Riigieelarve pole veel vastu võetud, aga teie ministeeriumi haldusala kõik rahastusotsused on enam-vähem selged. Millisele asutusele oli kõige raskem öelda, et nad jäävad oodatud-lubatud rahasummast ilma?

Meie valdkonnas ei ole vist mitte ühtegi asutust või mitte ühtegi valdkonda, kus saaks öelda, et siin on rahastamisega kõik hästi ja rohkem midagi kuhugi juurde ei ole vaja. Kuna riigieelarve keeruline seis on olnud kevadest saadik teada, siis meie eesmärk oli pigem see, et kui pidime tegema kärpeid, mida kõik ministeeriumid said ülesandeks teha, siis võtta sealt, kus puudutaksime kõige vähem oma valdkondi. Ehk tegelikult tänases kontekstis on hea uudis see, et me ei lähe oma valdkonda kärpima. Ja see, et minister Heidy Purgal õnnestus oma suure tööga saada mingite ülesannete täitmiseks lisavahendeid – see on juba tema töövõit.

Üks teie ministeeriumi viimatistest otsustest oli loobuda Narva Kreenholmi kultuurikeskuse rajamiseks moodustatavas sihtasutuses osalemisest. Miks te ei taha Narvas õlga alla panna?

Me õla alla panemisest ei ole kindlasti loobunud, me oleme loobunud ühise juriidilise keha loomisest. Riigil on väga selge plaan mitte osaleda uute sihtasutuste loomises, välja arvatud ümberkorraldused ministeeriumi valitsemisalas. Meil on praegu pooleli muuseumireform, mille raames mõned praegu riigiasutusena toimivad muuseumid muudetakse sihtasutuseks, sest sedasi on neil ratsionaalsem ja lihtsam majandada. Sihtasutuse juhtimine on oluliselt paindlikum kui riigiasutuse juhtimine, aga täiesti uusi, uute finantskohustustega sihtasutusi me praegu luua ei saa. 

Edumeelsemaid narvakaid see otsus ikkagi väga morjendas. Narva endine linnapea Katri Raik ütles isegi, et selle keeldumisega astute vastu riigikogu otsusele, mis lisas Kreenholmi kultuurikeskuse tähtsate kultuuriobjektide nimekirja.

Ei, me kindlasti ei astu vastu riigikogu otsusele. Kõik, mis puudutab Narvat ja tähelepanu pööramist laiemalt Ida-Virumaale, on kahtlemata meile oluline. Siin ei ole üldse mingit küsimust. Ka nende teiste riigikogu kultuurikomisjonilt heakskiidu saanud objektide puhul me ei näe, et oleks vajalik luua riigiga ühist sihtasutust. Sellist nõuet nende projektide puhul kindlasti ei ole. 

Kultuurkapitali vahendite eraldamist see kusagilt otsast ei takista, et seda sihtasutust ühe asutajana ei ole loomas riik või kultuuriministeerium. Seal ei ole üldse mingit probleemi. Kultuurkapitali toetus on jätkuvalt Narva Gate'ile (Kreenholmi projekti arendaja - M.P.) arvestatud. Neil on sisulised läbirääkimised pooleli ja seal on veidi vaja äriplaani kontseptsiooni muuta. Aga keegi ei ole plaaninud loobuda Narva Gate'i toetamast.

Kuidas te hindate riiklikult tähtsate kultuuriobjektide nimekirja vajalikkust? Mulle tundub, et selle nimekirja tegemine on olnud kahjuks lihtsalt formaalne, sest peale tartlaste südalinna kultuurikeskus ehk Süku on üsna mitme objektiga küsimärgid õhus. Milleks seda nimekirja üldse vaja on?

Oluliste kultuuriobjektide nimetamine on nii pika ajalooga teema, millele minul täna on mingit hinnangut anda väga keeruline. See on juba mitmes kord, kui riigikogu lepib kokku prioriteetsed kultuuriobjektid. Sellele eelneb väga pikk arutelu, väga pikad avalikud diskussiooni ja esitlused ning kui sellised otsused on praegu tehtud, siis minu eeldus on, et nad on põhjalikult läbi kaalutud ja õiged. 

