ei ole muidugi sama kategooria. 

Nemad on eri asjad. Olekski vaja defineerida, mis on klubi ja mis diskoteek. Seda rääkisime ka siin Dark Side of The Mooni paneelidel koos Dimitri Hegemanniga. Hegemann on Berliini ööklubi Tresor omanik, Euroopas väga arvestatav tegija, kes on klubikultuuri edendanud juba 30 aastat.

Ta ütles, et alustama peaks sellest, et tekiks ühine arusaam igal tasandil, mis on klubi ja mis diskoteek, mis on need erinevused. Kui mingis kohas on muusika või DJ, ei tee see seda kohta veel meie mõistes klubiks. Kultuurilist väärtust omava klubi loomine on väga rets töö. Kutsumus ja pühendumus, et üldse midagi sellist ette võtta, on sama suur, nagu kaasaegse teatri loomine. 1990. aastate alguses nägime Von Krahli loomist, nemad vägagi püüdsid seal arendada just sellist klubikultuuri, aga seda ei lastud, sest linna ja riigi tasandil vaadati nende ettevõtmistele kahtlevalt, et need on lihtsalt mingid peod.

Aga klubikultuur on selles suhtes kaasaegse teatri osa, et just seal saad olla ise see Kunst. Sa tuled klubisse tantsima, nii nagu sa oled – see ongi see dancefloor-põhimõte.  

Kas see põhimõte on meil muutunud võrreldes 1990. aastatega, mil sa Eestisse tulid, kui meil toimusid techno- ja house'i-peod Bel Airis, RestKo kohvikus, Mutant Disco, Heaven? 

Neil kõigil oli väga oluline roll. Üks oli muusika, teine vabadus ja nii edasi.. See kõik on väga oluline. See, mille pärast klubi tehakse, on sügavam veendumus. Tantsumuusikas endas pole midagi tegelikult muutunud kunagi, vaadates tagasi kasvõi meie tribaalsele ajaloole, ei ole ju midagi uut, millega keegi siin tegeleb. Asi ongi selles, kas saad aru, millega tegeled või tegeledki rahaga. Eks ka see ole omaette kutsumus.  

Raha ja enesenäitamine käib justkui kokku, Hall püüab sellest end ikka distantseerida, ehkki ka siin on glamuurseid asju? 

Me tahaks, et see oleks meil tasakaalus. Et mugav ja hea olemine oleks siin nii meil, korraldajatel, külastajatel kui ka meie artistidel. See tähendab ka kvaliteedinõuet. Iga kord kui teeme midagi glamuurset, on meil reegel, et muusikaga tegeleme ainult meie. Siis ei teki olukorda, et majja tuleb vale biit. (naerades).

Me siiski töötame muusikajumalanna templis. Minu jaoks on muusika kõige olulisem asi ja nii on see ka me kõigi jaoks, kes Hallis tegutsevad. Kunst on ka oluline, kuid me oleme seni tegelenud muusikaga. Kuid meil on ruumi ka kunstile.  

See on taas midagi, mida saab arendada. 

Just, näituseid ja kõike seda, seda oleme juba mõelnud. 

See maja võimaldab ikkagi veel luua siia stuudioid ja mida kõike veel? 

Meil on siin praegu helistuudio, mis on tegutsenud kolmandat aastat. Ta on töös kogu aeg. Me ei rendi seda, vaid kasutame oma residentuurisüsteemis. Meil on koostöö välismaiste ja kohalike produtsentidega, kes loovad muusikat enda plaadifirmale ja ka meile. Uus siseruum, nimega Isu, on osa restoranist, ja seda saakski kasutada näituste tegemiseks. 

Kui aga minna veel kaugemale ja üldisemaks, siis uurin nüüd seda, mis sind üldse Eestis kinni hoiab või köidab? Oled ju maailmakodanik, oskad keeli, tunned ärimaailma, muusikatööstust, võiksid sama hästi tegutseda Berliinis või New Yorgis. Mida sa veel oskad tahta, maailm on lahti.

