Pälvisid äsja August Sanga luuletõlke auhinna Halõna Kruki luuletuse "Inimkonna ajalugu" tõlkimise eest. Mida tähendab sulle luuletõlke auhind?  

See tähendab, et on märgatud konkreetselt seda luuletust ja seda luuletajat. Ning mul on väga hea meel, et suurepärane luuletaja Halõna Kruk ja tema luuletus said selle tunnustuse.

Sanga auhind on juba iseenesest väärt algatus, sest luuletõlge kipub olema selline asi, mis jääb hermeetiliselt oma nišši. Pärast gümnaasiumi lõpetamist suurem osa inimestest luuletõlgetega enam eriti kokku ei puutu. Keskkoolis peab ehk veel lugema näiteks Shakespeare'i sonetitõlkeid, aga sealt edasi jääb ainult kitsas seltskond, kes sellist asja üldse loeb ja teadvustab, et luule on tõlgitud, mitte eestikeelsena sündinud.

Auhind on selline institutsioon, millega saab mingit nähtust laiemalt esile tõsta. Sanga auhinnaga jõuab tõlkeluule uudistesse, inimene teeb uudisteportaali lahti ja näeb: ohoh, mingi tõlgitud luuletus on preemia saanud, ju see on siis väärt asi.

See luuletus oli ka sisult üpris aktuaalne, kuna räägib ju Ukraina sõjast. Praegu on kogu ukraina kirjandus ja luule tõusnud tähelepanu alla, kahju, et selliste sündmuste taustal. Kuidas ja millal jõudsid ukraina keele ja kirjanduse juurde?

Sõitsin esimest korda Ukrainasse aastal 2014. aastal, vahetult pärast Maidani sündmusi. Eesti Instituudi kaudu õpetas Lvivi Ülikoolis eesti keelt Riina Roasto, kes kutsus mind sinna eesti luulest rääkima. Riina oli hästi energiline õppejõud ja pani oma õpilased eesti kirjandust tõlkima.

Pärast seal loengute andmist kutsutigi mind Lvivi Foorumile, mis on tohutu suur kirjandusfestival sadade sündmustega. Käisin seal päris mitu aastat, hiljem käisin ka kirjandusfestivalil Lutskis. Seal puutusingi kokku ka Ukraina luuletajatega.

Tõlkima hakkasin tellimuse peale 2014. aasta septembri Vikerkaarde, mis oli Ukraina erinumber. Ega ma tollal ukraina keelest rohkem ei jaganud kui inimene, kes on vene keelt õppinud. Alustasin Serhi Žadanist ja tõlkisin ka ühe luuletuse Ljubov Jakõmtšukilt, kelle luuletusi on nüüd Mathura tõlkinud terve raamatutäie.

Ega Eestis ukraina luulest eriti midagi ei teatud, Žadan oli kõige tuntum nimi. Seda ilmselt ka tänu oma bändile Žadan ja Koerad Kosmoses, ja kuulsaks sai ta ka Harkivi rajoonivalitsuse kaitsmisega Maidani-vastaste pealetungi eest. Nii et Žadani loomingut osati tahta. Teiste autoritega oli küll nii, et ma ise uurisin oma tuttavatelt, keda võiks tõlkida. Eriti väärtuslik kontakt ukraina luuletajateni jõudmisel oli Orõsia Feduniak, kes õppis Lvivis eesti keelt ja tõlkis ka mu luuletusi, aga on nüüd läinud üle tarkvaraturundusele. Tema kaudu jõudsid minuni Halõna Kruki, Julia Musakovska, Artemi Poležaka je teiste luuletused. 

Ukraina luulet on eesti keelde võib olla isegi rohkem toodud kui proosat. Pärast Venemaa sõda Ukraina vastu on märgatud, et eesti keeles on ukraina kirjandust siiski vähe.

Jah, palju teda pole. Enne täiemahulist sõda ilmus Žadani "Depeche Mode".

Võibolla ta ongi kõige enam tõlgitum Ukraina autor praegu meil?