Tegelikult on olukord parem, mitte ainult Sükul, vaid ka Rakvere Arvo Pärdi nimelise muusikamaja leping on minu teada juba sõlmitud. Kultuurkapital tegeleb sellega hoogsalt. Ka Tallinna filmilinnakuga on lepingu läbirääkimised viimases etapis – olukord ei ole üldse lootusetu nende objektidega. Aga võib-olla on oluline siin korraks välja tuua ka seda, et kui eelmine kord need objektid otsustati, siis mõne valmimiseni läks rohkem kui 20 aastat. Suured otsused võtavad aega ja et nad pärast otsust protsessina rahulikult läbi mõeldakse, on õige ja vajalik.

Kas erinevalt teie eelkäijast Tarvi Sitsist, te ei arva, et "riigikogu objektide" süsteemi peaks ümber tegema või üldse ära jätma ja otsustama iga vajamineva ehitise üle ükshaaval?  

Ma ei ole täna sellesse teemasse ausalt öeldes nii põhjalikult süvenenud, et mul oleks välja pakkuda mingi parem alternatiiv. 

On ka mõned valdkonnad, kus justkui läheb raha mõttes veidi paremini, autorihüvitusfond sai raha juurde, filmitegijad veidi…

Jah, Film Estonia ehk siis tagasimaksefond sai kaks miljonit juurde ja Eesti film sai ka juurde ühe miljoni. Samamoodi rahvusvaheliste spordiürituste toetus tõusis kolme miljoni euro võrra.

Aga mis võimaldas teha neid positiivsemaid rahastamisotsuseid?

Seda peab täpsemalt ministri käest küsima, mis argumendid ja debatid neil eelarveläbirääkimistel käisid. Aga loomulikult on neid teemasid väga-väga kaua ette valmistatud. Ma ise oma tunde ja taju ja tänase väikese kogemuse pealt arvan, et üks eelduseks oli see, et need on kõik kultuurivaldkonna investeeringuhõngulised rahaeraldised. Nad on loodud selleks, et tuua majandusse lisavahendeid tagasi. Ja see ilmselt oli argument, mis võimaldas selliseid eraldisi teha.

Kirjanike olukord vist oli lihtsalt nii hull, et ka minister oli lausa ehmatanud, kui ta seda nägi.

Mis puudutab autorihüvitusfondi, siis jah, see miljon on juurde saadud ministri suure tööga. Lisaks tuleb mainida ka seda, et ministeeriumi vahenditest eraldasime 200 000 veel Sihtasutuse Kultuurileht honorarifondi. Need on toetused, mis jõuavad otse inimesteni ja otse loojateni. See oli ministri suur soov ja eesmärk.

Nüüd on ka selge, et rahvusraamatukogu renoveerimiseks minev raha võetakse Tallinna Kunstihoonelt ära. Natuke segaseks jääb, millest siis Tallinna Kunstihoone renoveeritakse?

See on järgmine samm. Täna me ei tea, millest seda renoveeritakse. Tänaseks on fikseeritud, et rahvusraamatukogu ehituse lõpetamiseks on vaja veel kümme miljonit eurot. Käivad läbirääkimised rahandusministeeriumiga, et viis miljonit sellest on võimalik saada CO2 vahenditest. See protsess on lõpusirgel. Nüüd teine osa ongi see 3,8 miljonit Tallinna Kunstihoone investeeringutoetust, mis suunatakse ümber rahvusraamatukogu renoveerimiseks. Kui viis ja 3,8 kokku liita, siis sealt veel kümmet ei tule, nii et meil on vaja veel lisavahendeid leida. Ka Tallinna Kunstihoone renoveerimiseks, mis on jätkuvalt ministeeriumi jaoks prioriteetne.

Täiesti katmata on praegu ka rahvusraamatukogu sisustuse ligi 17 miljonit. Ka selles osas käib tõsine töö rahvusraamatukogu uue juhiga ja Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsiga. Vaatame näiteks, kas on võimalik protsessi kuidagi ajatada, teha osade kaupa. Analüüs on pikk ja põhjalik. Rahvusraamatukogu on oluline kultuuriobjekt, mille renoveerimine tuleb lõpetada. Aga täna lõplikke vastuseid ei ole, kust see lisaraha tuleb. 

