Hakkasin intervjuu eel mõtlema, et olete Janno Põldmaga koos nii palju asju teinud ja aastaid tandemina töötanud. Kas teid aetakse segamini ka?

Noh, mõnikord on juhtunud küll seda, et televisioonis räägib Janno, aga all on tekst, et Heiki Ernits. On ka vastupidi olnud, et räägin mina ja all on tekst, et Janno.

Ega paljud meid ju nägupidi ei tea, kuna me oleme ikkagi nagu kabinetiteadlased ja väga ei esine kuskil ega laula lavadel. Istume siin vaikselt ja kuskil pole aega käia ka, näitlejad ikka käivad kuskil ja tuntakse ära. Aga meid ikka ka mõnikord tuntakse ära, sest oleme saanud piisavalt avalikku tähelepanu.

Kui palju aastaid te koos töötanud olete? Kuidas te üldse kokku sattusite?

Oleme töötanud koos joonisfilmi stuudios alates 1978. aastast, kui mina siia tulin, Janno oli juba paar aastat seal olnud, sega tema staaž on siin pikem. Aga alates sellest ajast oleme kõrvuti töötanud.

Filmitöös moodustatakse sellised filmigrupid, kus vanasti oli operaator, režissöör, kunstnikud, aga animaatorid olid kõigil ühised. Janno oli alguses teises filmigrupis, ta töötas operaatorina Avo Paistiku filmide peal, aga kui me hakkasime tegema "Põrgut ja "Suurt Tõllu", siis ta tuli meie filmide peale operaatoriks ja tegi väga head tööd.

Aga kui te ise peaksite end mingi ühe ameti kaudu defineerima, kes te olete: filmirežissöör, animaator, karikaturist, kunstnik. Mis ameti te esikohale paneksite?

Ma paneksin kunstnikuameti ikkagi, selles ma olen kõige parem. Režissöörina olen ka teinud filme ja saanud hakkama, aga viimased 20 aastat oleme lastefilme teinud koos ja niiviisi on palju lihtsam asju teha, sest sa saad jagada ülesanded ja samal ajal teha erinevaid asju. Üksi läheksid täiesti lolliks, sest režissööril on nii palju tööd. Janno tegeles põhiliselt montaaži ja näitlejatega ning mina tegelesin kunstnike tiimiga, animatsiooni vaatasime koos üle ja kiitsime heaks stseene ja arutasime. Eeltööd tegime võrdselt koos.

Agajah, kui su küsimusele lühidalt vastata, siis kunstnik (naerdes).

Mille peale praegu kõige rohkem aega kulub? On see karikaturisti töö, raamatute kujundamine või midagi kolmandat?

See on ikkagi raamatute kujundamine, mis on ikkagi igapäevane töö. Enam ma ei tee nii nii kiiresti ka kui vanasti tegin, toona ma tulin hommikul hästi vara tööle, lapsed läksid kooli, kaheksas tuli nagunii linnas olla, aga meil hakkas joonisfilmis tööpäev kell 10, seega ma sain iga hommik kaks tundi mõnda raamatut või midagi vaadata. Nüüd on sama nagu lihtsalt kodus, kuna ma olen nüüd pensionil ja muud tööd eriti ei tee.

Jah, üks film oli vahepeal, aga see oli ka nii hea tiimitöö, mul oli suhteliselt lihtne seda teha, ei pidanud väga palju kohal käima, tänapäeva arvutite abil saab juhtida väga paljusid protsesse.

Lasteraamatud on ikka need, mida ma praegu põhiliselt teen, just lõpetasin Lotte-raamatu ja üks lasteraamat on praegu veel käsil.

Kas nendega on heas mõttes järjekord ukse taga, et kogu aeg tuleb uusi töid peale?

Õnneks niisugust järjekorda just ei ole, sest see ajaks närvi, kui väga palju tahtjaid oleks. Meil on neid lasteraamatute illustraatoreid hästi palju, nii et jagub kõigile. Ei pea üks inimene kõiki raamatut illustreerima, pigem vastupidi, seega pead ikka ootama oma õiget raamatut ja mitte iga igat asja tegema. Meil on veel ka Lottemaa ja igasugused etendused, milles tuleb ka kaasa lüüa, jälgida neid ja seal teha kogu aeg mingeid uuendusi ja täiendusi, nii et tööd ja toimetamist kogu aeg on.

Teete juba aastaid Ekspressi karikatuure. Kas see on hea põhjus end maailma asjade ja uudistega kursis hoida?

Nojah, eks ta ole. Ma nii väga päevakajaline tihtipeale ei jaksa olla, sest poliitikas on nii palju segast, et aru saada, mida ma sealt täpselt ütlen, kas see on adekvaatne ja kuidas ta kõlab. Ma olen jäänud rohkem neutraalseks ja pilan seal lihtsalt mõnd üldist teemat, aga selliseid konkreetseid pilte ma ei tee, kas automaks on hea või halb, sest ma lihtsalt ei tea seda vastust.

Aga teil loomingulist kriisi ei teki mingi hetk, et üldse mõtteid ei ole ja kuidagi sulg ei jookse?

Iga esmaspäev, kui ma pean Ekspressi pilti tegema, on mul loominguline kriis, aga siis hakkad vaatama, kas on mõni uudis, millest kinni võtta, sest igast uudisest ei saa ka pilti teha, siis sa illustreerid lihtsalt seda uudist.