Tänapäeva ukrainlastest kindlasti. Ülemaailmselt on juba varem palju tõlgitud Oksana Zabužkot ja Juri Andruhhovõtšit, kel on palju tõlkeid saksa keeles. Meil on temalt tõlgitud vaid paar luuletust. Tean, et Loomingu Raamatukogul on kavas ka Oksana Zabužko romaani tõlge. Ja venekeelne Ukraina autor Andrei Kurkov on meil esindatud. Kurkov kirjutab oma krimilugusid edasi vene keeles, aga muidu on üle läinud ukraina keelele, nagu see on seal juhtunud paljude literaatidega.

Luule reageerib tänu oma lühidusele ja nõtkusele muidugi kiiremini ümberringi toimuvale ning luule tõlkimine võtab ka vähem aega. On küll inimesi, kes peavad luule tõlkimist tohutu keeruliseks või lausa võimatuks, kuna tekst on nii tihedalt sünnikeelega seotud. Aga kui asjale praktiliselt läheneda, siis kümne luuletuse tõlkimine võtab tunduvalt vähem aega kui ühe paarisaja leheküljelise romaani tõlkimine.

Kas sellepärast ei olegi romaani tõlkinud?

Ma ei oska nii hästi ukraina keelt, et romaani tõlkida. See võtaks väga palju aega.

See on huvitav, et romaani jaoks on keelenõuded siis kõrgemad kui luule jaoks, mis peaks olema ju keele kontsentratsioon.

Jah, see on vana tõde, et luule tõlkijad ei pruugi eriti kõnelda selles keeles, millest nad tõlgivad. On ju inimesi, kes tõlgivad luulet kümnest keelest. aga rääkida oskavad neist vaid viit-kuut. Õnneks saan elavatelt ukraina autoritelt alati järele küsida, mida nad ühe või teise fraasi või kujundiga on mõelnud. Proosateose puhul tähendaks see tohutut hulka küsimusi iga lehekülje kohta – kes jaksaks seda läbi närida! Las proosat tõlgivad siis ikka need, kes keelt hästi valdavad.

Sind huvitavad siis eelkõige ikkagi meie kaasaegsed? Kui palju pead vajalikuks ajalukku süüvida ja sealt autoreid otsida?

Harald Rajametsa tõlkeluule kogumikus "Pegasos ja peegel" on päris palju 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi ukraina kirjandust, näiteks meie Juhan Liivi kaasaegne Lesja Ukrainka on seal esindatud, Ivan Franko samuti. Nõukaajal on ilmunud paar Ševtšenko raamatut. Aga jah, ega neid ukrainlasi meil palju tõlgitud ole.

Siiski pole ukraina kirjanduslugu minu valdkond, mu jaoks on kõige huvitavam see, kuidas reageerivad toimuvale mu oma põlvkonna inimesed, need, kes seal praegu elavad. Nende mõtlemine on mulle kõige lähedasem, huvitav on seda vaadelda ja mõelda, kas mina tajuksin neid asju samamoodi, kas võiksin ses olukorras luua midagi samasugust.

Vene kirjandus on praegu samuti peaaegu et lõhki läinud sõja pärast ja me ei teagi, mis seal toimub. Põlu all on ka vene pagulaskirjandus. Kahetsusväärne olukord on tekkinud.

Jaa, see on tõesti kahetsusväärne. Eks venelased, kes on eluaeg olnud Vene režiimi vastased, tajuvad seda hoopis teisiti kui ukrainlased. Ukraina kirjanikud reageerivad valulikult, kui nendega koos kutsutakse lavale vene dissidente, nende jaoks on selles ikkagi mingi ebaõigluse moment. Meie seda nii ei taju, vaatame, et vene dissidendid on ju õigel poolel, kuidas siis nii, et neile ei saa püüneruumi lubada. Ukrainlased on aga aastasadu kannatanud venepoolse kultuurilise omastamise all ja sellises olukorras tundub neile, et nüüdki hakatakse haletsema vene dissidente, kes kannatavad nii Putini kui ka ukrainlaste viha pärast. Ja jällegi jäävad nemad, kellele on kallale tungitud, varju. Nad on ülitundlikud selles suhtes. Nagu ütles Julia Musakovska, et Vene dissidendid peaksid rääkima oma rahvaga ja mitte läänelt aupaistet ootama.