Kuidas võttis kunstihoone vastu uudise, et nad peavad teile raha tagasi kandma?

Õnnetult loomulikult. Aga ütlesime neile, et tegeleme iga päev sellega, et ka neile lahendus leida, sest selle maja konserveerimine siin Tallinna südames ei ole ka pikaks ajaks mõistlik. Me ikkagi pingutame, et leida lahendusi, et nemad saaksid ka oma graafikus edasi minna. Aga veel kord – need läbirääkimised käivad igal tasandil, aga ühtegi otsust ei ole, mida ma saaksin teiega jagada praegu.

Kui te rääkisite paar nädalat tagasi Eesti Päevalehega, siis te ütlesite ka seda, et ERR-i uue telekompleksi ehitamiseks raha ei ole. Kas seis on ka täna sama?

Jah, see seis ei ole muutunud. Ei ole meie eelarves hetkel seda raha.

Kuidas raha leidmine riigi tasandil välja näeb, kas kultuuriministeerium on jäetud lahenduste otsimisel üksi või aidatakse teil ka kuidagi lahendusi leida?

Ikka aidatakse, sest need on nii suured summad, kultuuriministeeriumi eelarve mõistes väga-väga suured summad. Siin tulebki leida ühised lahendused, sest ainult kultuuriministeerium oma eelarvest selliseid vahendeid kindlasti ei leia.

Eelmisel aastal alustati teatrile rahajagamist uue punktisüsteemi alusel. Nüüd olete seda mudelit valdkonna kriitikat arvestades täiustanud. Kas see on mudel on nüüd ideaalne? 

Kindlasti mitte. Me parandasime seda, mida praegustes tingimustes oli võimalik parandada. Ehk me võtsime väga tõsiselt kuulda kevadel valdkonna poolt tulnud ettepanekuid. Ettepanekute esitajaid oli mitu, oli teatreid eraldi ja oli teatreid kollektiivselt, näiteks läbi Eesti Etendusasutuste Liidu. Parandasime neid asju, mida oli võimalik praegu juriidiliselt parandada. Näiteks seda, mis puudutab rahvusvahelist tegevust ja panust rahvusvahelisse tegevusse, siis me ei mõõda seda enam kvantitatiivselt, et mitu etendust oled välismaal andnud, vaid komisjonil on võimalik seda avatumalt hinnata. Kuidas kaalukausile panna ja punkte jagada, kui sa käid näiteks andmas pisikest lasteetendust eestlaste kogukonnale Brüsselis või versus sa tood välismaalt väga kõva lavastaja. Nüüd mõõdik ei ole lihtsalt kvantitatiivne, et meil on linnuke kirjas, käisime välismaal, aga on võimalik seda ka sisuliselt hinnata. Neid muutusi, mida teatrite hindamises tegime, oli päris palju.

Milline muutus oli teile kõige tähtsam? 

Kõige tähtsam minu jaoks oli see, et me ei jaga raha jäiga valemi alusel. See oli etteheide, mis tuli kõigilt, kes tagasisidet andsid. Me ei saa loomingut niimoodi hinnata, et on üks tabel, sinna pannakse punktid ja siis sinna tekib jäigalt juurde rahasumma ja siis nii ongi. Selle väga jäiga seose kaotasime ära. Aga alles on parameetrid, nagu mahupõhisus – ja see sõna kõlab väga kohmakalt, aga ta sisu on see, et on võimalik hinnata, kui palju on ühe lavastuse väljatoomiseks vaja inimtööjõudu ja kui suur on kaasnev publikuarv, kui mitu etendust sellega antakse – ehk kõik need komponendid on iseenesest alles ja need on sisendiks komisjonile. Komisjon saab pildi ette, et vaadata ja hinnata. Määruse punktis nimega eelarve realistlikkus, on kõik need komponendid sees. 