Sõjateemad on mul ka läbi käinud, aga ma ei jaksa sellest ka väga palju teha, seda sõda aina kestab ja kestab, kui ma neid kogu pilte kogu teeksin, siis see hakkaks ka ära tüütama. Palju ma seda verd jaksan sinna joonistada? Inimesed ka väsivad rasketest emotsioonidest ja tahavad vahelduseks midagi kergemat.

Kas raamatukujunduste ja filmide puhul on loominguline kriis teid aastate jooksul ka painanud või seda probleemi pigem pole olnud?

Vot selles mõttes ei ole, et kui me hakkame mõnda Lotte-filmi tegema, siis see on selline teema, mis pakub kogu aeg rõõmu ja avastamist. Lotte-filmidega on see suur rõõm, et on selline suur tiim, et kui sul ei teki ühtegi mõtet, siis tekib Andrus Kivirähal või Janno Põldmal.

Esialgu töötasite animaatorina ja joonistasite palju, aga kas esimese enda lavastajatööni jõudmine oli taaskord unistus või see kuidagi lihtsalt juhtus nii? Või hoopis kartsite seda väljakutset?

Tegelikult ma ei olegi animaatorina ühtegi tundi töötanud, vaid mind võeti kohe Tallinnfilmi joonisfilmi stuudiosse tööle kui kunstnik-lavastaja assistendina. Ühe filmi olin selle ameti peal, aga järgmise filmi ma olin juba kunstnik-lavastaja, see Rein Raamatu film "Kas on ka rasvane?".

Seega ma olin lavastaja kogu aeg olnud, kunstnik-lavastaja töö on mõnes mõttes nagu režissööritöö ka. Režissöör küll annab sulle ette selle, mida sa pead tegema, aga sa oled ikkagi oma töös suhteliselt iseseisev ja saad otsustada, kus keegi on või mida ta teeb. Stseeni-sisene lavastamine on ikkagi sinu vastutada.

Seega see polnud eriline unistus, et saada režissööriks, sest see vastutus oli natukene hirmuäratav ka. Kui sa kunstnik-lavastajana vastutasid, siis sa võisid teha nii hästi, kui sa oskasid, aga režissööri puhul ilmus ikka artikleid, et miks ta niimoodi ikka tegi.

Aga siis tekkis joonisfilmis olukord, kus nad tahtsid hakata tegema lastefilme, aga neid ei tahtnud keegi teha, sest kõigil olid oma kunstilise lühifilmi marssalikepikesed seljakotis. Priit Pärn jn Avo Paistik olid head eeskuju andnud oma esimeste filmidega.

Mul ei olnud tol hetkel peaaegu üldse lubatudki Tallinnfilmis töötada ühe Pikris ilmunud karikatuuri pärast, aga siis oli juba aeg, kui hakkas sula tulema, Brežnev küll elas veel, aga need tangid ei olnud nii hirmsad. Mulle öeldi seega, et Kesktelevisioon tahab teha lastefilme ja siis meil tuli mõte, et teeks Edgar Valteri raamatust "Ramsese seiklused" ühe lasteseeria. Siis ma hakkasingi varakult neid lastefilme tegema, sest see oli mul ainus võimalus tööd saada ja Tallinnfilmi majas neid asju teha, mida mul meeldis teha.

Olete karjääri jooksul teinud palju lastefilme. Kas teil ei ole seda mõttelist marssalikepikest kotis olnud kogu aeg, et tahaks rohkem teha ka seda kunstilist filmi? Või teil pole seda probleemi ja sobib lastefilm ka`hästi?

Mulle sobib lastefilm väga hästi, sest ma saan end mujal ka väljendada, nii karikatuuride kui ka raamatukujunduste abil. Lastefilm on nii tähtis, sest see auditoorium, kellele sa seda teed, on oluline, et nad saaksid midagi head vaadata. Me usume, et meie filmid on lastele head, nii palju tuleb filme, kus on palju vägivalda ja arutut sagimist, kus on tohutu kisa. Kui ma vaatan, mida lapselapsed vahel vaatavad, siis enamik lastefilmiseriaalid on väga tühjad ja lärmakad, need väsitavad tohutult.

Aga mis te arvate vastakaid arvamusi tekitavast animatsioonist "Põrsas Peppa"?

Ma ei ütle midagi halba "Põrsas Peppa" kohta, täitsa korralik. Ta on väga korralik, seal on isegi erinevad sugudevahelised suhted toodud sisse. "Põrsas Peppa" üritab last maast madalast kasvatada uue maailmavaate jaoks sobivalt, sest tegelikult ju kogu kultuur tegelebki sellega, et inimest sobivamaks muuta. Nad tutvustavad ka erinevaid pere- ja suhtemudeleid, ma arvan, et see on tegelikult hädavajalik.

Te olete joonisfilmis pikka aega olnud, aga kas seda mõtet pole olnud, et hakkaks hoopis nuku-, mängu- või dokfilmi tegema?

Need asjad oleks pidanud juba varem ära tegema, me oleme nüüd Lotte-filme nii kaua teinud, et meie aeg on saanud otsa. Nukufilmi tegemine oleks väga vahva muidugi, aga pead lihtsalt valmima, mida teha, sest kõike ei saa teha.