Praegu on kultuuride vahendajatel seega väga keeruline. Mida siis teha – eirata kõike, mida Venemaal või Hiinas tehakse? Milline on see meie roll? Me ei saa sealjuures ka üle oma geopoliitilisest asukohast.

Mina arvan, et dissidente tuleb igal juhul tõlkida. Väga vajalik on edastada nende loomingut, kes püüavad mõista, mismoodi nende riigis või ühiskonnas mingid nähtused arenevad ning kuidas toimib režiimisisene elu. Aga see on vist selline küsimus, millele ei saa olla valemitaolist vastust. Siin peab jääma oma reaktsioonides plastiliseks. Raske on öelda, milline oleks universaalne õige käitumine – kas mõni selline hiinlane, kes on kompartei liige, kirjutab väga ilusat lüürilist luulet ega võta põhimõtteliselt sise- või geopoliitilistes küsimustes sõna, oleks väärt avaldamist.

Sellele on keeruline vastata, sõltub kontekstist ja sellest, kas muud soovijad on avaldamisruumi saanud. Kui peaksin oma seisukohta väljendama, siis olen pigem moralist – kui tegemist on inimesega, kel on šovinistlikud, imperialistlikud vaated või kes leiab, et ei soovi kritiseerida repressiivset režiimi, sest "asjad pole nii ühetähenduslikud", siis mina teda tõlkida ei taha.

Minu jaoks on autori poliitilised seisukohad väga tähtsad. Ideoloogiline kaabakas, kes on "vaat kui andekas", on äärmiselt ebameeldiv juhtum. Õnneks on selliseid vähe. Mul on hea meel, et mulle Louis-Ferdinand Céline ka nii väga ei meeldi, kelle stiili küll hirmsasti kiidetakse ja kellega mõni inimene on ka mu oma loomingut võrrelnud, tahtes teha komplimenti. Samamoodi ei paelu mind Ezra Pound, miski ei kutsu teda tõlkima, kuigi olen ka ise näinud Pasolini tehtud intervjuud temaga hiljem, kui inimene oli vanglas oma karistuse ära kandnud.  Aga võib-olla olengi ideoloogiliselt jäik tõlkija, valin poliitiliste sümpaatiate järgi autorid, keda vahendada.

Tunnistan siiski, et aeg-ajalt peab tõlkima ka põhimõttel "tunne oma vaenlast": nii olen näiteks tõlkinud Vikerkaare paremääre erinumbrisse Itaalia esoteerilist fašisti Julius Evolat.

Hetkel täitsa mõistan seda, kui eelistatakse oma festivalidele kutsuda pigem ukrainlasi kui venelasi. Kui tekib küsimus, kas üks või teine, tuleks praegu otsustada ukrainlaste kasuks, sest nemad tajuvad seda tõesti hädavajaliku toetusena nii kultuuriliselt kui ka poliitiliselt. See on solidaarsuse küsimus ja arukad venelased, nagu olen näinud, saavad sellest aru. Kui sõda jääb venima –nagu ta ilmselt jääb – tuleb ilmselt edaspidi teha ka teistsuguseid otsuseid.

Me ei saa ju selle juurde jääda, et kehtestada igaveseks avaldamiskeeld mistahes Venemaal elavale, vene keeles loovale kirjanikule. On neid, kes on jäänud Venemaa pinnale, aga kirjutavad tekste, milles väljendatakse toetust Ukrainale ja milles on ilmselge režiimikriitiline noot. Nagu Jelena Skulskajalt olen kuulnud, on võimalik neid kirjanikke seal isegi avaldada. Muidugi, eks see kõik on väga kompleksne olukord: mida see tsensuuri alt välja lipsamine seal tähendab.

Tulin just Budapesti kirjandusfestivalilt. Kui mu sealne kirjastaja saatis mulle suvel e-kirja küsimusega, kas tahaksin festivalil osaleda, ning ma sellele piisavalt kiiresti ei vastanud, selgitas ta järgmiseks, et ega festivalil osalemine tähenda Orbàni toetamist. Ma tean küll, et ei tähenda – olin lihtsalt mökutama jäänud.

