Aivar Tõnso on läbinud intrigeeriva teekonna raamatukogundusest underground klubimuusika ja eksperimentaalse elektroonilise muusikani, 8.-9. novembril avatakse ARSi projektiruumis Tõnso uus isikunäitus, mis on mõtteline järg 2021. aastal Rapla Kaasaegse Kunsti Keskuses toimunud isikunäitusele "Resomaatiline vaikelu", mis tegeles samuti helikunstiga. Peale selle on Aivar eestvedanud mitmeid festivale nagu Hea Uus Heli ja Üle Heli.

Aivar Tõnso: Neid näitusi on olnud mitmesuguseid, mõnede puhul olen olnud kuraatori rollis, see on aga isikunäitus, kus ma keskendun oma loomingule. Siit võib ju lugeda väikest vastuolu, kui kureerimine ja looming on koos, aga aastate jooksul olen suutnud seda niimoodi kujundada, et see loominguline tegevus ja kureerimine toetavad teineteist. Juba 1990. aastate algusest, kui ma alustasin elektroonilise muusikaga tegelemist, oli ju sama probleem, et selliseid sündmusi ei toimunud, kus sellist muusikat mängitakse ja ei jäänud üle muud, kui see sõpradega ise korraldada. Praegu on see põhimõte sama, et kureerimine on sellise keskkonna tekitamine, milles on hea loominguga tegeleda.

Eks see oleneb natuke ka kunstivaldkonnast – helikunst on nišivaldkond ja seal on väga levinud, et need, kes on aktiivsed helikunstnikud, on samal ajal ka kuraatori rollis. Praegu on Eestis helikunsti valdkond väga jõudsalt arenenud, ja ma pole siin ka ainus selline tegelane, kes tegeleb loominguga ja samal ajal kureerib. Näiteks Sten Saaritsa ja Erik Alalooga poolt käesoleval aastal algatatud uus festival "Seintel on kõrvad", ka nemad on ju tegelikult kunstnikud.

Ma arvan, et see korraldamine aitab valdkonda näha avarama pilguga. Sa ei jää kinni oma loomingumaailma, vaid saad ka uusi impulsse kusagilt mujalt. Kunsti ja helikunsti maailmas on väga olulised iga kunstniku ideed ja lähenemised, mis on tema loomingu taga, millele ta tugineb. Kureerimise käigus, eriti kui teha grupinäitust koos väljakujunenud kunstnikega, on see tegelikult ideede vahetamise keskkond.

Algusest lõpuni kureerimine ei tähenda ka seda, et alustatakse täielikult nullist, protsessi käigus valmivad uued teosed ja kõik see on omavahel seotud. Mulle meeldibki kureerida näitusi selliselt, et kui tehakse grupinäitus, siis ka kohtutakse ja arutatakse, antakse üksteisele tagasisidet ja see on üks asi, mis hoiab helikunsti skeenet elavana.

Helikunst on ka elav kunst, seda konserveerida hästi ei anna. Ta tekib hetkes ja sellesse jääb, et anda alust uutele protsessidele, mis sellest võivad võrsuda, selle suhtes on ta ka orgaaniline.

Jah, see on väga seotud kunstnike endi arenguga. Võrreldes traditsioonilise kunstiga on see probleem, kuidas seda säilitada või kättesaadavaks teha ka tulevatele põlvedele. Ega siin häid lahendusi ei ole, sest selliste teoste säilitamine ja taasesitamine samal moel on väga keeruline, kulukas ja selleks ei ole tingimusi. See on muidugi võimalik, aga suuremat osa helikunstist sellisel kujul ei säilitata ka mujal maailmas, võib-olla vaid kõige olulisemad teosed jõuavad kuhugi suurematesse kogudesse.

Parem kui helikunsti toetavad ka mingid installatsioonid või objektid, muidu peab rahulduma vaid helikandjatega.

Jah, salvestustena on see võimalik, aga helikunstis nagu üldse kaasaegses kunstis on ka immateriaalseid teoseid, kus heli polegi üldse kuulda – igasuguseid võimalusi on ja see teeb selle maailma ka huvitavaks. Kunstnikud otsivad uusi võimalusi, kuidas helile lähenda ja selle kaudu püüda mõtestada ka ümbritsevat või ühiskonnas toimuvat.