Mina näiteks mängufilmi ei suudaks teha, sest ma tean, kui suur pinge on võtteplatsil, sest sa pead kohe näitlejale ütlema, kas ta tegi hästi või mitte, sest järgmisel päeval sa samasse kohta oma kaameraga minna ei saa, kõik on lõhutud ja kõik maksab. Joonisfilmis on mul mitu kuud aega mõelda mõnda stseeni ja siis hakata seda lõpuks tegema. Isiksuseomadused ka määravad seda.

Muidugi mulle meeldiks teha mängufilmi, aga ma tahaks seda teha produtsendina. Nii, et mul tekib mingi kihvt idee ja siis ma otsin kokku selle meeskonna, et see film on natuke minu oma pärast, kuigi autorid on hoopis teised.

Ma olen tihtipeale ka oma tööd joonisfilmis võrrelnud dirigenditööga, sest ma ei oska paljusid asju piisavalt hästi teha, natukene oskan joonistada, aga mitte piisavalt hästi, et teha korraliku lastefilmi, ma võiksin joonistada lühifilmi jaoks küll. Aga seepärast mul ongi esimene viiul, teine viiul, mul on trummid, kõik head pillid on minu käes ja ma saan nendega teha siis filmi, ise ma olen dirigent ja võtan vastu kogu au ja hiilguse.

Kas ma teen praegu liiga või olete te nõus, et teie karjääri kohta võib öelda, et on karjäär enne Lottet ja siis on nii-öelda Lottega seotud karjäär?

Ütleme nii, et enne Lottet oli minu karjäär küllaltki keskmine, aga Lottega me saime õigesse kohta. Igaüks peab leidma endale elus ja loomingus mingi koha, kes ta on. Ma võin tahta olla küll suur skulptor ja teha mingeid kujusid, aga kui sul ei ole neid võimeid, siis sa lihtsalt raiskad oma aega ja toksid mingit kivi, aga sellest ei tule midagi välja. Pärast on elu läbi ja sa oled mingi junni valmis saanud.

Vahel juhtub aga saatuse tahtel, et sa satud õigele teemale. See oli 1995. aastal, kui Eesti filmile raha üldse ei antud, filmiinimesed käisid streikimas ja me siis mõtlesime, mida teha. Janno oli just kirjutanud nukunäidendi "Koera pulm", kuhu ta palus minult tulla kunstnikuks. See andiski idee teha samade tegelastega üks vahva joonisfilmi seriaal ning kuna Eestis oli olukord filmide rahastamisega keeruline, siis pöörasime pilgud Soome poole. Just üks Soome režissöör tegi meie stuudios reklaamfilmi ja ta soovitas minna oma tuttava Yleisradio peatoimetaja jutule... Nii see hakkas ja sellest sündiski "Tom ja Fluffy.

See oli suur juhus, et meid suunati õigele teele, et me saime vabalt teha oma ideid ja saavutada selle, et meil on enamik lapsi Eestis kasvanud üles Lottega.

Kas Soomest tuli üldse mingit tellimus ka, mida nad tahtsid saada?

Ei, nad nägid meie pilte ja stsenaariume, mille peale nad arvasid, et see tuleb okei ja nad usaldasid meid. Kunagi pole meile antud mingeid suuniseid, sest me oleme ka kõik oma filmide produtsendid ja ise ka Joonisfilmi omanikud, seega meist pole kedagi kõrgemat, kes saaks öelda, et peate tegema niisuguse filmi, iga autor teeb täpselt niisuguse filmi, mida ise tahab.

Tänu suurele juhusele sai see kõik võimalikuks, võib-olla muidu oleks jäänud selle juurde, et oleks teinud seda, mida ei oska. Oleks hakanud neid autorifilme tegema, mis kellelegi ei meeldi. Igatahes see karjäär sai sellega suure hoo ja nüüd on palju suuri saavutusi: Lottemaa, palju Lotte nänni ja kõik need filmid ja festivalid, kus on nende filmidega käidud.

Kuidas "Tom ja Fluffy" Eestis ja Soomes vastu võeti?

See võeti väga hästi vastu, sest me tegime seda isegi kaks hooaega. Soome televisioon müüs seda üle terve maailma, Saksa kanal ostis selle endale lasteprogrammi ja nad rahastasid ka meie teist hooaega, et me selle ka teeksime.

Aga siis meil sai see film otsa, sest me viisime Tomi ja Fluffy kokku, nad olid üks poiss ja tüdruk, kes üritasid kokku saada omavahel, see oli pikale venitatud armastuslugu. Kui nad kokku said, siis polnud enam mõtet nende teemat jätkata. Aga siis tekkist mõte, et teeme veel ühe lasteseriaali, kuna "Tom ja Fluffi" oli nii menukas.

Jannoga mõtlesime, et peategelane võiks olla mingi tüdruk, muidugi jälle mingi riietega loom, aga äkki mingi koeratüdruk? Tüdrukule saab anda ka rohkem erinevaid  emotsioone nii, et see pole häbiväärne, aga vapper ja õrn tüdruk meeldib kõigile. Siis ma istusin laua taha, hakkasin teda kohe joonistama ja kohe esimese hetkega ta tuligi nii, nagu me teda praegu teame. Esialgu tal oli küll kleit roheline.