Nägin ka Ungaris väga selgelt, kuidas inimesed on tundlikud selle suhtes, mida neist arvatakse väljaspool. Mõned on väsinud sellest, et rahvusvahelistel sündmustel peavad nad esimese asjana hakkama seletama, et ei toeta Orbáni valitsust. Samas on ka väga mõistetav, et teised seda teada tahavad. Kui mina maailma valitseksin, oleksingi võib-olla ideoloogiliselt karmikäeline, tahaksin igasugu seisukohti teada (naerab). Aga õnneks ma ei valitse.

See viitab ikkagi sellisele läbipaistvusühiskonnale. Kõigilt oodatakse kohe selget seisukohavõttu, kõik oma kaardid tuleb kohe lauale panna. Võrreldes mõnekümne aasta taguse ajaga oli olukord teine.

Eks sellist seisukohavõtu ootust oli ka nõukogude riigis päris palju ja vaata, mis sellest sai, kui inimesed tulid välja oma ülistuslauludega, Smuuli bareljeefi positsioon kõigub. Kas see poliitilise läbipaistvuse nõue peaks olema loojale mingi tingimus, on küsimus.

Ühelt poolt seda oodatakse.

Jah, ühelt poolt seda oodatakse ja ma arvan, et see, kas niisugune ootus on õigustatud, sõltub alati konkreetsest kontekstist ja hetkeolukorrast. Tõepoolest, seoses täiemahulise sõja algusega eelmisel aastal tõusid märgatavalt ootused sellele, kuidas keegi end positsioneerib, mida avaldab, kellena esineb. See on ka arusaadav, sest olukord on ühemõtteline ja terav.

Kui selle Smuuli asja juba välja tõid, siis mulle tundub ka nii, et kui end selgelt loovisikuna kuhugi paigutad, hakkab see piirama loojat ja tema loomingu vastuvõttu.

Mina olin üks nendest 97 kurjast inimesest, n-ö punasest täist" kes leidsid, et bareljeef peaks sinna alles jääma. Ja siiani käivad Kirjanike Liidu meililistis kähmlused selle ümber, miks seda ikkagi alla ei võetud. Arvan, et bareljeef peaks sinna jääma just hoiatava ajaloomonumendina, vaevalt keegi seda enam austusavaldusena tajub.

Selge, et on olukordi, kus ütled välja oma seisukoha. Näiteks seesama vene agressioon Ukrainas või mis tahes autoritaarsete režiimide käitumine: tekib ju küsimus, miks loovisik üldse peaks neid pooldama, mis on ta nii kaugele viinud.

Kõik see ei tähenda, et me ei peaks nägema pilti kogu selle keerukuses. Kui on ühemõtteliselt selge, et Venemaa on agressor ja Ukraina rünnatav, kes pole agressiooni millegagi provotseerinud, ei tähenda see, et sa ei tohiks kirjutada Ukrainas valitsevast korruptsioonist, sealsetest sisekonfliktidest või kahtlastest toimingutest nagu väidetav meeste autosse toppimine ja armeesse viimine. Seda kõike peab loovisik samuti kajastama, kui ta selle tunnistajaks on.

Üks asi on see, et ütled, mis poolel sa asud, ja teine asi on see, et valgustad ka omade poolt läbi võimalikult põhjalikult. 

Kui veel kümme aastat tagasi nuriseti selle üle, miks loovisikud on vait ega puutu ühiskonnas toimuvasse, siis võib ju öelda, et nad ütlevad oma kõva sõna oma loomingu kaudu, olgu see või tõlkeluule?

Jah, see on ka loojati väga erinev. Mõni peab oluliseks kriitilist otsekohesust ja mõni teine mitte, kirjutab rahus oma pisikesest argielust või siseilmast. Kes saaks öelda, et see on kuidagi vale või argpükslik, kui inimene tunneb, et see on see, mis tal välja kukub, mis teda käivitab? Tal võivad poliitiliselt olla kindlad seisukohad, aga võib-olla tundub talle, et kui ta hakkab neid oma loomingus väljendama, on tulemuseks vaid klišeed. Kui neid sõnumeid on kuulutatud juba ajakirjanduses ja teiste loomingus, siis kas ta oskaks sama lippu erilisemalt kaasa lehvitada? Ma täitsa mõistan, et igaühele ei istu oma seisukoha väljendamine päevakajaliste sündmuste kohta. 