Ma räägin korraks ka, miks seda muudatust üldse hakati tegema. Teatraalidel oli kaks suurt soovi, et rahastamine oleks läbipaistvam, et oleks võimalik aru saada, et kui ma saan ühe või teise kriteeriumi eest hinde kolm, aga ma tahaksin tegelikult saada maksimaalset hinnet viis, siis mis ma pean selleks tegema. Et ei oleks ainult ekspertide komisjoni hinnang, vaid et seal oleksid samaaegselt ka selgitused, et mille eest ma vähem sain, mille eest rohkem sain, siis ma tean oma tööd ka hinnata ja vajadusel korrektuure teha. Ja teine pool, et oleks võimalik teatreid muuta võrreldavaks, mis osutus küll kõige keerulisemaks väljakutseks.

Eesti teatrimaastik on positiivses mõttes hästi kirju ja neid mudeleid omavahel võrrelda on väga keeruline, kuid mahuarvestus nüüd mingil moel võimaldab seda teha. Aga mitte täiuslikult ikkagi. See tähendab, et tõenäoliselt läheme nende aruteludega edasi ja see määrus sellisel kujul ei jää järgmiseks kümneks aastaks püsima, vaid tuleb valdkonnaga veel kokku saada ja arutada. Kõik on muutuses, ka valdkond ise on muutuses, sest tulevad uued teatrivormid ja meie peame oma rahastamisega suutma sellega kaasa liikuda.

Kui selle tabeli põhjal tehtud arvutused esimest korda välja tulid, siis oli suur skandaal, et linnateater sai ekspertidelt niivõrd madala skoori. Kas linnateatri koht tabeli põhjas oli õigustatud?

Ma jään vastuse võlgu, sest ma ei olnud komisjonis ja ma ei ole nende taotlust lugenud ega saanud võrrelda neid teiste taotlustega. Ma ei oska öelda, kas see oli õigustatud või mitte.

Kas võiks samasugust punktisüsteemi ja iga-aastast tabelisse paigutamist laiendada ka riiklike sihtasutustena töötavatele teatritele?

Ka riigi sihtasutusi hinnatakse igal aastal. Ka nemad esitavad taotluse ministeeriumile, aga see on teine komisjon, kes neid hindab. Riigi sihtasutusi hinnatakse ka taotluse põhjal, aga see taotlus peab sisaldama infot ja käike, et kuidas nad neile seatud põhikirjalisi eesmärke ellu hakkavad viima. Ma ei välista, et oleks mõistlik ka panna see pingerida kõrvuti ja kõiki hinnata ühtede kriteeriumitega ja vaadata, kuhu riigi sihtasutused selles pingereas jäävad. See on kindlasti mõttemäng, mida tasub edasi teha. Täna see veel nii ei ole.

Kui natuke veel linnateatrist rääkida, siis Tallinna kultuuriabilinnapea Kaarel Oja ütles "Aktuaalses kaameras", et tegelikult linnateater ei peakski olema munitsipaalteater, sest ta on samas liigas kui näiteks Eesti Draamateater ja Noorsooteater. Mida teie arvate Tallinna Linnateatri staatuse kohta?

Ma tegelikult olen Kaarliga selles mõttes nõus, et ta on võrreldav riigi sihtasutustega oma kontseptsioonilt ja toimemudelilt ja ma tegelikult usun, et me jätkame vestlusi Tallinna linnaga sellel teemal, kas luua linnateatri osas ühine sihtasutus, nagu meil on Kuressaare teater, mis on ka omavalitsuse ja riigi koostöös loodud sihtasutus. Usun, et see lahendus Tallinna Linnateatrile tuleb ka ühel hetkel. Täna on linnateater koos Paide teatriga kaks ainukest  professionaalset munitsipaalteatrit ja kahele teatrile eraldi voor luua ei ole mõistlik, sellepärast on nad praegu ühes voorus koos erateatritega,

Kuidas te kultuuriministeeriumi poolt linnateatri uue maja ehitust hindate? Kas see läheb plaanipäraselt?

Ma usun küll, vähemalt niipalju kui minul on infot, sest ma ei ole selle ehitusega otseselt ju seotud olnud. Loomulikult kõik objektid praegu lähevad oluliselt kallimaks ja mitte tellijast sõltuvalt, vaid sõltuvalt oludest, mis meil on ümberringi. Nii palju, kui ma olen Tallinna linnaga rääkinud, siis nad on täna lahendused leidnud ja ministeerium on sinna panustanud rohkem kui kümme miljonit eurot. Ma arvan, et see on olnud õige investeering, et ka riik Tallinna Linnateatri ehitust toetab. 

