Kuhu me jäimegi selle mõned aastad tagasi poleemikat tekitanud helikunsti mõistega? Kasutan seda festivali "Seintel on kõrvad" korraldajate sõnastusest lähtuvalt, see passib sound art'i konteksti kirjeldama hästi. Sound art'ile vasteteks pakutud "kõlakunst" või "helikujundus" ei anna edasi installatsioonide kõiki väljundeid ja tajuspektrit. Heli oma terviklikkuses, heli kui sõnalisust ja tämbrit, tekstuure, vibratsioone, andmeid koondavat meediumi. Füüsiliselt tajutavat, keha läbistavat jõudu. Seda kõike võib helikunst olla, see pole ainult kõla, vaid ruumi täitev vaata et skulpturaalne vorm.

Sten Saaritsa ja Taavi Varmi suunamisel on hämarast Arsi projektiruumist saanud urisev, tiksuv, ümisev, stimmiv masinavärk. Näituse põhiruum ei võimalda eraldatust ja teosed on surutud koosellu, mis toimib ega toimi ka. Ehkki iseseisvalt ning tõenäoliselt tervikut otseselt arvestamata loodud, kombivad tööd sarnaseid teemasid ja mõtteradu, neid ühendab nähtamatu niit, mis ei seisne ainult kattuvates, üksteist läbistavates helides.

Esiti ei anna helide kattuvus asu. Tahaksin teoseid eraldi kogeda. Näituse peasaali akustika ei ole helikunsti näituse jaoks ideaalne, eelsalvestatud materjaliga tööd kipuvad domineerima, mõjutades ümbritseva kuulmist ja kogemist. Tõsi, mida kauem kohal olla, seda rohkem ebavõrdsusega kohaneb.

Meel rahuneb, tähelepanu elavneb, kõrv harjub. Helide pingeväli ei sega enam kuulamist, vaid muutub loomulikuks vooks, paindlikuks abistavaks raamistikuks. Tekib mingisugune resonants. Kuulamine on oskus, kuuldu võib olla subjektiivne, aga helide paljusus teravdab kõrva.

Nika Schmitti süütenõeltest heliskulptuuri hüpnotiseeriv ja oma hõreduse tõttu pingestatud, ka ainus täielikult ette salvestamata beat jääb vaiksest olemisest hoolimata pikalt kõrvu kajama. See annab teistelegi teostele vahest tahtmatu, kuid sobiva tiksu ja hakkab mõõtma näituse aega, ehkki nõuab algul kuulaja tähelepanu, et end ruumis kehtestada. Schmitti teos on pea ainuke, kus kunst moodustubki ainult kohapeal tekkivast helist, tähelepanu on süütenõeltevahelise pingevälja rütmilisel tekkimisel ja kadumisel. Sellel pole narratiivi, see ei ütle ette, vaid laseb endasse süveneda. Rütmilisus ja võimalus rahulikku korduvust jälgida annab kätte vabaduse seda tööd üsna avaralt tajuda ja ühtib ehk enim ka näitust saatva tekstiga: "… usume, et helikunst suudab esile kutsuda ja peegeldada kuulajate emotsionaalseid seisundeid, pannes neid end mõistetuna tundma ja kutsudes sügavamalt oma sisemisi kogemusi uurima."

Näituse saatetekst vihjab vaimse heaolu teemadele. Võib-olla on just seetõttu näitusel palju öko- ja kapitalismikriitikat. Arusaadav, sest keskkonnamurele ja ebakindlusele leevenduse otsimine ongi tervise (ja mitte ainult vaimse) küsimus. Carmen Kalata "Dada Data Heads – Ballade de Blabla". Tšekiprinterid sülitavad väsimatult välja uudiseportaalidest lekkivaid mitmekeelseid pealkirju. Efemeersena mõeldud tekstitükid, mis kuskil digiarhiivides digiprügina ladestuvad, on nüüd natuke häbelikult termoprinteri trükimustas materialiseerinud – dadalik massimeedia üle ironiseeriv trikk. Põrandale valgub ostutšekilaiune valkjas paeluss, mis uuristab ennast tasaselt ja järjekindlalt teadvusse. See on meeletu andmete tarbimine, see kõik võtab ruumi.