Tegemist on üpris uue valdkonnaga ja ma arvan, et praegused helikunstnikud väga palju selle peale ei mõtlegi, kas see peaks üldse jõudma järgmiste põlvkondadeni ja kuidas, nad ikkagi mõtlevad eelkõige oma kunstnikutee peale, milline järgmine projekt ja kuidas edasi liikuda. Ma ise tunnen ka, et kui ma teen ühe näituse, tekivad sellest uued ideed ja sealt tahad juba edasi minna. See on pidev avastamise protsess, mis teebki selle hästi põnevaks.

Helikunst on ka väga ruumisptesiifiline, palju sõltub sellest, kus seda esitatakse, millised on need akustilised võimalused.

Mitte ainult akustilised, vaid ka tähenduslikud aspektid – igal ruumil on oma lugu. Muidugi, kunstimaailmas on keskseks kunsti esitluse kohaks galerii. Muidugi võib ka neis galeriiruumides helikunsti projekti teostada, aga paljude helikunstnike ja ka minu puhul, ma arvan, et sain algtõuke tegutsedes mitte tavapärastes galeriiruumides, vaid avastades vabaõhuruume ka väljaspool tavakeskkonda.

See viib mõtte me klubikultuuri algusaegadesse – RestKo kohvik, Bel Air, mis olid n-ö keldrikohad omaette atmosfääriga kuni su "Müsteeriumi" sarja ettevõtmisteni, mis on toimunud mõisades, isegi Paide lossivaremetes.

"Müsteeriumide" taga oligi ruumiavastamise tung – avastada uusi kohti ja kogeda seda muusikat ja seltskonda uues keskkonnas, et siis omale võtta seni avastamata maailmad. Põhjus, miks kunagi "Müsteeriume" sai hakatud korraldama, oligi soovis esitada sellist muusikat, mida tavaliselt pidudel ei mängita.

Tallinna klubides ja kontserdikohtades olid välja kujunenud väga kindlad piirid, mida tehakse ja mida mitte. 1990. aastate teine pool oli muusikaliselt minu arust nagu tagasiminek. Selleks ajaks olid võetud omaks rahvusvahelised standardid, püüti hästi palju matkida. Klubikultuuris valitsesid siis house ja drum'n'bass ning kui tahtsid teha midagi eksperimentaalsemat, mõjusid neis ruumides, kus need üritused toimusid, kuidagi kohatult. Seepärast oligi vaja otsida uusi ruume.

Kas mõjus kohatult see muusika või mõjusid kohatult need ruumid sellele muusikale?

Sellele muusikale. Mulle tundus kohatu selle muusika pakkumine neis ruumides, sest seal oli juba välja kujunenud mingi teistlaadi atmosfäär, ja tollal käis klubiüritustel väga palju selliseid inimesi, kel oli palju avaram muusikamaitse kui see, mida klubides pakuti. Ja suur osa sellest "Müsteeriumi" publikust tegelikult olid samad klubiüritustel käijad, kes ka vajasid mingit teistmoodi keskkonda.

Algusest peale on mu tegevuses mingi helikunsti alge, lihtsalt tollal ma ei teadnud sellest suurt midagi, sai kuulatud igasugust eksperimenatalset muusikat, millega on otseselt helikunst ka seotud, aga puudus selline süsteemne info helikunsti kujunemise ja selle põhitegijate kohta. Seda polnud kusagilt tollal võtta. Kui ma oleksin seda teadnud, oleksin ilmselt juba siis mõelnud helikunsti kesksemalt, aga lihtsalt kuidagi spontaanselt tulid paljud ettevõtmised helikunstilise lähenemisega.

Kõik need protsessid, mis muusikamaailmas on toimunud, on avanenud justkui tagantjärgi. Ka mujal maailmas pole helikunst väga vana nähtus ja üha rohkem on hakatud rääkima sellisest asjast nagu helipõhine muusika, mis eristub ja mõnes mõttes on ka vastanduv sellisele traditsioonilisele meloodia- ja rütmipõhisele muusikale, mida saab väljendada ka noodikirjas. Terve 20. sajand on seda muutust täis ja alles praegu on ilmunud teoreetilised käsitlused, mis võtavad kokku helipõhise muusika kujunemise ajaloo.

Eks mingi alguspunkti võib panna ka musique concrète'i ajale 1940. aastatesse.