Teie olite pikalt Vanemuise juht, ja kui me nüüd Vanemuise peal rakendaksime sellist kunstilise kvaliteeti ja uuendusmeelsust ja kõike muud sellist hindavat punktisüsteemi, siis kui palju punkte Vanemuine oleks saanud?

Ma ei ole seda rehkendust läbi teinud, aga ma ei ole üldse veendunud, et Vanemuine saaks vähe punkte. Sest juba enne minu ametiaega, aga ka minu ajal on väga hästi ühe olulise kriteeriumiga – Vanemuises käib väga palju publikut . 

Vanemuise teatri selle aasta keskmine täitumus on ligi 90 protsenti ja see on maakonnateatrile väga-väga suur protsent, eriti arvestades, et seal on kolm žanrit. Ja kõik žanrid ei ole Eestis olnud justkui võrdselt populaarsed, kuigi nad on võrdselt olulised, mis tähendab, et väga suur täitumus on ka tantsu- ja muusikateatri lavastustele. Nii et ma usun, et Vanemuisel läheb hästi. 

Kas Vanemuine suure teatrina võiks olla veel avatum teistsugustele teatritegemise vormidele, uuenduslikkusele? 

Kindlasti. Seal on kindlasti erinevaid võimalusi. Veidi me sinna suunda Tiit Paluga ka liikusime. Me tegime koostöölavastusi Tartu Uue Teatriga ühes majas ja teises majas. Me leidsime üheskoos, et Vanemuise black box ehk Sadamateater ongi koht, mis on loodud eesmärgiga, et ta on väiksem ruum, kus on võimalik eksperimenteerida. Seal polnud juba algsetes plaanides seatud väga suurt publikuootust, vaid see ongi niisugune katsetuste lava. Seal oli näiteks Reimo Sagori üks esimesi lavastusi, mis väga kihvtilt tuli välja. Nii et Vanemuine liigub järjest sinna avatuse poole ka, aga kindlasti saab seda avatust ja eksperimenteerimist veelgi suurendada. Ma arvan, et see kehtib kõigi riigi sihtasutuste kohta.

Kas Vanemuine peaks konkureerima Tartu Uue Teatriga?

No see on selline lõputu küsimus, et kas nad konkureerivad omavahel või nad toetavad mõlemad publiku kasvatamist. Ma ei ole väga kindel, et nende teatrite publik on erinev. Olles käinud kõigil lavastustel mõlemas teatris, siis ma arvan, et pigem väga ei ole. Musta Kasti publik on võib-olla veidi noorem, kui on täna Uue Teatri ja Vanemuise publik, seal ma võib olla märkan mingit erisust, aga Tartu Uue Teatri publik ei pelga Vanemuist ja vastupidi. Mingil moel on see konkurents, aga teistpidi on see ühe ja sama vao kündmine ikkagi. 

Nüüd on Aivar Mäe jälle Vanemuises, mida te temalt ootate? Kas tema on võimeline hoidma kunstilist taset, et oleksite jätkuvalt võrdne partner Tartu Uuele Teatrile?

Ma arvan, et väga palju sõltub teatri kunstilistest juhtidest ja ma arvan, et Aivar Mäe takistuseks seal kindlasti ei saa, pigem ta soodustab arengut. Aivar on ju mitmekümne aasta jooksul näidanud ennast väga avatud juhina. Näiteks Eesti Vabariik 100 ürituste raames sündinud eksperimentooperi kohta, mida tehti rahvusooperis koostööprojektina Kanuti Gildi SAALiga, ütles Aivar mitu korda teatrijuhtide koosolekul, et kus ta seni olnud, miks ta ei olnud enne käinud vaatamas Kanuti Gildi SAALi etendusi, et talle need väga meeldisid. Minu nägemuses on Aivar küll väga avatud mõttemeelega juht, et ma usun, et ta soodustab igati mis iganes ägedaid kunstilisi ideid.

