Alustame su teatritee algusest. Sa lõpetasid 2016. aastal Tartu Ülikoolis ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala ja läksid seejärel Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse näitlejaks õppima. Enne seda, kui lavakunstikooli 29. lendu sisse said, olid kahel eelneval korral ka end sisseastumiskatsetele kirja pannud. Äkki sa natuke räägid sellest teekonnast.

Kohe pärast keskkooli lõpetamist tegin katsed 27. lendu, kuid ma ei saanud isegi eelvoorust edasi. Nüüd mul on selle üle hea meel, sest see poiss, kes seal proovis, tema küll ei olnud selleks valmis.

Teatud mõttes ma muidugi pettusin selles, et lavakunstikooli kohe sisse ei saanud, aga midagi ma pidin ju tegema ja läksin Tartu Ülikooli ajakirjandust õppima. Vahepeal käisin ka kaitseväes, mis oli igas mõttes väga hea kool. Juba ajakirjandust õppides andsin ka 28. lendu avalduse sisse, aga ma ei läinud katsetele kohale, sest mõtlesin, kui ma juba ajakirjandusega tegelen, siis tegelengi sellega ning matsin teatri kuskile alla ära. Aga Tartu periood oli väga ilus aeg, sealt sain endale eluks ajaks sõbrad ning hoopis teistmoodi akadeemilist õhkkonda tunda. Ma kasvasin ise inimesena ning olen väga õnnelik, et sinna läksin.

Kolmandal korral andsin avalduse sisse seetõttu, et ma vist kartsin, et hakkan endale pärast etteheiteid tegema, et ma ei proovinud. Ma ei tahtnud olla see, kes räägib, mis kõik oleks võinud olla. See kolmas oleks ilmselt ka viimane kord olnud, sest hiljem oleksin juba liiga vana olnud.

Julgesid sa kolmandal korral loota, et kooli sisse saad?

Pärast Tartu Ülikooli ei olnud see kuidagi oluline. Ma olin hoopis teistsugune, ma olin pingevaba ja mingid rõhuasetused olid hoopis teises kohas. Katsetel keskendusin ülesannetele ja etüüdidele, mis mulle iga päev anti. Mul ei olnud seda pinget, et ma pean kindlasti sisse saama – et kui ma ei saa, siis mu elu on läbi. Ma olin just diplomi kätte saanud ja samal ajal proovisin ka Peterburi ajakirjanduse magistrisse.

Üks närviline hetk, mis mul selle kõige jooksul oli, oli siis, kui lavaka ja Peterburi vestlus oli täpselt samal kellaajal. Siis ma pidin justkui täispangale minema – kui ma nüüd lavakasse ei saa, ei saa ma ka Peterburi ehk kõik oleks laualt maas olnud.

Ehk siis tegelikult mõtlesid tõsiselt ajakirjanikuks hakkamisele.

Nojah, kellekski ma ju pidin ikkagi saama. Ma oleks võinud täiesti vabalt ajakirjanik olla ja teisel pool lauda istuda. See poleks mingi probleem ega pettumus olnud.

Kust teatripisik sulle külge tuli? Kas mäletad hetke, mil tundsid, et tahad näitlejaks saada?

See tuli kuidagi hästi vaikselt. Meil oli kodus Jüri Krjukovi raamat, see on must ja raamatu seljale on valges kirjas Krjukov kirjutatud. See raamat oli riiulis ja ma ei mäleta, et keegi oleks seda kunagi lugenud. Mingil hetkel võtsin selle kätte ja hakkasin lugema. Ma mäletan, kuidas seda raamatut lugedes hakkas teatrimaailm kuidagi avanema. Ma ei hakanud kohe palju teatris käima ega läinud teatriklassi, vaid avastasingi seda maailma niimoodi elulooraamatuid lugedes.

Gümnaasiumi lõpuklassis käisin palju teatris, eriti Draamateatris – mingil perioodil käisin tõesti iga nädal üksinda teatris. Ma pean muidugi tänama oma vanaema, Memmet, kes mulle teatripileteid ostis. Lisaks läksin 12. klassis ka Nukuteatri noortestuudiosse, see oli nii-öelda esimene teatrikogemus, mis tuli teatrist seestpoolt – seal sain esimest korda nuusutada, mida see töö tähendab.