Ka futuristide tegevusse eelmise sajandi alguses ja eks neid vihjeid ole olnud varemgi, aga nad ei omandanud piisavalt kõlajõudu, sest helipõhine muusika on hästi sõltuv tehnoloogiast. Aga ma usun, et läbi aegade on olnud inimesi, kelle loomuses on just selline helipõhine taju. Minu suhe muusikasse, nagu olen juba laspepõlvest peale mõistnud, ongi helipõhine. Näiteks meloodiad jäävadki meelde tänu mingile omapärasele saundile – päris lapsepõlvest võib näiteks võtta Kraftwerki lood, kus meloodia võib olla väga naiivne ja lihtne, aga see saund on see, mis teeb sellest erilise.

Seda olen märganud ka kogu oma muusikukarjääri jooksul, et mind huvitab rohkem saund, helipilt, helide kombinatsioonid ja seosed omavahel. See rütm ja meloodia on seal pigem mingis sellises toetavas ja siduvas rollis. See on ka põhjus, miks ma pärast keskkooli ei tahtnud minna edasi õppima muusikat, sest mulle tundus, et see, kuidas muusikat õpetatakse, on minu jaoks väga võõras.

Tollal olin juba palju kuulanud seda, mis muusikamaailmas toimub, otsinud muusikat, mis mulle huvi pakub ja see erines totaalselt sellest, mida meile koolis muusikatunnis õpetati ja eks sealt tuli ka arusaam, et edasi õppimisel jätkub sama asi natuke süvendatumalt.

Ehkki nõukogude ajal oli sellist muusikat, nagu sa otsisid, väga raske kätte saada.

Jah, kuulasin lääne raadiojaamu, eriti BBC-st John Peeli, kes hiljem tuli välja, et ongi üks legendaarsemaid raadio-DJ-sid. Toona ma seda ei teadnud, avastasin lihtsalt kuulmise ja otsingute põhjal, et tema saadetest leiab erilist muusikat. Selles mõttes oli mul väga tugev muusikaline põhi all, muidugi toona ma nii ei mõelnud, et ka see võib muusikaharidus olla.

Kas siis otsisid seda Kraftwerki saundi? Oled süntesaatorite ja muu elektroonikaga üsna sina peal, nii et selle said vist peatselt kätte?

Nojah, seal on konkreetsed süntesaatorimargid, millega on võimalik neid saunde välja keerata. Aga huvitav on see, et olin 8-aastane, kui kuulsin Kraftwerki lugu "Robots" ja sain kohe aru, et see kõlapilt on midagi ennekuulmatut.

Kui tantsumuusika peale tuli, läksid ka selle lainega kaasa, ehkki tegid seda omamoodi. Hüpnosaurus, mida tegite Raul Saaremetsaga, mängis ka tantsuks.

Kui Hüpnosaurus alustas, siis Eestis veel selliseid underground-klubimuusika üritusi ei olnud. Tollal mind inspireerisid ka need värsked klubimuusika artistid, aga teisest küljest ka varasem elektrooniline underground nagu Cabaret Voltaire ja Throbbing Gristle. Esialgne Hüpnosaurus oli segu neist. Kuigi selliseid pidusid ja klubisid tol ajal veel ei olnud, oli mul kujutelm sellisest ideaalsest klubist, kus võiks kõlada ka see muusika, mida ma loon.

Tants oli loomulikult osa sellest, aga see tants ei olnud midagi sellist nagu me seda tänapäeval klubikultuuris näeme, vaid see on muusikale kaasa elamine, tantsimine nagu kasvõi pungi või indie-rock'i saatel, selles muusikas on rütm olulisel kohal, sest ta paneb liikudes kaasa elama. Seda ma kujutasin küll ette. Lihtsalt see uue klubikultuuri tulek ja õitseaeg sattus samasse perioodi, kus Hüpnosaurus alustas.

Õige pea, kui hakkasid toimuma üritused, mängiti seal tantsuks ka sellist kaasaegset klubimuusikat. Esimesed üritused nägidki välja nii, et kõigepealt oli live-kontsert ja pärast seda DJ-d, kes mängisid muusikat kassettidelt. Need live'id sisaldasid alguses ka klubimuusikat mingil määral, aga samas olid nad ikkagi väga eksperimentaalsed klubi mõttes. Samas olid nad tantsitavad.