Niimoodi ta kohe sündiski, aga ma pean ütlema, et tänu Edgar Valterile, sest Lotte on kahtlaselt sarnane jahikoer Ramsesele, ainult selle erinevusega, et Ramsesel pole kleiti seljas ja ta jookseb ringi neljal jalal. Seega Edgar Valteri mõjud on minu siiamaani olemas, mind on paljud suured inimesed väga mõjutanud.

Ütlesite, et Lotte füüsiline vorm tekkis kiirelt, aga kust see nimi tuli?

Me tegime nimele ka sellise naljakonkursi Joonisfilmis, kuigi meil oli endal mingi nimi juba olemas. Mina mäletan, et mina otsustasin selle nime, aga Janno mäletab, et tema otsustas nime. Me polegi seda lõpuni läbi vaielnud, sest mis seal ka vahet on.

Mina mäletan, et mulle meeldis Lotte seepärast, et mulle meeldis kunagi Edgar Valteri illustreeritud "Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist", kus oli ka tegelane Eva Lotta. Meile meeldis see nimi ka selle pärast, et see ei olnud Eestis väga levinud, see polnud nii populaarne lapsenimi ka.

Nüüd vist on Lotte populaarne nimi ja neid on Eestis palju?

Lottesid vist nüüd ikka on jah, aga eks oli sel ajal ka ilmselt, meile polnud lihtsalt kõrva jäänud. Üsna pea põrkasime selle otsa, et Lotte on üks Lõuna-Korea suur kompanii, kellel on palju õiguseid igasugu asjade peale. Näiteks hiljem, kui Premia tahtis teha Lotte jäätist, siis me ei saanud ainult Lotte jäätisele nimeks panna, sest see kaubamärk oli juba võetud. Seega selliseid väikesed probleemid tekkisid.

Kui palju on Lotte-maailm nende veidi enam kui 25 aastaga, mil "Tom ja Fluffy" esimest korda vaatajate ette jõudis, muutunud? Või on suuresti samaks jäänud?

See on muutunud palju-palju peenemaks ja täiuslikumaks. Film on piiratud formaat ka, sa ei saa igasse nüanssi süveneda, vaid sa pead minema looga edasi ja kõik kõrvaline jääb kõrvale. Aga kui sa kirjutad raamatut, siis sa saad ka rääkida mõnest kõrvaltegelastest natuke pikemalt. Seega kui me filmi tegime, siis meil oli üks lugu ja pidime selle ära jutustama teatud aja jooksul, aga kui pärast filmi tegime raamatu, siis me ikkagi avardasime seda lugu piisavalt palju, et me saime sinna tuua juurde isegi kõrvaltegelasi ja uusi liine, mida üldse filmis ei olnud.

See on kogu aeg aidanud järgmise filmi jaoks seda maailma avaramaks teha teha. Nüüd on meil ilmunud ka kolm erilist Lotte-raamatut viimase kolme aasta jooksul, igal aastal üks raamat: "Leiutajateküla lood", "Leiutajateküla jõulud" ja "Leiutajateküla pulmapidu". Seal on väga palju lugusid, mis on tulnud nüüd pähe seoses Lottemaaga, kus toimub igasugu tegevusi ja näidendeid on vaja sinna teha. Need raamatud avavad seda Lotte-maailma avaramalt. Kui enne ta oli kitsas rida, siis nüüd on see ikkagi terve maailm, mida võiks lõputult jätkata. Kui sul on mängureeglid selged, siis saad seda ükspuha kui palju arendada.

2000. aastal tuli sari "Lotte reis Lõunamaale" ja täispikk animatsioon "Leiutajateküla Lotte" jõudis vaatate ette alles 2006. aastal. Kas olite kohe kindlad, et selle asjaga tuleb edasi minna või oli nende kahe vahel ka nii-öelda Lotte-vaba periood?

Me arvasime pärast seda esimest Lotte-seriaali, et sellega on nüüd kõik. Võtsime siis hoopis kätte ja tegime ühe jõulufilmi "Lepatriinude jõulud" ja tegime ühe lühifilm "Kontsert porgandipirukale".

Aga siis tuli meie juurde üks judo tähtis tegelane, et talle meeldivad väga meie tegelased ja ta tahaks, et me teeksime judo-teemalise filmi, kus võiks olla päristegelasi ja animatsiooni. Me käisime isegi Jaapanis filmimas judo pühasid paiku ja vajalikke momente, et äkki läheb filmis vaja. Meil ei olnud veel stsenaariumit ega midagi, aga mingid plaanid olid juba olemas, kuidas seda teha. Me tegime isegi animeeritud treileri valmis, Jannol on see vist isegi veel olemas.

Me olime juba valmis seda tegema, aga siis ta ei leidnud rahastust sellele Euroopas või maailmast - seda ei olnud mõeldud teha Eesti filmirahadega. See projekt jäi katki. Meil juba pead töötasid, me olime oma mootori käima tõmmanud ja hakkasime mõtlema, et mida teha. Kutsusime Andrus Kivirähki ka jälle punti, ta oli ka varem meiega koos töötanud, et lugusid välja mõelda.

Aga kuidas Andrus Kivirähk üldse teie tiimi tuli? Kuidas see teie trio töötas?

See oligi nii, et esimese "Tom ja Fluffy" hooaja kirjutas Janno ise, aga kui me hakkasime teist hooaega tegema, siis oli mõte, et äkki peaks kedagi appi kutsuma. Kivirähk oli meil vana hea tuttav ja sõber, siis me palusime, et ta tuleks ka mõttekotta tööle. Siis me istusime aeg-ajalt stuudios ja arutasime, niimoodi see meie koostöö hakkas.