Mis sind teatri puhul köidab?

Tead, ma ei oska seda seletada, ma võin proovida sõnu igatpidi ritta panna, aga see jääb ikkagi magedaks.

Mulle meeldib see hetk, kui ma lähen teatrisse, istun publikus, publikuteenindaja on ära rääkinud ja valgus läheb maha. See hetk on mulle alati kohutavalt meeldinud – midagi ei ole veel juhtunud, aga tunned, et kohe juhtub. See ei ole muidugi põhjus, miks ma teatris käin või teatris olen, aga selles on mingisugune võlu, et kõik on võimalik. Seal on midagi sarnast sellele, kui proovid esimest korda hakkavad – kõik on võimalik, kõike võib juhtuda. Selles on muidugi oma mingisugune masohhism ka, aga see on väga-väga mõnus.

Lavakunstikoolis olid su juhendajad Anu Lamp ja Elmo Nüganen. Kas on midagi, mida nad on sulle öelnud, mis sinuga iga päev kaasas käib?

Ma mäletan, kui oli suviste katsete esimene päev ja Anu ütles, et see, kui te kooli sisse ei saa, ei tee teist halvemaid inimesi. See jäi mulle väga meelde. Selles on mingisugune suur inimlikkus, mis on mulle alati väga tähtis olnud.

Teatris ka on inimlikkus ja märkamine mulle väga tähtsad. Kõige selle taga, mis siin toimub – kas läheb hästi või halvasti – ega see ei tee kedagi halvemaks inimeseks, kui ta ebaõnnestub. Tähtis on ikkagi inimene ja seda tuleb endale meelde tuletada.

Kuidas sa lavastuse puhul hindad, kas see läks hästi või halvasti?

See on nii subjektiivne. Kuigi sellel on ka oma võlu, siis see kõik nii oleneb. Mina võin arvata, et mul ei tulnud välja, keegi teine arvab, et tuli, kolmas arvab midagi kolmandat. See on ainult tunne. Täpselt nii, nagu ma vaatan mõnda teist lavastust ja tunnen, et see ei olnud midagi mulle, ei tähenda, et see kellelegi teisele midagi ei olnud. Subjektiivsus käib sellega alati kaasas.

Üks pluss üks ei ole siin alati kaks. See võib vabalt kolm, neli või viis olla. Ideaalis peakski olema. Kui kõik oleks väga hästi mõõdetav, ei oleks see nii võluv, nagu on. Lotman rääkis loengus Dostojevskist Turgenevi luuletusest, kus ta kirjutab, et iga palve kvintessens on see, et "armas jumal, tee nii, et 2+2 ei oleks 4".

Kas sul on enda jaoks mõõdupuu paigas, mille järgi hindad, kas etendus läks hästi või mitte? Näiteks see, kuidas publik reageerib. Või on see midagi väga sisekaemuslikku?

Need mõõdikud, need lihtsalt ei päde. Sa pead iseendast maksimumi andma ja siis võid ennast analüüsida. Mulle võib tunduda, et täna ei olnud minu etendus, aga teisele tundub, et läks just väga hästi, seda on nii palju.

Selline teatris mõõtmine ja hindamine on mulle alati kummaline tundunud. Muidugi, kuidagi peab seda tegema, aga enamasti on see lihtsalt subjektiivne sõna või arvamus. Muidugi pead tunnetama kogu kooslust ja mõni etendus on energiarikkam, mõni on kehvem, aga sellist mõõdupuud ei ole vist võimalik teha. See kõik tuleb kuidagi suuremalt kokku ja ei ole niimoodi mõõdetav.

Ma võin sama lavastust viis korda vaatamas käia ja see mõjub iga kord erinevalt, sest etenduse mõju sõltub ka välistest teguritest – milline nädal mul on olnud, mis tujus ma parasjagu olen, mis mulle muret teeb. Muidugi on mingid suuremad protsessid, mis kogu aeg õhus on, ja on väga oluline, kui lavastus neile pihta saab, aga konkreetne etendus tuleb minu jaoks kokku ikkagi pikema aja pealt – kasvõi loen hommikul bussis midagi ja see annab mulle mingisuguse laengu ning õhtul etendust vaadates põrkuvad need teemad kuidagi kokku. Järgmine päev sama lavastust vaatama minnes mul ei ole seda enam või on hoopis veel tugevam tunne.