Praeguseks oled läinud oma muusikalistes otsingutes üha abstraktsemaks, isegi kui võtta seesama näitus, mis kohe ARSi projektiruumis avaneb – ta võimaldab selles helis ja loomingus olla, võimaldab teatud uut kogemust ja see olemine ei pea olema tingimata koordineeritud liigutustega. Ka olemist ennast, seda kogemuse saamist, võib ju nimetada tantsuks?

Jaa, huvitav ongi siinjuures see, et minu jaoks see ruumilise heli kogemus, heli ja ruumi suhe algaski muusika kogemisest liikudes heliteose sees. Mingil hetkel sain aru, et muusika võib olla märksa huvitavam, kui tal on mingi ruumiline dimensioon, et ta ei tule ainult lavalt, stereosüsteemist, vaid et need helid võivad tulla erinevatest kohtadest.

Mu esimene reaalne katsetus oli Kultuurikatla Aias üritus nimega "Metsik Planeet". Seal paigutasime kõlarid aia eri kohtadesse just selle mõttega, et saad ringi liikudes luua oma kogemuse. Kui tavaliselt muusika puhul, mis on komponeeritud nii, et sa justkui peaksid kõike korraga kuulma, siis ruumilise heliteose puhul seda ei ole. Need teosed, mida teen praegu galeriidesse, järgivad sama põhimõtet.

Üks asi on klubis tantsimine – kaasa tantsides võtad seda muusikat vahetumalt. Undergorund klubikultuur on seotud suuresti muusika kuulamisega, erinevalt mainstream klubimuusikast, kus on võibolla olulisem suhtlus teiste klubis viibijatega. Underground klubikultuur eristuski selle poolest, et inimesed võisid seal olla tundide kaupa keskendunult muusika sees ja kõik muu ei olnud üldse oluline. Mõnikord võibˇ-olla olid droogid ka mängus, aga ma arvan, et tõsiste muusikafännide puhul ei olnud see üldse oluline.

Aga muusikaga liikumine ka kõndimise näol, sa küll ei tantsi selle sõna tavapärases mõttes ega ole ekstaasis, aga see liikumine paneb sind hoopis teistmoodi ümbritsevaga suhestuma. Paljud filosoofidki on öelnud, et sellist mõtet ei tasu üldse usaldada, mis ei ole läbi jalutatud. See heliteose sees jalutamine annab hoopis teistmoodi kogemuse. Ma arvan, et üks põhjus, miks ma selle helikunstiga galeriikeskkonna suunas olen liikunud, ongi just selle kogemuse taasloomise soov.

Võrreldes nende aegadega, millest me siin rääkisime, on elektrooniline underground Eestis oma kodu leidnud, pean silmas EMTA elektroonilise muusika õpet ja EKA-t. Underground on seega institutsionaliseerunud?

Asi on väga palju paremaks läinud. Kui oleks 1990 aastatel EMTA-s õpetatud elektroakustilist muusikat, oleksin kindlasti sinna läinud, poleks mingit probleemi. Praegu teen EMTA elektroonilise muusika erialasuunaga aeg-ajalt ka koostööd, näiteks Üle Heli festivalil osalevad päris paljud EMTA tudengid, audiovisuaalse kompositsiooni tudengitega oleme koostööd teinud.

See pilt on jah palju avaramaks muutunud. Vana traditsiooniline on ka alles, aga just see, et sinna juurde on tulnud ka kõik muud lähenemised. Väga palju sõltub seal ka sellest, kes parasjagu on seal õpetamas. EKA-s sain aru, et on kasulik õppida muusikat kunsti kaudu. Mitte ainult, et galeriikeskkonnad, vaid kuidas üldse kaasaegses kunstis ideid kontseptualiseeritakse, sellist pilgu avardumist ma oma heliloomingus ja muusikas just vajasingi. See, et uue meedia õppetoolis oli samal ajal juhataja Raul Keller, üks Eesti tuntumaid helikunstnikke, oli veel boonuseks, kuna saingi keskenduda otseselt helikunstile. Algselt ma ei pidanudki seda prioriteediks, leidsin, et kunstivaldkond üleüldiselt annab heliloomingule palju juurde.