Hiljem, kui me hakkasime Lotte filme tegema, siis me istusime alguses küll stuudios, arutasime veidi, aga siis tuli mõte, et lähme sööma. Otsisime mingi hea koha, läksime sööma, tellisime oma söögid ära, arutasime seal veidi ja juba enne seda, kui praed tulid, olime me valmis mõelnud üldise süžee. Selleks, et nüansid ja teemad sinna juurde tuleksid, pidime veel mitu korda söömas käima, aga saime kohe alguses aru, kuidas see lugu peaks arenema ja kuhu see enam-vähem välja peaks jõudma.

Kui me seda judo-filmi enam ei teinud, siis saime samamoodi kokku ja hakkasime ka mõtlema, et teeks hoopis Lotte-filmi, aga jätaks selle judo ka kuidagi sinna sisse, sest Janno on ise vana judokas ja talle see asi meeldib. Nii tegimegi, mõtlesime välja kõik vajalikud nüansid ja sellest tuli minu arust päris hea film, mulle see siiamaani väga meeldib. Mõnes mõttes tahaks seda uuesti teha, sest see on tehniliselt kohmakalt tehtud, sest tehnika oli siis veel algelisem.

Tänu sellele filmile on nii mõnigi meie tuttavatest hakanud käima judotrennis. Nüüd jällegi kutsus Eesti judoföderatsiooni esimees ja palus, et kas me oleksime valmis jälle osalema Lotte judovõistlusel. Kunagi see oli, mida Indrek Pertelson organiseeris, aga see jäi katki ja nüüd järgmisest aastast alustatakse sellega uuesti.

Seega Lotte on ootamatult olnud ka Eesti judo-liikumise eestvedaja?

Jah, see oli väga vahva, sinna filmi see judo sobis hästi ja ta on innustanud paljusid lapsi. Ma tunnen isegi ühte last, kes jõudis judos päris kaugele tänu filmile, ta nägi seda filmi, tekkis huvi ja hakkas tegema.

Esimene Lotte sari oli populaarne, aga kas "Leiutajateküla Lotte" meeletu populaarsus tuli teile üllatusena?

See tuli ikkagi üllatusena, sest me tegime nii, nagu oskasime teha, me sinna mingit võlujooki sisse ei pannud, Muidugi me ootasime, et lastele pakuks huvi, aga see, et ta nii hästi vastu võeti, oli üllatav. Me saime tänu sellele aru, et meie stiil on ikkagi väga õige, lapsesõbralik. Võid  usaldada last ka üksi filmi vaatama. Sa ei pea istuma kõrval ja kogu aeg seletama, et küll ta saab korda, mis sest, et ta jooksis peaga läbi seina, see pole midagi. Paljud animatsioonid koosnevad sellest, et füüsika ei ole reaalne, nad jooksevad ja kukuvad pannkoogiks.

See klassikaline "Tom ja Jerry" mudel.

No näiteks, aga neid on ka tänapäeval nii, et saavad tohutult haiget, aga hüppavad kohe jälle püsti ja on sama reipad edasi. Ma ei tea, kuidas see lastele meeldib, aga me tegime nii, et meil oleks füüsika õige, aga suhted oleksid sellised, mis ei ole päris looduslikud, Et noh, kaladega saab rääkida ja linnud käivad seljakotiga ringi, see on teistsugune maailm.

Me kuulsime tihitpeale, et väikesed lapsed panevad filmi käima, istuvad vaikselt ja tahavad mitu korda  vaadata. Nagu tihti lapsed nõuavad ühte ja sama unejuttu. Tahavad taas ja taas kohtuda turvalise sündmuskäiguga ja mõnusate tegelastega. Saavad rahulikult olla õnnelikud.

Minu enda noorem õde vaatas "Leiutajateküla Lotte" DVD-plaati nii palju, et see lõpuks ei töötanud enam.

(Naerdes) No vot, seal on mingi maagia, see Sven Grünbergi muusika, rahulik kulgemine ja need värvid, see on maagiline ja mõjub hästi. Lihtsalt juhtus nii, et sattusime kümnesse. Panime silmad kinni, lasime vibu, aga saimegi õunale pihta.

Kolm Lotte-filmi on tehtud, aga kas tahaksite veel teha?

No ma ei tea, eks see filmi filmi tegemine on ikka õudselt väsitav ka. See ei ole päris nii, hõiskad ja teed. Kui sa tahad teha hästi seda asja, siis sa pead ikkagi hommikul tulema siia ja õhtul hilja lähed ära. Kui sa oled juba 70-aastane, siis ikkagi vaatad, kas jaksad seda asja teha enam nii hästi.

Võib-olla ainuke variant oleks see, et võiks teha ühe Lotte seriaali, neid lugusid on nii palju, mida võiks veel teha filmiks. Aga seda me teeks juba suure tiimiga, kus me ise oleksime ainult stsenaristid.

Seda ma tahtsingi küsida, et kas mingi hetk annaksite hea meelega ka teatepulga noorematele tegijatele üle?

Miks mitte, muidugi, sest ega me ise juba ammu Lottet ei joonista, selleks on meil eraldi kunstnik, Mariann Joa, kes on suurepärane Lotte-joonistaja. Seega noortele annaks muidugi vabalt teha, me ise oleksime siis niisugused loomingulised produtsendid, et jälgiksime protsessi ja osaleksime ka, aga samas laseksime neil vabalt teha.