(Naerdes) Ma olin noor tüdruk siis. Tegelikult maailm ei ole enam nii lahti, kui jõuad juba mingisse vanusesse. Nooruses oli tõesti selline tunne, et võid kõike teha. Siseneb Micaela. Vot selles vanuses on maailm lahti, aga kui ma 2007. aastal läksin Singapuri ühe projekti pärast, elasin seal kaks aastat, ja siis oli nii, et panin silmad kinni ja mõtlesin, kus mu kodu on, ning nägin ikkagi siin Eestis seda oma kohta. Siin mulle meeldib olla, see ongi see Kakumäe tipp, juba siis tundus, et see on minu kodu (naerdes).

Mu lapsed on siin sündinud, ma ise olen siin elanud suurema osa oma elust.  Mulle sobib see formaat, mis meil siin on, see väike, aga põnev ja piisavalt palju ruumi, et põgeneda, kui vaja, kuhugi loodusesse. Samal ajal inimesed on ausad ja väga meeldivad ning mulle meeldib see muusika, mis siin tehakse. See on tugev osa sellest kultuurist. Siin elab muusikarahvas, pole midagi öelda.

Mulle meeldib ka siinne vabadus, mis võimaldab sul olla nagu sa oled. Ma näen, et ma senini õpin eestlastelt kogu aeg midagi, et kuidas võib elada, kuidas saad elada nii, et hoolitsed teiste ja ka looduse eest. Ma ei ütle, et mujal seda poleks aga see on minu teekond ja siin mulle meeldib.

Tõsi, tahan põgeneda kahel kuul aastas, ma ei saa seda endale küll lubada, aga ideaalis oleks nii, et ma ei peaks olema novembris ja veebruaris Eestis, muidu pole häda. Novembris tahaks küll olla Itaalias näiteks ja jaanuari keskelt märtsini kusagil Aasias. Suurlinna elama minna, mõtlen sellele iga kord, kui mõnes käin.

Kõik see 30 aastat oleme püüdnud paika loksutada oma kuulumist Skandinaaviasse, Euroopasse, läänemaailma. Päris paika pole ta ikkagi läinud ja kui vaadata meie geopoliitilist asendit, siis ega ta vist lähe ka. Sind kuulates tundub, et meil oleks nagu lootust, et pole meil siin häda midagi ja polegi vaja võibolla rohkem loksutada, oleme need, kes me oleme. Ja meil on iseendast väga uhke olla. 

Jah, ma olen nõus, praegu on siin natuke kurb periood. Pole praegu kõige lihtsam. Ma ei tea, kas oleks parem olla kusagil mujal. Võib-olla sellises riigis nagu Soome, kus on sotsiaalpoliitiliselt parem olukord, oleks turvalisem. 

Ma arvan, et see osa nagu pensionäride eest hoolitsemine ja neile parema elukvaliteedi võimaldamine on siin kindlasti midagi sellist, millega peaks tegelema. Millega siis veel? Ka noortele peab tagama võrdsed võimalused teiste riikide eakaaslastega saada hea haridus. Jah, Eestis on hea haridussüsteem ja kõrge kultuur ning nende säilimise eest tuleb seista. Kui meil pole sotsiaalset turvalisust ning hakkame kaotama oma positsiooni kultuuris ja hariduses, läheb asi mädaks.

Nii et igaüks, kes kuidagi saab asju mõjutada, igaüks peaks midagi tegema, alustades oma kodust ja mitte leppima mingite poolikute jamadega. See on see, kus ma tunnen, et peaks ütlema, mida mõtled, tegutsema, mitte kusagil kommentaarides virisema (naerdes). 

Hallil nüüd taas sünnipäev. Kas võtate midagi erilist ette? 

Sel aastal on meil see kureeritud sedaviisi, et esinevad vaid kohalikud artistid. Tuleb väga kvaliteetne kahepäevane programm, kus on live-muusikat, helgemat tantsumuusikat ja ka korralikku techno-biiti.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.