Eks sealjuures oli vist veidi kurioosne ka see, et läksid kooli ja leidsid sealt eest need inimesed, kellega koos olid 1990. ja 2000. aastatel underground-pidudel käinud.

Jah, Raul Kelleriga olin varem päris palju kokku puutunud ja ka Martin Rästa, kes samuti mitmetes otsingulisema muusika bändides oli kaasa teinud ja olnud tegev ka visuaalide kunstnikuna. Sealt tekkisid ka uued tutvused – Sten Saarits näiteks, selles mõttes oli meil ülihea kursus, et kõik tegelesid helikunstiga ja me tegime ühiseid projekte ka väljaspool kooli.

Millise hinnangu annad praegusele olukorrale, mil underground'i hakatakse taas maa alla või nurga taha suruma, tuues põhjenduseks väikesed vaataja- või kuulajanumbrid.

Ma arvan, et meil on siiski mitmeid institutsioone, kes tegelevad rahastamise ja toetamisega ja kes mõistavad sellise kultuurisegmendi vajalikkust ning seda, et vaataja- ja kuulajanumbrid ei saa otsustamise juures olla alati kriteerium. Sedasi sureks see kultuuripilti rikastav segment üldse välja. Aga eks seegi sõltu sellest, kes parasjagu ühes või teises kohas otsustajate ringi kuulub. Kui kuskil on mingid juhatused või nõukogud, kes kultuuri toimemehhanismidest palju ei mõista, siis sealt võib tulla küll tagasilööke.

Nojah, aga ega underground polekski underground, kui ta poleks under ground.

Siin on küsimus ka selle nn underground'i mütologiseerimises. Tõsi, olen olnud underground-kultuuriga seotud ja selle kujundaja rollis siin Eestis, aga ma ei taha seda sõnastada sellise sõnavara abil. Tegelikult ei ole see otseselt "põrandaalune".

Võib-olla, kui oled noorem ja sind ümbritsevad mingid ägedad peod, siis selline liigitus tundub köitev. Kui aga võtta sisuliselt, mida see kultuur esindab, pole see vastupanukultuur, vaid pigem see tegeleb mingite teemadega võib-olla hoopis süvitsi. Need on sellised teemad, millega mainstream ei vaevu tegelema ja võibki küsida, kas ta sellepärast on nüüd "underground"? Pigem on ta teistmoodi, alternatiivsem, pakub mingeid uusi ja teistsuguseid vaatenurki.

Lisaks su ettevõtmistele, ürituste vedamisele ja enda loomingule on sul ka plaadimärk Ulmeplaadid ja oli ka Ulmeraadio. Kas oled need praegu kuhugi pausile pannud?

Ulmeplaadid olen jah pausile pannud, Ulmeraadio oli eksperiment. See sai loodud siis, kui internet tekkis, ja kuna ma olen üles kasvanud raadiokultuuri peal, siis oligi soov mängida selle mõttega internetikeskkonnas. Ühtlasi oli Ulmeraadio seotud ka Ulmeplaatide väljalasete tutvustamisega, aga Ulmeplaatidega on nüüd küll lõpp, see enam edasi ei lähe.

See oli omas ajas, periood, kus saigi seeläbi toetatud elektroonilise muusika skeene arengut. Selle all plaadistanud seltskond on sellest välja kasvanud ja oma radu läinud, nagu Taavi Tulev, Sander Saarmets, Galaktlan, Tencu, nad kõik tegelevad endiselt elektroonilise muusikaga.

Plaadifirma tegemise mõtet pole ma aga kõrvale jätnud. Praegu ma kogun hoogu, et Üle Heli festivali kontekstis hakata avaldama muusikat mingil kujul, kas siis klassikalise plaadifirmana vinüüliformaadis, aga mitte sellise lähenemisega, et plaadifirmal on konkreetsed artistid. Selle mõte ei ole kindlasti muusika müümine, vaid pigem helikunsti eksperimentaalse muusika keskkonna tugevdamine.

Jah, ilma sellise keskme, keskuse või koduta on raske hakkama saada, sest sind lihtsalt ei leita üles. Ühine keskkond, kus saad välja panna uut loomingut ja ka kuhu koonduks info seda skeenet puudutavate ettevõtmiste, kontsertide kohta.