Kuidas sa teatrikriitikasse suhtud ja kas sa loed seda? Kriitikud ju hindavad enamasti ühe etenduse pealt. Ei ole seda, et tulen näiteks täna esietendusele, siis tulen kolme kuu pärast ja lõpuks tulen kahe kuu pärast veel, et vaadata, kuidas lavastus järelküpsenud on.

Loen ikka, aga mitte üleliia. Mingis mõttes ma tahaks, et oleks rohkem seda, mida sa kirjeldasid.

Ma ootangi kriitikast rohkem analüüsi. Ma ei saa näitlejana sellest midagi, kui öeldakse efektses sõnastuses, et see on halb ja see on hea. Võib-olla ei peagi saama. Kriitikat tehakse üha rohkem hästi kiiresti ühe etenduse pealt, et arvustus järgmisel päeval lehes ilmuda saaks. Ma saan aru, et see on ühiskondlik areng, sest meie maailm ongi kiire ja infot tuleb tohutult peale ning see nõuab ka kriitikutelt kohanemist.

Küsimus ei ole üldse selles, kas ma nüüd solvun, kui keegi halvasti ütleb või mitte, aga sellel ei ole minu jaoks mõtet. Kui lugeda Ivika Sillari "Ma käisin teatris", siis see on mingi teistsugune lähenemine. Samas kui loed teatriteaduse lõputöid, on need kohutavalt huvitavad.

2020. aastal, mil sa lavakunstikooli lõpetasid, asusid linnateatrisse tööle. Kas sa mäletad ka seda tunnet, kui teatrisse kutse said? Kui oluline see sinu jaoks oli?

Ma mäletan isegi seda hetke. Loomulikult oli see oluline, eelkõige sellepärast, et see tekitab tunde, et mind, minu tööd ja püüdlusi on märgatud, et minus nähakse midagi. See tunne, et keegi tahab mind, keegi tahab minuga pärast kooli töötada, see on nii oluline.

Kutsed ka ju olenevad nii erinevatest asjadest, need ei ole selle järgi, et keegi on nüüd parem või halvem, vaid mis periood kuskil teatris parasjagu on. Aga see lihtsalt tekitab hea tunde, et keegi sind kuskile kutsub, ükskõik kuhu. Kui keegi tahab, et tuleksid ja oleksid nendega koos, see on hea tunne.

Kui palju sa nende nelja aasta jooksul selle pärast muretsesid, kas mõnel teatril on parasjagu sind, noort meesnäitlejat, vaja?

Siis ma ei muretsenud, sest need neli aastat olid nii laetud ning igasuguseid põnevaid ja ka raskeid hetki täis, kogu energia ja tähelepanu läks sellele. Kui lõpetamise aeg hakkas kätte tulema, siis ikkagi tuli see mõte ka, et huvitav, kas keegi tahab mind või kas keegi on minus üldse midagi näinud, aga võib-olla ma jällegi ajan tagantjärele mingit pada. Aga mulle ei tundunud see vist nii traagiline. Ma olin valmis ka selleks, et keegi ei võta ja ma oleksin leidnud teistsuguse tee, sellest ei oleks ka midagi hullu olnud.

Sa alustasid sel sügisel neljandat hooaega linnateatris. Kas teatritöö on kujunenud selliseks, nagu ette kujutasid? Kuigi tõele au andes, siis sa alustasid päris raskel ajal – linnateater kolis Laialt tänavalt remondi ajaks asenduspinnale ning teatrid olid vahepeal koroonaviiruse tõttu kord lahti, kord kinni.

Ma ei osanudki midagi oodata, kuid jah, niisugusel turbulentsel ajal ma alustasin. Aga mida aeg edasi, seda rohkem ma näen, et selles muutumises on ka hästi palju potentsiaali. Ma olen väga elevil ning arvan, et kui Laia tänava maja lõpuks valmis saab, on selles hästi palju. See on väga inspireeriv ja ma olen rõõmsalt ootusärev. Ma loodan, et jaksan sellesse majja anda nii palju energiat, nagu see väärib.