Oled ka ise kirjutanud esseid, arvamusartikleid. See käib ju muu loomingu kõrvalt, sama asja üheaegselt teha ei saa.

Päris sama asja ei saa arvamusartiklites ja loomingus muidugi teha, aga mu jaoks on sageli tähtis tulla välja oma seisukohtadega poliitilistes ja ka täitsa päevakajalistes küsimustes. Tunneksin end ebaadekvaatsena, enda suhtes ebaausana, kui ma neid ei väljendaks. Ja istuksin vaikselt mingis oma loomingu kontemplatiivses maailmas.

Poliitikasse oled mõelnud minna? On sind kutsutud?

Ei ole mõelnud. On kutsutud, aga mitte just igapäevaselt. Vahel muidugi tunnen, et selleski oleks teatud moraalne moment – keegi peab ju olema nende seas, kes teevad ebamugavaid otsuseid, kes võtavad enda peale ühiskonnakriitika ja vastutuse, aga mul on tunne, et läheksin liiga kergesti konflikti.

Ja mida ma üldse ei kannataks, on poliitika parteilisus, vajadus partei huvide eest seista. Päris hirmus oli vaadata EKREIKE valitsuse ajal, kuidas inimesed, kes on kas või mõne üksiku koha pealt täitsa arukad, parteilisuse käes vingerdasid ja piinlikku jama ajasid. Seda, et hakkaksin kaasa kiitma mingile mögale või mõnele juhmile tüübile, kellest sõltub meie partei positsioon – kes see sellist asja tahaks!

Kuidas tunned end loovisikuna? Oled ka üks neist, kes on saanud kirjanikupalka, mis on vabakutseliste elu korralikult kergendanud. Saad sa kirjandusest rahulikult ära elada?

Võib öelda, et peaaegu küll, kui tõlkida ja vehkida mitmel rindel. Eesti on ju üks suurepärane oaas maailmas, kus isekirjastamine ei ole patt – kus inimesi, kes ise oma raamatuid välja annavad, ei peeta grafomaanideks. Tänu kultuurkapitalile on meil see võimalus ja ma näen, et üha suurem hulk mu kolleegidest on seda teed läinud – ise annavad oma raamatuid välja Urmas Vadi, Hasso Krull, Kristiina Ehin. Mihkel Mutt alustas juba väga ammu sellega.

Eks see ka anna mingi väikese võimaluse sissetulekuteks, kui suudad piisavalt kära teha ja oma raamatuid maha müüa.

Kui keeruline on neid omakirjastatud raamatuid raamatupoodidesse viia, arvestades seda, et poeketid on asunud ka ise kirjastama?

See on küll üks alatu temp, et nad ise on hakanud kirjastama ja täidavad kõik nähtavad pinnad omaenese kaubaga. Aga seda probleemi pole seni olnud, et raamatupoeketid ei oleks tahtnud mõnda teost vastu võtta. Ise kirjastamine ei ole tänu kultuurkapitalile üldse keeruline. Ma vahel mõtlen, kas maksabki seda juttu nii laialt rääkida, vaat kui tõmmatakse veel sellega koomale.

Aga samas, milline moraalne õigustus oleks kultuurkapitalil mitte anda trükiraha autoritele, kui nad suurematele kirjastustele seda niikuinii annavad? Ka suured kirjastused küsivad kultuurkapitalist raha nii-öelda väärtkirjanduse tõlkimiseks ja väljaandmiseks, küsivad sealt honorari ka oma autoritele. Miks ei peaks siis kultuurkapital kirjastamisraha maksma ka autorile endale või ettevõtlikule tõlkijale?

Kas soovitaksid päris noortele kirjandusse tulijaile samuti oma kirjastus luua või paluma sult kirjastamisteenust?