Ja need plaadid oleks mitte ilmtingimata artistikesksed, vaid kõige olulisem on selle taga olevad ideed. Lihtsalt seda huvitavat materjali on viimaste aastate jooksul väga palju kogunenud ja on põnevaid artiste, kes ka vääriks seda, et nende looming jõuaks heliplaadile.

Sa leiad nad siis üles või nemad leiavad sinu üles?

Tegemise käigus, festivali korraldamise käigus see sünnib, kuna siis suhtlen nendega iga päev. Nende muusikat ei avaldaks ükski traditsiooniline plaadifirma, sest siinne turg on selleks liiga väike. Rahvusvahelises levis oleks võimalik neid teatud koguses ka müüa, aga see pole asja juures kõige olulisem. Iga plaat või ka raamat on teetähis mingi loomingulise protsessi teel, märk, mis maha jääb. See on ka see põhjus, miks olen mõelnud plaadifirma taaskäivitamise peale.

Äsja toimus su kureeritud Üle Heli festival – kuidas läks?

Kuulajaid-vaatajaid oleks võinud muidugi rohkem olla, aga ma saan aru, et praegu toimub üsna palju. Sisult oli festival tihe, ehkki otsustasime mõned plaanitud asjad edasi lükata. Üle Heli puhul on oluline see, et festival püüab anda publikule unikaalset sisu, omatoodangut. Iga Üle Heli festival keskendub oma teemale ja sealt lähtuvalt tekib ka festivali omalooming.

Oma korraldamiskogemusest olen aru saanud, et iga-aastane konkreetses kohas või formaadis festivali korraldamine on liiga lihtne ja rutiinne tegevus. Mind käivitab rohkem uute ideede avastamine ja nende väljatöötamine. Teemafookused on siin suureks abiks, enamasti on nad universaalsed, aga annavad mingi algimpulsi, mis võib saada aluseks mõnele uuele teosele.

Festivali puhul ma tunnengi, et see keskkond on sedavõrd intensiivne. Koroonapandeemia ajal olime sunnitud üritusi hajutama. Tartus oli siis kavas Üle Heli eriprojekt, 2020. aasta märtsis, kuid nädal enne seda pandi kõik kinni ja olime sunnitud oma sündmused edasi lükkama ning tegime seda hajutatult. Sealt ka see kogemus, et festivali korraldamine aastaringsete sündmustena on mõnes mõttes palju mugavam, sest aitab mingitele teemadele rohkem keskenduda. Näiteks jäi logistilistel põhjustel ära festivaliüritus, mis oli seotud raadiokunstiga, taas üks nišivaldkond. Nüüd plaanimegi seda eraldi sündmusena.

Seekordsel festivalil oli ambisoonilise muusika eriporgramm, mis on taas omaette nišš. Festivalimelu toob kokku erinevate valdkondade inimesed, aga teisest küljest on seda vaja arendada sisemiselt, mitte ainult presenteerida tehtut. Seepärast eelistangi praegu sellist üksiksündmuste jada.

Tulen taas selle koondava keskkonna juurde. Kas Üle Heli veebikülg oleks see koht?

Praegu on kõige parem ülevaade Üle Heli Facebooki lehel, aga me oleme loomas arhiivi, mis kajastab aastate jooksul toimunud projekte. See on järelkajastus, mis annab ka hinnangu, kuhu on välja jõutud. Üle Heli puhul on oluline ka see, et olen märganud, et tihti korraldatakse festivali kui mingit valmis asja, siis Üle Heli on pigem selline eksperimenteerimise keskkond või platvorm, kuhu tulles su idee alles hakkab idanema. Sel festivalil on seega ka palju eksperimente, mille puhul sa ei tea, kuidas see üldse välja võib tulla. Ehk siis, festival saab valmis kunagi hiljem.

Tavatarbija koha pealt on see veidi riskantne, et lähed kuhugi, aga ei tea, mis sa sealt saad.

Jah, aga seda kogemust on ikka juba päris palju tekkinud ja suurem osa neist eksperimentidest on sellised, millest juba aimad, et see võib hästi minna ja enamasti ka läheb. Vähemalt kunstilises mõttes väga huvitavalt. Eelmise Üle Heli festivali järelprogramm kestis selle kevadeni ja need läksid ülihästi, ma tundsin, et sellised peavadki üritused olema – erinevad asjad koos, aga toimimas ühtse tervikuna.

Äge. Soovime edu!

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.