Siiski lahkus ta Estoniast skandaaliga. Meedia vahendusel võis lugeda, et tal polnud töötajatega üksmeelt, millisel familiaarsuse astmel peaks omavahel suhtlema. Kas see võib talle kui teatrijuhile osutuda probleemiks Vanemuises?

Ma usun, et Aivar on oma õppetunnid kätte saanud.

Kui te Vanemuisest lahkusite tänavu 30. juunil, siis rääkisite sellest, et mõnikord tuleb minna lasta ja et on normaalne olla mitte alati edasipüüdlik. Ometigi olete nüüd veel kõrgemal ametipostil kui Tartu teatrijuht. Kas siin pole väike vastuolu sõnade ja tegude vahel?

30. juunil ma juba teadsin, et ma jätkan kantslerina, siis oli see juba kinnitatud info. Ma usun, et te tsiteerite aasta alguses antud intervjuus kõlanud mõtet, kui olin teada andnud oma lahkumise soovist.

Ma hakkan küsimusele vastates natuke kaugemalt pihta. Mind intrigeerib alati, kui loen, kas intervjuudest või raamatutest, kui inimesed räägivad, et nad planeerivad oma karjääri. Ja ma olen alati tahtnud teada, et kuidas see käib või mis see karjäär üldse on. Mina ei ole teadlikult selle peale mitte kunagi mõelnud. Olen ilmselt õnnelik inimene selles osas, et mulle on järjest pakutud erinevaid väljakutseid, on need siis kultuurikorralduslikud või juhtimisalased ja minu asi on olnud valida, kas ma võtan nad vastu või mitte. Ka siis, kui ma alustasin oma haridusteed ülikoolis, ei mõelnud ma, et minust võiks saada ühel hetkel teatrijuht. Ma ei ole teadlikult enda juhiks kujundamisega kunagi tegelenud. See koht, kuhu ma olen tänaseks jõudnud, tundub loogiline, aga see ei ole olnud teadlik tee. 

Tagasi vaadates tunduvad mitmed sammud loogilised ja toetavad tööd, mida ma täna teen. Näiteks see, et ma olen töötanud Viljandimaa omavalitsuste liidus, annab täna mulle võimaluse paremini aru saada, kuidas kohalikes omavalitsustes rahvakultuuriga tegeletakse või kuidas kohalikud spordiorganisatsioonid tegutsevad. See, et ma olen olnud kümme aastat õppejõud, aitab mul tänases töös kiiremini tekste läbi lugeda ja endale sealt oluline välja võtta või ka vigu näha ja vigu parandada, sest õppejõu ülesanne on näha kriitilisi kohti töös. 

Või see, et olen harjunud kümme aastat auditooriumi ees seisma, teeb täna veidi lihtsamaks avalikud esinemised, näiteks kui ma pean koosolekut juhtima või esinema ettekandega. Kuid need ei ole olnud kuidagi teadlikud valikud, et ühel hetkel töötada kantslerina ja ka teatrijuht minust sai ikkagi ka läbi juhuse. Ma ei olnud kunagi unistanud sellest, et minust saaks Ugala teatri juht, kuigi olen Ugala teatri fänn olnud lapsest saadik, sest see oli mu koduteater. Ma olen pärit Olustverest ja see oli mulle kõige lähem teater ja seal ma olin kõige rohkem käinud. Aga see, et, ma kandideerisin sinna teatrijuhiks, oli ikkagi laias laastus puhas juhus. Olen väga tänulik, et tolleaegne Ugala nõukogu esimees Kalle Jents otsustas mulle võimaluse anda, sest ma ei olnud juhtinud varem ühtegi organisatsiooni ja Jents, kes teadis mind tänu omavalitsuste liidule, usaldas mind valides oma sisetunnet. Vaevalt temagi ette teadis, mis sellest siis täpselt saama hakkab või kas ma õnnestun või ebaõnnestun. Ma olen vastu võtnud need väljakutsed, mis elu on mulle pakkunud.

Kui Heidy Purga teid siia ministeeriumisse kutsus, siis kas ta  teadis, mis puust te olete? Te olite tuttavad ju juba varasemast. 