See uus Lotte seriaal oleks hea projekt, et Lotte teha rahvusvahelisemaks rohkem, mis oleks vajalik selleks, et Lottemaad teha samuti rahvusvahelisemaks, et ta poleks ainult Eesti ja Läti keskne.

Kas teie unistus oleks see, et Lotte võiks rahvusvaheliselt veel tuntum olla kui ta praegu on? Mõningatesse keeltesse on ju ka neid raamatuid tõlgitud ja filmid vist on ka levinud.

Üks Lotte raamat on ka Itaalia keelde tõlgitud ja ka Soome keelde ning kõik on tõlgitud ka Läti keelde. Mul mingit vajadust ja kasu sellest ei ole. Mis see rahvusvaheline tuntus mulle ikka tähendab? See tähendaks, et kui ma oleksin 30 aastat noorem, et kutsutakse kuhugi Rooma esinema, aga praegu ma ei tahakski sinna minna, pigem läheksin sinna omal käel ja istuksin rohkem kohvikutes ja seikleksin ise ringi.

Ega see mingit raha väga sisse ei too, mida väga vaja oleks, kui sa oled 70-aastane, siis sa oled oma majandusliku elu ära elanud, lihtsalt rahulikult tiksud, teed seda, teist ja kolmandat, mis pakub rõõmu ja täidab päeva hea emotsiooniga.

Kas te kõigi nende aastate jooksul Lottest ära ei ole tüdinud?

Kui film valmis saab, siis on ikka natukene küll niisugune tunne, et ei taha midagi sellest teada. Aga kui aeg on mööda läinud ja tuleb hea pakkumine, siis tuleb töörõõm tagasi. Nagu ka need raamatud, ega Jannol polnud vaja neid kirjutada, lihtsalt meil oli kogunenud Lottemaa etendustest palju materjali ja kui kirjastus Tammerraamat pakkus, et kas mingit varianti oleks teha Lotte teemalisi raamatuid, siis polnud vaja kaua mõelda. Eeltöö oli tehtud ja oli mõttekas see materjal ära kasutada ja panna kokku ilusaks raamatuks.

Need uued raamatud olete teinud Jannoga kahekesi. Kas te Andrus Kivirähki ei plaaninud kampa kutsuda?

Uued raamatud on Janno ise kirjutanud, siin polnud mõtet Andrust kiusata. Film on üks asi, aga raamat on kuidagi nii intiimne. Esimese Lotte raamatu kirjutas ka Andrus ise, me olime küll filmi kirjutanud koos, aga raamatu puhul pole mõtet, keegi teine ütleb, et kirjuta siia veel üks lause ja sinna teine. Seega jah, esimest Lotte raamatut tegi Andrus üksinda ja Janno kirjutas samal ajal "Lepatriinude jõulude" raamatut, need ilmusid ühel ajal. Siis jäigi nii, et iga kirjanik teeb oma raamatud ise, kuigi seda "Lepatriinude jõulude" lugu aitas ka Andrus välja mõelda.

Lotte on kindlasti üks Eesti tugevamaid, kui mitte kõige tugevam kaubamärk. Kas see kaubamärgiks muutumine oli teie jaoks pigem nagu positiivne asi või esialgu olite kuidagi skeptiline ka selles suhtes?

Mulle on see alati meeldinud, sest inimesed ostavad ju ikka asju ja need pole valged asjad, vaid neil on ikka mingi pilt peal või mingisugune kaunistus. Tekib mingisugune emotsionaalne side, kui ta on näinud mingit filmi või käinud kuskil eksootilisel maal, kus ta ostab kruusi kaasa. See hoiab meie mälestusi elus ja Lotte on ka üks vahva dekoratiivne element meie igapäevaelus.

Ma olen küll ka kuulnud, et Lottet on liiga palju, et see on kommerts, aga mis see siis tähendab? Kui üht asja on rohkem kui teisi asju, siis ta ei ole päris see? Loomulikult, erakordsus on üks väärtus, kui mingit asja on ainult üks- graafika on odavam kui maal, sest maali on ainult üks, aga graafikat saab teha sada tükki, veel erakordsem on skulptuur, mida on ka üks kuid jube raske teha.

Ma arvan, et me sobitume siia Eesti majandusellu ilusti, kui lastel on Lotte tekid, padjad ja mänguasjad.

Kas on mõni toode, mille peale te ei ole lubanud ka Lotte nägu panna?

Jah, meil on päris palju neid tooteid. Meil on selline põhimõte, et Lotte tooted peavad olema väärtuslikud, mitte lihtsalt mingi saast. Nojah, ütleme nii, et mullitajad pole väärtuslikud, aga see on nii populaarne toode, nii mänguline. Mullitamine on lastel alati nii lõbus, seega me olime nõus neid ikkagi dekoreerima. On ka mitmeid lapsi arendavaid mänguasju tehtud, näiteks lauamängud, joonistamise ja nuputamise ülesanded, rääkimata "Lotte aabitsast".

Üldiselt on nii, et toiduaineid me uurime spetsiaalselt koostöös tunnustatud  toiduainete  tehnoloogidega, kes siis meile pakutava toote üksipulgi "lahti võtavad" ja analüüsivad, kas seal ehk võiks olla midagi kahtlast...Ülejäänud tooted on üldjuhul sellised, millest on abi ka, spordiasjad või riided, need ei tohiks olla kahjulikud kuidagi.