Kas sa üldse said Laia tänava majas linnateatri koosseisulise näitlejana mängida? "Väikest printsi", mis oli 29. lennu bakalaureuselavastus, mängisite seal küll.

"Väikest printsi" mängisime jah Laia tänava stuudios, mis tegelikult oli spordisaal. Oma esimese tüki "Vanja" tegin Hobuveskis ja selles mõttes nendes vanades saalides ühtegi lavastust mängida ei saanud. Küll aga jagati meid garderoobidesse, mis oli omamoodi eriline hetk. Me liikusime ja olime selles majas, ma mäletan väga hästi seda õhku. See oli väga-väga ilus.

Möödunud aastal olid sa linnateatri kõige hõivatum meesnäitleja, samuti oled kaasa teinud teles ja filmides. "Vigased pruudid", kus mängid, alles jõudis kinodesse. Mille järgi sa valid, mis töö vastu võtad ja millest loobud?

Ma olen seisukohal, et ma pean võimalikult palju töötama ja erinevaid asju tegema. Ma tahan lihtsalt teha ja õppida. Ega mul nüüd nii palju pakkumisi ka ole, et ma peaks midagi tohutult ära lükkama. Muidugi, kui see käib kohutavalt mu põhimõtete või eetika vastu, siis ma ei tee, aga kui mul on vähegi võimalik kaamerakogemust saada või erinevate inimestega koos töötada, võtan võimaluse kahel käel vastu. Miski ei jookse mööda külgi maha, ma saan igas asjas endast parima anda ja sealt õppida. Ma olen tõesti iga pakkumise üle, mis mulle tehakse, õnnelik, ning teen seda saja protsendiga.

Sellise suure töökoormuse juures peab ka enda vaimu hoidma, lihtne on liiga palju asju töösse võtta ja siis tuleb varsti sein ette. Kuidas sa tasakaalu leiad?

See ongi väga tähtis küsimus, kuidas tasakaal leida. Mõistusega saan aru, et ma teengi kohati palju, kuigi võib-olla ei peaks. Ma olen sellel piiril mänginud küll, sest ma tahaks kõike hästi teha, kuigi ma saan aru, et puhkus ja tasakaal on väga olulised.

Selleks, et puhata, lähen ma näiteks loodusesse või koju ema-isa juurde. Puhkamine peab olema sihilik, et sa lülitadki ennast välja. See on kohutavalt keeruline ning ma üritan seda poolt endas arendada.

Kui palju näitlejad sellest räägivad, et peab oskama puhata ja endale aega võtta?

Väga palju räägitakse, aga ega see ei ole nii lihtne, ikka tehakse täiega. Teatris peabki täiega tegema, muidu pole asjal mõtet. Mõni oskab seda paremini, mõni halvemini. Eks igaüks peab oma mudeli ise välja töötama, aga rõõm on näha, et seda peetakse meeles ja üksteist toetatakse. See on väga oluline, et survet valest kohast peale ei panda.

Ma ei taha valetada, ma olen ise ka täpselt selline, et ma tean väga hästi, kui oluline tasakaal on, aga ma teen ikkagi seda, et lähen piiri peale. Ja lahendan seda kohati ehk valesti. Teatrimudelis on tasakaalu leidmine keeruline, sest sa peadki hästi intensiivne olema ja hästi intensiivsete probleemidega tegelema.

Kuidas sa ennast õhtuti etenduseks häälestad? Publik tahab ikkagi vormis olevat näitlejat näha, nemad allahindlust ei tee ning sina näitlejana ei saa oma halba päeva lavale tuua.

Selles mõttes polegi midagi teha – ise ka ei tohi endale allahindlust teha. See on ikkagi vastutustunne kõige ees, mida teed. Teatrit ei ole mõtet niimoodi tükitööna teha, iga õhtu tuleb endale meelde tuletada, mis asja sa siin ajad ning mis vastutus sul enda, teatri ja publiku ees on. Mida aasta edasi, seda rohkem ma tunnen, kui tähtis see on. Ja kui ongi väga raske hetk, peadki korraks mõtlema, miks sa seda asja ajad. Iga kord uuesti üle mõtestada, mida täna otsime, mida me tahame leida.