Sonifikatsioon ehk andmete heliks teisendamine on esil suuremas osas teostest. Sellel protsessil näib olevat päris suur potentsiaal matemaatiliste massiivide mõistmiseks ja muidu ehk abstraktseks jäävate kontseptsioonide tunnetamiseks. Meeled saavad informatsiooniga otsekontakti kuulatamise ja somaatilise kogemuse kaudu, visuaalsete või verbaalsete märgisüsteemide vahenduseta. Ülekuumenenud meel on aga informatsioonivoost väsinud.

Kui sonifikatsiooni eelkäijate, näiteks Iannis Xenakise või Charles Dodge'i teostele näib omane peenekoelisem läbikomponeeritus, siis installatiivses helikunstis kasutatav andmete süntees pole niivõrd helilooja kui andmehulkade teenistuses. Kunstnik ei komponeeri heli, vaid loob platvormi, kus informatsioon saab vabalt vohada. Helimaastikku kujundades võtab ta kontrolli alla pigem sisendi kui väljundi, teos on sõltuvuses selle lähtepunktiks olevatest andmemassiividest. Neid andmeid, informatsiooni on nii palju, et hõredad, enese eest rääkivad mustrid kaovad ja järele jääb serveritesse ladestunud toksiline kiirgus, radioaktiivne huumus, mis kajastub umbmäärases, kõikehaaravas ja keha läbistavas mürapildis. Digipraht sigib ja sigineb ulmelisel kiirusel, selle tekkimise, tarbimise ja ladestamise süsteemid vajavad jahutuseks suurtes kogustes magevett.

Sonifikatsioon passib loogiliselt düstoopiliste teemade illustreerimiseks, ambience'i ja keerukalt endasse sumbunud kihistuste loomiseks. Ressursinõudlike programmide ja tehisaru toel ehitatud sonifikatsiooniga on lihtne liialt kuuma anda. On tunda, kui sellest on saanud kergema vastupanu teed minek sobitumaks trendidega või tugevdamaks teose kontseptsiooni. "Emotsionaalse resonantsi" komplektis on sonifikatsiooni teel loodud heli maitsekalt ning see on hoolikas põimikus koos field recording'ute, digisalvestiste ning füüsiliste helidega.

Helikunstinäitus sirutab Arsi maja koridorides oma risoomi kammitsetult. Szerafina Schiesseri interaktiivne installatsioon "Palun koputa" peidab end piki koridoride suletud uksi ja tummaks jäävaid seinu. Kutsub uksele koputama, uks koputab vastu … Ka Kelli Gedvili "Moodspace", näotuvastuskaamera, mis loob emotsioonidele vastavaid multimeediamastikke, jääb kipitama. Hoolimata küllalt heausksest saatetekstist, mis asetab külastaja selle teose puhul kaaslooja rolli, mõjuvad need tööd festivali pealkirja alla sätituna paranoiliselt. See on minu puudutus, minu näoilme, mis teiseneb, ja ma ei tunne teda enam ära. Kes see siis on, kes on programmeeritud teisel pool ust vastu koputama? Mida mõtleb kaamera, kui ta minu nägu skannib? Teen kaamerale grimasse ja ootan, kuidas digipilt minu silme ees vormub. Mõtted kuhjuvad, süütenõelad tiksuvad, kuuldub tšekimasina glitch-heli, kui ta järgemööda oma nonsenssi ajab.

Näituse põhisaalist eraldi heliruumidesse paigutatud Annika Selliku, Lauri Lesta ja Julia Nordholzi helimaastikud lubavad pisut düstoopiliseks kiskuva peasaali mõjust hinge tõmmata. Arvan, et asi on enamas kui installatsioonide ruumilises eraldatuses. Lesta "Kuusk 2.2" keerukat helipilti saatev puidulõhn, Nordholzi vetruv ning vibreeriv mullalõhnaline ja välismaailmaga mängiv piiluv ruumiinstallatsioon ning Selliku meditatiivsed ruumid loovad lisaks selgetele helimaastikele oodatud resonantsi tunde, läbistavad keha, suunavad pilgu sissepoole. Tõesti, on teraapiline kuulata, mida räägib kuusk ning tunda ninas mulla ja puu lõhna. Mõte seisatab ja jäävad ainult helid, võnked ja lõhn. Näituse kontseptsiooni kandev, teraapiline liin ehk just siin algabki. Seal, kus mõte seiskub, kus kõrv kuulatab.