Berk Vaher: subkultuurikriisi ei maksa raisku lasta
Äsja teatati, et Tallinnas suleb uksed subkultuurikeskus Sveta Baar. Selle uudisega jõudsid meediasse ka teiste alternatiivse klubimaastiku eestvedajate lood võlgadest ja läbipõlemistest, kallinevatest hindadest ja publiku kahanevast ostujõust. Kui nii paljude tegijate usk ja ind kiiresti kurnatuse ja pettumusega asendub, tähendab see, et ühiskond ei oska selles valdkonnas inimesi piisavalt märgata, hoida ja toetada, kirjutas Berk Vaher kultuurikommentaaris.
Teiselt poolt võib ju mõista ka romantilist arusaama subkultuuridest – tegevus peabki olema põrandaalune, koostööd võimudega tulebki minimaalsena hoida, et läägeks kommertsiks ei lahjeneks. Kas siis maksabki taga nutta kõrbevaid klubisid ja lõpetatud raadiosaateid? Iga selline keskkond oligi paratamatult "ajutine vabatsoon", kust peab edasi liikuma, et mitte etableeruda.
Ent sellises romantismis on ka teatav provintslikkuse oht. Kui jäädaksegi korraldama oma sõpruskonnale, pürgimata skenest või Eestistki välja, võib tegevus jääda pelgaks lapsepõlvepikenduseks, mis ei värskenda laiemalt ühiskonna väärtushinnanguid. Ikka on neid, kes püüavad kõrgemale ja kaugemale, et muuta nii kohalikku kui rahvusvahelist loomeruumi. Milline ühiskond võidab selliste inimeste enneaegsest läbipõlemisest?
Ükski kultuuripoliitika pole kestlik, kui keskendub ainult sellele, millega enamus juba harjunud. "Tavakodaniku" autoriteet ise on vaieldav. "Maksumaksja raha" loevad ja loovisikuid "päris tööle" kupatavad sageli need, kes enda "päris töö" ajast päevad läbi kommentaare klopivad. "Korralik inimene" magab öösel, aga ilmub klubikultuuri artiklite juurde pärast keskööd... Ei kohalikud ega riiklikud otsused saa tugineda säärasele võltsmoraalile.
Ehk on siinsed alternatiivsete skenede vedajad võtnud seni kättevõidetut liigagi enesestmõistetavalt? Raske uskuda: näitas ju juba koroonaaeg, et nii kohalik kui riiklik võim ei kipu neid kriisis aitama. Ent tugevaid lobiste pole olnud piisavalt. Vanakooli poliitik ei ärka ju hommikul mõttega, et tekitaks klubidele maksusoodustuse või tegevustoetuse või toetaks märksa enam subkultuuride häält meedias. Kõige selle vajadust tuleb ikka ja jälle selgitada – sageli idioodi järjekindlusega, aga geniaalse veenvusega.
See, et Eesti alternatiivse ööelu promootorid on loonud oma liidu, annab lootust. Et samale ajale sattus paljude subkultuursete maitsekujundajate ula peale jäämine saatejuhtidena, lisab liidule küllaga ajupotentsiaali ja teotahet. Kultuuriministrikski on praegu inimene, kes seda maailma mõistab. Head kriisi ei maksa raisku lasta.
Toimetaja: Rasmus Kuningas