Me pole andnud ka ühtki litsentsi lihatoitudele, meilt on tahetud kalapalle, lihapalle ja Lotte viinereid, aga kuna meie maailm on lihasööjatest vaba, kõik kalad ja loomad on omavahel üks suur sõbralik maailm, siis kuidas me saame öelda, et Lotte kalapallid võiksid olemas olla?

Aga mingid Lotte veganpihvid oleksid teema?

Siis ta ei saa olla veganpihv, sest see on ikkagi lihaga seotud. Aga sellist asja pole meilt ka tahetud, sest see on nii nišitoode ja ei ole mõtet seda Lottega kaunistada.

Kas Lottemaa paneb nüüd ka mingis mõttes pinge peale, et kogu aeg peabki olema uusi tooteid ja uut Lotte nänni, samamoodi neid uusi raamatuid, et Lotte püsiks elus ka uute generatsioonide jaoks?

Nojah, mingil määral küll, aga ega seda ei pea nii tihti tegema. Ma arvan, et see Lottemaa on juba ennast niimoodi sisse töötanud, et ta on üks osa laste kultuurielust. Kõik teavad, et selline maa on olemas, et sinna saab lastega minna ja seal on lõbus. Maksad küll 20 eurot pileti eest, aga võid ka vabalt kaheksa tundi fännata seda maailma, seal mängida ja olla.

Eks aeg-ajalt tuleb jälle meelde tuletada, aga nüüd on tükk aega rahu, Detsembris tuleb ka suur lavastus "Lotte ja kadunud jõuluvana" Unibet Arenal ja uueks hooajaks on Janno kirjutanud vist juba ka uued näidendid Lottemaale. Seega esialgu ei ole vaja midagi rohkem teha.

Kuidas tundub, kas Lottemaa on valmis? Kas ta on selline, nagu te oma vaimusilmas kunagi ette kujutasite, või on seal veel arenemisvõimalusi?

Ta on parem, kui me ette kujutasime. Ta on veel-veel parem, kui me arvasime alguses, et ta tuleb, kui me hakkasime seda tegema esialgu. Sest et kokkuvõttes oli see ikkagi seitse miljonit eurot, mis sinna läks, ja need majad, mis seal on, on kõik sellised, et seal võiks elada. Inimesed, kes Lottemaal töötavad igapäevaselt ja need noored näitlejad, kes suvekuudel kehastuvad Lotte filmide tegelasteks, nemad panevad selle täiega elama, lisavad sinna palju armastust ja loovust. Ilma nendeta oleks see lihtsalt üks ilus elutu küla mere kaldal.

Viime korra jutu Lottest kaugemale. Aasta alguses jõudis vaatajate ette "Kaka ja kevad ja teised" lühifilmide kassett, kas võib öelda, et teie film "Frikadellid ja pelmeenid" toimub samas külmkapimaailmas, mida nägi juba "Lepatriinude jõuludes"?

Muidugi, mulle see külmkapimaailm väga meeldis. "Lepatriinude jõuludes" ma sain sinna külmkappi panna pärisobjektid, mis tol ajal müügil olid, meil olid lepingud tehtud, et saame need sinna panna ja selles "Frikadellid ja pelmeenid" filmis toimub tegevus kõik ka külmkapis erinevate toiduainete ja piimapakkide vahel. Ma ei tahtnud panna sinna  tuntud asju, selleks, et teha enda jaoks asja huvitavamaks, disainisin ma need kõik pakendid ise. See oli väga huvitav töö, sai sinna igasugu lolle tekste kirjutatud ja nalja tehtud.

"Frikadellid ja pelmeenid" on nüüd publiku ette jõudnud, aga ühtki uut filmi hetkel töölaual ei ole?

Ei ole jah, pole ka näha, et midagi sinna tuleks. Pole ise selleks ühtki sammu teinud ja ega keegi sulle ise filmi pakkuma ei tule. Välja arvatud muidugi see "Frikadellid ja pelmeenid", mida mulle pakuti, aga see oli ilmselt ka tänu sellele, et ma olin seda "Kaka ja kevade" raamatut illustreerinud.

Ma nüüd küsin põhimõtteliselt sama küsimust, kaks korda, aga seal on lihtsalt väike täheerinevus. Millist elu elab praegu Eesti Joonisfilm?

Nojah, selles mõttes on sul õigus öelda, et selline nii-öelda suure stuudio aeg
on ümber, kunagi oli kontseptsioon filmimaailmas selline, et on mitmed mängufilmistuudiod ja mitmed dokfilmistuudiod, aga animatsioonistuudiod on ainult kaks: Eesti Joonisfilm ja Nukufilm. Kõik, kes tahtsid teha nuku- või joonisfilmi, läksid sinna oma projektidega ja neile oli eraldi eelarve.

See töötas väga hästi, meil oli maja inimesi täis ja igaüks, kes tahtis filmi teha, seda ka teha sai. Mingi kadalipp tuli küll läbida, et kas stsenaarium sobib ja nii edasi, aga meil tehti väga uhkeid ja keerulisi filme. Aga see aeg muutus, sest filmitegijaid tuli kogu aeg juurde, kes tahtsid midagi teha, ja kõik mahtunud enam Eesti Joonisfilmi ära. Filmitegemine muutus ka lihtsamaks, tehniliselt igaüks, kellel on arvuti, hiir ja klaviatuur, saab filmi teha.