(Naerab) Veel mõned aastad tagasi oleksin ma noortel autoritel soovitanud vähemalt oma esikteos mõne tuntuma kaubamärgi alt välja anda. Las avaldab mõni suurem kirjastus või ajakiri, näiteks Värske Rõhk. Isegi Vikerkaar on oma märgi alt välja andnud Ave Taaveti karikatuuriraamatu. Aga kuna olukord on sotsiaalmeedia vohamisega nii palju muutunud, siis mine sa tea, võib-olla suudaks mõni hakkaja noor autor, kellel on juba piisavalt suur jälgijate hulk, ka ise oma teose kirjastamisega ja turundamisega hakkama saada. Muidugi oleks enne seda vaja, et ta avaldaks midagi, paar novelli või luulekimbukese mõnes etableerunud kirjandusajakirjas, mida meil mõni üksik ongi – siis teaks sihtkapital teda autorina, inimesel oleks, millele viidata.

Mujal maailmas, sealhulgas meie naaberriikides Lätis ja Soomes, on isekirjastamine väga taunitud. Kui oled end ise välja andnud, tähendab see, et keegi teine sind välja anda ei tahtnud. Aga meil nomineeritakse autorite endi välja antud raamatuid aastapreemiatele.

Meil on selles suhtes siin mõnusalt "metsik lääs"?

Jah, selles olukorras õnneks tõesti. Selle koha pealt peaks Eestit tooma teistele eeskujuks, kuidas autor pääseb ahnete kirjastuste küünistest. Ahnete raamatukaubitsejate käest ta nagunii ei pääse, sest kes jaksaks ise teha kogu turundust. 

Oled kirjanduses olnud juba aastaid, kas ja kuidas on sinu hinnangul muutunud ühiskondlikul tasemel suhtumine kirjandusse ja kirjanikesse? Pean silmas siin praegu tehnoloogia pealetulekut, mis võtab inimeste tähelepanu ja aja – kõik need vilkuvad vidinad ja rakendused ja portaalid on ju köitvamad kui hakata raamatut lugema. Kas kirjandusest on saamas elitaarne kunst?

Eks ta tõmbub üha enam mingitesse väiksematesse niššidesse, kahtlemata ta ei ole enam selline laialt jälgitav ühiskondlike nähtuste suurendusklaas või katalüsaator. Pole nii, et kõik vaatavad mingi kirjaniku poole: mida tema arvab asjadest ja milliseid sihte tema meile seab?

Nišistumine on kahtlemata toimunud ja kui ma vaatan oma kolleegide järeltulijaid, kes ütlevad, et ei salli kirjandust, siis tekib küll küsimus, et mis teha. Mu oma õetütar on ammu juba teatanud, et lugemine pole tema lemmiktegevus. Lasteraamatuid muidugi siiski ostetakse, need müüvad traditsiooniliselt paremini kui täiskasvanute omad. Aga ostjad on ju lapsevanemad, kes ostavad ettelugemiseks ja kingitusteks.

Lapsi, kes huviga sööstaks kirjanduse kallale, jääb teiste meediumide atraktiivsuse tõttu mõistagi vähemaks. Täitsa arusaadav, et paberile trükitud tekstil on raske konkureerida liikuvate piltidega. Aga kas on põhjust meelt heita? Seda vist ka mitte, ega meil muud üle ei jää, kui sellist lootust hellitada, et kirjandus, nagu meie teda tunneme, siiski päris ära ei kao.

Ida-Euroopas olid kirjanikud omal ajal suured eestkõnelejad ja dissidentidena on neil maailmas endiselt tähtis roll. Aga kui olukord enam-vähem normaliseerub, on ka loomulik, et nende positsioon, kes pidasid end suurteks eestkõnelejateks, marginaliseerub. Just lugesin Ungaris Péter Esterházy kogumikku – kolm esseed, õhuke Loomingu Raamatukogu vihik. Esimene essee, mis oli ilmunud 1991. aastal, kõneles veel sellest, kui tähtis on Ungaris olnud kirjandus ja et kirjandus on teatud mõttes alati vabadusvõitluse dokument. Autor tõdes küll kirjutamise hetkel, et see roll hakkab muutuma.