Ma ei tea, kui palju ta seda teadis, sest me tundsime üksteist inimestena, aga me ei olnud tööd teinud kunagi koos. Ju ta siis oli kuidagi jälginud mu teed ja mu sõnavõtte ja need tundusid talle õiged. Ma ei ole küsinud tema käest, millised oli täpselt need argumendid, miks ta minule selle telefonikõne tegi või millised olid tema teised variandid, sest ega mina kindlasti ei ole ainukene sobiv inimene sellele ametikohale. Ja ka see veel vajab tõestust, kas mina olen sobiv inimene – esimesed kaks ja pool kuud on veel mesinädalad.

Ma lugesin hiljuti intervjuud Tarmeko juhi Jaak Niguliga, kes ütles, et ministeeriume juhivadki tegelikult kantslerid. Kuidas teie tunnetate, kas teie ministeeriumi n-ö tegevjuhina teete rohkem tööd kui minister?

Mul puudub võrdlusmoment erinevate ministritega, aga Heidy Purgaga koos töötades ma küll kusagilt otsast ei taju, et mina teen tööd ja tema on minister. Vastupidi, ta on väga põhjalik, ta tahab asjadest aru saada. Pigem on juhtunud nii, et ta on juba kohtumised kokku leppinud, et minna selgitama endale mõnda olukorda, ja siis ütlen mina, et oota, ma tulen ka, teeme koos, sest mina ka veel ei tea. Ja ta alati haarab mind kaasa ja on väga avatud sellele, et ka mina liitun nende kõnelustega. 

Heidy on väga töökas ja tema puhul on oluline ka see aspekt, et ta on ise valdkonnast välja kasvanud: ta tunneb inimesi ja ta teab probleeme. Teisalt see, et ta on olnud kaheksa aastat riigikogu liige ja ka riigikogu kultuurikomisjoni liige – see aitab tal näha perspektiive ja võimalusi. Mina küll kusagilt otsast ei tunne, et minister on lihtsalt minister, sest minister teeb kultuuriministeeriumis väga palju tööd.

Tore kuulda! Kunagi oli meil üks asekantsler kaitseministeeriumis, kes kirjutas oma töö kõrvalt ka jooksvat teatrikriitikat. Kuidas teil on, kas teil oleks aega ja tahtmist tegeleda teatrikriitikaga või mõne muu teatriga seotud hobiga?

Ma oleksin halb teatrikriitik ja ma olen kriitiline selle kriitika suhtes, mida tehakse. Noortele peab andma võimaluse ja noortele kriitikutele anname andeks ka nende vead ja selle, et nad ei taju tervikut, mida neil ikka aeg-ajalt ette tuleb. Toimetajad ilmselt saavad neid aidata ja üle vaadata tekste ning juhtida tähelepanu nõrkadele külgedele. Ma ise hindan väga kogenud kriitikuid. Oli üks "Teatrivahi" saade, mis analüüsis Theatrumi lavastust "Kuningas Lear".

Lea Tormis oskas selle Theatrumi "Kuningas Leari" konteksti panna: kuidas "Leari" lugu, tegelasi, nende olemusi on mõtestatud läbi aegade. Ta ei teinud kriitikat selles mõttes, mis oli hästi ja mis oli halvasti, vaid avades konteksti, kuidas seda näidendit oli mõtestatud läbi aegade. See on tohutult lummav ja ma hindan väga sellist analüüsi, mis lihtsalt ei ütle, et mulle meeldis või ei meeldinud või see oli halb või see oli hea, vaid oskab luua konteksti, milline on olnud teekond selle materjali lavastamisel. Ma olen tohutult tänulik selliste kriitikute eest.

Kas teie vastusest võib järeldada, et olete Vanemuise juhina võtnud väga isiklikult Vanemuisele tehtud kriitikat?