Siis hakati raha andma ka neile, kes tegid endale ise väikese stuudio. Nüüd ongi olukord selline, et meie stuudio teeb ka kogu aeg filme, ega me ilma filmideta ei ole, aga pole lihtsalt nii palju inimesi korraga tööl. Ülemisel korrusel pole mitte kedagi ja alumisel korrusel on kaks inimest.

Aga filme tehakse, Priit Pärn just lõpetas oma päris keerulise filmi, ega ta ei tee midagi lihtsat, tal on alati ka mingid väljakutsed. Ega filmide kvaliteet ei ole langenud.

Seda maja siis ikka kinni panna ei plaani veel?

Ei, miks kinni panna? Ma täpset tööplaani ei tea, aga meil eelmine suvi oli maja korraks inimesi täis, sest me tegime rahvusvahelist alltöövõttu. Võib-olla praegu on lihtsalt selline aeg, kui on stsenaariumid töös, aga kui hetk tuleb ning on vaja tootmis alustada, siis leiame jälle need inimesed. Samas, kui sul on suur professionaalne stuudio ja sa lased kõik inimesed lahti, siis on pärast raske suurt meeskonda kokku panna, et suurt filmi teha. Siin enam suurt mängufilmi teha ei õnnestuks, sest paljud on mujale tööle läinud ja oskused minetanud.

Ainus võimalus on teha suuri projekte välismaal, ka seda Lotte seriaali me ei saaks teha Eestis, saaksime siin ainult joonistada pildid ette, anda ette dialoogid ja siis läheb kuhugi mujale, kus tehakse siis film valmis. Neid ettevõtteid on maailmas palju, mis pakuvad sellist alltöövõttu.

Ega ju ka enamik viimased Eesti täispikad animatsioonid on olnud juba rahvusvahelised kaastootmised.

Lotte filmid olid tehtud koos Riia stuudioga, aga meil oli endal siin mingi 20-30 inimest  kohapeal tööl ning sama palju Lätis.

Praegu enam kümmet inimest ei saa animaatoriteks kokku, sest siis pead kuskilt teistest stuudiotest laenama. Head animaatorid ongi tegelikult ongi meil tihtipeale sellised, et neid laenatakse, näiteks A-Film laenab meilt. Noh, mitte ei laena, me ei müü neid nagu jalgpallureid, vaid lihtsalt ta teab, et tal on vähe tööd või filmide vaheline paus ning siis teine stuudio palkab ta tööle. Kui seal on jälle vähem tööd, siis tuleb meie juurde tagasi.

Tegelikult pole häda midagi, süsteem on läinud õiglasemaks. Kui kunagi sai Tallinnfilm kogu raha ja siis ise otsustas, mida ta teeb sellega. Nüüd on filmide rahastamine autorite ja produtsentide keskne, iga produtsent teeb omad plaanid, esitab omad taotlused ja saab just nii palju raha, kui ta saab.

Aga millist elu elab Eesti joonisfilm tervikuna? Kuidas teile meeldib, mis sellele maastikul toimub?

Täpsemalt ei teagi, mis toimumas on, aga igatahes nad käivad festivalidel ja saavad auhindu, ühesõnaga see animamaailm toimib edasi. Kui mina olen sealt astunud kõrvale, siis ma lihtsalt ei näe seda hoovust enam nii hästi, aga tegelikult see kõik on veel täiesti nagu äge ja Eesti joonisfilme oodatakse mujal maailmas.

Meil on ikkagi säilinud eriline mõtlemisstiil ja Eesti omapära, see torkab silma festivalidel ja on teistmoodi. Noored tegijad on õppinud ka professionalide – Priit Pärna, Ülo Pikkovi ja teiste – käe all, kes on juba vanad oskuslikud tegijad, kes on suutnud neid ka innustada mõtlema teistmoodi.

Kui kursis te end rahvusvaheliste filmi- ja animatrendidega praegu hoiate?

Absoluutselt ei hoia, ainult seda tean, mis telekast tuleb, Aga kus sa hoiadki? Saad hoida end kursis ainult siis, kui lähed oma rahadega kuskile festivalile ja vaatad seal kõik filmid ära, aga milleks mulle seda vaja on. Pole sellist aegagi.

Animist festival toimub nüüd Eestis, kas seal olete käinud?

Ma ei ole käinud. Pealegi see toimus augustis ja sel ajal ma olen püsivalt Hiiumaal varbad vees. Mind ei vea siit ükski asi linna. Ja nii suurt tõmmet ei ole enam selle anima vastu, et ma peaksin end kursis hoidma. Pigem on nii, et kui ma midagi teen, siis mul ei ole teiste tõuget vaja, see peab tulema pigem seestpoolt. Filmi tegemine "ei ole elatis, vaid see on eluviis", keegi kunagi ütles tabavalt. Sa ei pea vägisi filmi tegema, kui sul ühtki ideed ei ole, siis tee midagi muud. Kui idee tuleb, siis pead leidma endale võimaluse, kuidas seda teha. Ega filmitegemine esteetika pole ka nii palju muutunud, et osutuksid järsku vanamoodsaks.

Aitäh teile selle jutuajamise eest!

Aitäh.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.