Nägin Budapestis siiski, et inimesed ostsid raamatuid esitlusel märksa rohkem kui näiteks Saksamaal, kus võib-olla ainult kaheksa inimest tuli pärast autogrammi küsima. Aga Ungaris moodustus autogrammitahtjatest pikk saba. Kahtlemata osalt ka seetõttu, et seal on raamatud nii odavad, vähemalt poole odavamad kui meil, võib-olla on hinnavahe suuremgi. Rõõm oli näha, et kõige nooremad potentsiaalsed lugejad olid hilistes 20ndates inimesed. Kui mõelda, kuidas neid järgmisi põlvkondi kirjanduse juurde tõmmata, tekib küsimus, kas siin tingimata peab nahast välja pugema.

Eks samasugused hirmud olid ka siis, kui tuli televisioon.

Juba ka siis, kui tuli trükikunst. Erasmus kaebas raamatuparvede üle ja Leibniz oli kasvava raamatuhulga suhtes kriitiline, oli teisigi olulisi mõtlejaid, kes leidsid, et raamatute lai levik on ikka palju ära rikkunud ja viib inimesi süvenemisest eemale.

Nii et ega kirjandust olegi alati inimkonna mõttetegevuse kõrgeimaks väljenduseks peetud. Rõõmustagem sellegi üle, et on neid lapsi, kes ise tahavad kirjutama hakata ja juba seetõttu loevad. Teisest küljest, inimeste väljendus- ja kirjutamisoskus on tänu sotsiaalmeediale minu arvates väga palju paranenud.

Kas tehisaru aitab ka siis seda parandada?

Vat seda ma ei tea. Sellega võib-olla lähevad jälle asjad käest ära natuke. Tehisaruga tuleb lihtsalt arvestada ja temaga kaasas käia, teda jälgida ja olla pigem ise neis protsessides osaline, kui et teda eitada, eitada ja siis tõdeda, et asjad on maailmas ikkagi drastiliselt muutunud.

Aga veebisuhtlus küll parandab üldist kirjaoskust. Näiteks 1980. aastatel kirjutas suurem osa inimesi pärast koolilõppu võib-olla veel ainult avaldusi ja õnnitluskaarte, "Palju õnne sünnipäevaks" ja "Head naistepäeva". Blankette tuli täita, aga suurt rohkem polnud vajadust kirjatööd teha. Praegu on seevastu igaüks väikestviisi kirjanik või ajakirjanik, iseenese biograaf.

Nii et tegelikult on võimalusi lihtsalt rohkem.

Võimalusi on palju rohkem. Andsin sel semestril EKA-s loovkirjutuse kursust ja märkasin just selle aasta tudengitega, et neil see lähedus iseenda isikuga ning julgus ja oskus öelda, mida nad parajasti tunnevad, on tõusnud. Ma arvan, et see on seotud sellega, et tegu on sotsiaalmeediapõlvkonnaga, kes on kogu aeg harjunud end ka kirjalikult väljendama, ja seda vabatahtlikult.

Su enda loomingust ka. Viimati ilmus sul eelmisel aastal lasteraamat. Enne seda oli novellikogu "Õismäe ajamasin" (2021), mis on väga lahe ja intrigeeriv kogumik. Kas midagi sellist on veel lähiajal oodata?

Lähiajal on oodata üht tõlkekogu tänapäeva Itaalia luuletajalt Valerio Magrellilt. See on valikkogu, mis ilmub kakskeelsena, nii et saab ka itaalia originaali sinna kõrvale lugeda.

Teda oled ka enne tõlkinud.

Olen jah, see oli juba 17 aastat tagasi, 2006. aastal ilmus "Luule DNA", mille tõlkisime Kalju Kruusaga kahepeale. Enam-vähem valmis on ka Austria eksperimentaalluuletaja Ernst Jandli tõlkekogumik. Omaenda loomingust tuleb järgmisena luulekogu, nii et selline nišikaup.

Kas ka novelle oled kuhugi kogunud?

Pärast "Õismäe ajamasinat" on proosaloomingut vähe sündinud. Kuidagi vähe aega on olnud ja killustavaid tegevusi nii palju, läheksin hea meelega kuhugi üksikule saarele, et saaks lahti kirjutada neid mõtteid, mis kõik vahepeal tulnud on.

Jõudu ja jääme ootama!

Tarvis!

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.