Ei ole võtnud isiklikult, sest mina ju tean, mis töö seal taustal on tehtud või kui palju on panustatud ja ega siis teatrijuht ju peab ka tunnistama mingitel hetkedel, kas midagi on õnnestunud või mitte. Teater on selles mõttes üks müstiline paik, ja ma olen seda enne ka rääkinud, et sul võivad olla alguses selles pasjansis täiuslikud kaardid. Sul on suurepärane näidend, sul on premeeritud lavastaja, tippnäitlejad, aga midagi ei ole teha, seda imet ei sünni. Ja siis sul võib olla alustav lavastaja, kes on ise kirjutanud näidendi ja sealt tuleb lavastus, mida mängitakse rohkem kui sada korda. Edu ja õnnestumine on kuhugi maani prognoositav ja kuskilt maalt jällegi absoluutselt mitte. Ja mis teatrijuhti puudutab, siis mingitel hetkedel ongi see, et ma tean, kui palju me oleme tööd teinud selle lavastuse nimel, kui paljud inimesed on sinna andnud oma hinge ja no tõesti ei tulnud hästi välja ja siis, kui sa loed seda mustvalgel, siis muidugi ohkad, sest muidugi on seda valus lugeda, aga see ei tähenda, et ma ütleksin, et kriitika on ebaõiglaselt käitunud. Tõesti, mõned asjad ei õnnestugi ja see on ka okei.

Me oleme nüüd päris palju rääkinud kultuurist ja eriti teatrist, aga te olete kantsler ju ka spordivaldkonnale. Kas on olnud raske ennast kurssi viia sporditeemade ja -muredega?

Ei ole olnud raske kurssi viia, sest minu taust on see, et minu vanaisa oli kergejõustikutreener ehk spordi jälgimine meedia vahendusel ei ole mulle võõras. Ma ei vaheta raadiokanalit, kui tulevad spordiuudised, vaid vastupidi, kuulan huviga. Mul on harjumus sporti jälgida, sest koos vanaisaga me vaatasime olümpiamänge ja muidki võistlusi, ja ma olen siiani meedia vahendusel hoidnud spordi arengul silma peal. 

Selge, et on palju teemasid, mis mulle on ka võõrad, aga sport on heas mõttes pragmaatiline valdkond, sest seal on mõõdetavad tulemused. Ta ei ole nii subjektiivne nagu kunst. Pigem ei ole spordiga kurssi viimine olnud raske, vaid on olnud huvitav.

Minu jaoks täna kõige keerulisem valdkond hoopis kultuurilise mitmekesisuse valdkond, sest sellega ma ei olnud tõesti absoluutselt kursis, milliseid kohanemisprogramme pakume, kellele ja millises mahus keeleõpet või kuidas inimesed sinna keeleõppesse saavad. Tänaseni ei saa ma öelda, et tunnen seda valdkonda, aga see on väga oluline ja huvitav. 

Millele te kulutate oma vähest vaba aega? 

Ma kindlasti ei ole see inimene, kes ütleb, et minu töö on minu hobi, ma arvan, et siin tuleb ikkagi tõmmata selge piir. Aga minu igapäevase emotsionaalse hügieeni osa on see, et ma võtan osa paljudest kultuuriüritustest. Ma käin palju mitte ainult teatris, vaid ka kontserdil, muuseumis, näitustel – mulle väga meeldib see ja suures plaanis täidab kultuur mu õhtuid ja on teinud seda juba aastaid, see ei ole nii alles nüüd kultuuriministeeriumisse tööle tulles. Näiteks olen endale võtnud põhimõtteks, et kõik Eesti filmid, mis välja tulevad, vaatan nad ära ja toetan oma piletirahaga. 

Mulle meeldib ka pikki jalutuskäike teha ja mulle väga meeldiks käia tantsutrennis, aga see eeldab regulaarset ajakava, mida mul praegu ei ole. Mul on üliäge kohe seitsmeaastaseks saav vennatütar, ja kui mul on vaba nädalavahetus või kui on mingi kihvt kultuuriüritus, mis on mõeldud sellises vanuses lastele, siis ma suurima heameelega võtan tema näppu ja me lähme koos vaatama. Väga kihvt on kõrvalt vaadata, kuidas tema enda jaoks kultuuri avastab või mida tema seal näeb. Või kui lummatud ta on näiteks pikast kahevaatuselisest balletietendusest. Ma tahaksin, et ma oleksin talle heas mõttes teejuht, et ma näitaksin talle kõike erinevat, mida kultuuril on pakkuda, aga oma valikud ta teeb ühel hetkel ise.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.