Ma olen selline, kes tuleb hästi vara teatrisse. Ükskõik kui väike või suur roll mul on, ikkagi tulen vara, sest mul on vaja seda õhku ja keskendumist. Ma küll ei mediteeri kuskil kaks tundi, aga ma tulen siia ja tahan siin olla. Hilinemine või napilt jõudmine lööb mu rööpast välja. Mõnikord on see muidugi värskendav, sest siis sa oled mingi teise energiaga, aga see pole ka päris aus energia. 

Ma mängin nüüd lavastuses "451 Fahrenheiti" Kalju Orro asemel. See on pikk tükk ja ma olen lõpus umbes kümme minutit, aga tulen ikkagi varem kohale, sest ma ei suudaks kodus olla. Ma võiksin üheksaks või kaheksaks teatrisse tulla, aga siis ma lähen hulluks. Kui ma tean, et kell seitse algab etendus ja ma olen kodus, siis ma ei tee seal mitte midagi, lihtsalt higistan. Ma tahan väga selles ruumis olla ja keskenduda sellele, mida tegema hakkame.

Oled püstolit ka teha saanud?

"Fahrenheidis" tegingi sedasama püstolit niimoodi, et ma olin võttel ja kell kaks helistati ning küsiti, kas saan Kaljut asendada. Ma olin seda tükki küll näinud, aga ei mäletanud, mis seal täpselt on. Kolmest olin teatris ja vaatasin, mis tegelikult toimub. Teksti oli ikkagi korralikult ja afektis õppisin selle ära.

Esimene etendus oli normaalne, aga püstoli puhul on teine etendus hirmus, sest närv läks maha ja afekti enam ei olnud. Afekt ja närv aitavad esimese etenduse üle elada, see on näitlejale väga hea kogemus ja kummaliselt vabastav ka. Sulle on justkui kõik lubatud, sest sa ei ole ju proovis käinud, sa oled tubli, tuled ning aitad neid. Sa saad olla kõige paremas mõttes vastutustundetu.

Lähme nüüd mõned nädalad tagasi esietendunud "Metazoa" juurde. Kuigi selle lavastaja on Markus Helmut Ilves, sündis see trupi, kuhu kuuluvad lisaks sinule Jan Ehrenberg ja Maris Nõlvak, koostöös. See on minu meelest heas mõttes raju ja intensiivne tükk. Äkki sa räägid selle lavastuse sünniloost natukene: kust mõte idanema hakkas?

Ma pean natuke eestpoolt alustama. Markusega töötamine on kõige paremas mõttes stuudiotöö. Kuna me käisime samas koolis, oleme ühest kohast kasvanud. Lisaks on meil inimestena sarnased põhimõtted. On mingid teemad, mis Markust puudutavad, mida ta tahaks uurida. Ja kui me hakkame koos tükki tegema, siis me alguses istume ja arutame neil teemadel. Lihtsalt põrgatamegi ja räägime, mida mingitest nähtustest ja teemadest arvame ning kuidas me sellega loomingule põhja loome. Me ei pea isegi sellesse kinni jääma või sellest mingit teksti tegema, aga see jääb kuklasse.

"Metazoa" puhul rääkisime kannatusest või pingutamisest. Me rääkisime sellest, et kannatus on meie maailmas midagi, mida me tahame ära lükata. Kannatust võib mitut pidi mõista, loomulikult mingi põhjendamatu kannatus, mis teeb inimesele põhjendamatult haiget, on väär, aga me jõudsime seisukohale, et pingutus kui kannatus on midagi, mis on vajalik. Näiteks töötad jõhkralt millegi nimel – see on ka kannatus ning selles mõttes ebamugav, et see ongi pingutus ja sa oled väsinud.

Kui enne rääkisime, et sein tuleb ette, siis see on ikkagi midagi loomulikku, mis peaks olema. Või võistlused – me rääkisime sellest, et ei anta enam esimest, teist või kolmandat kohta või pannakse naised ja mehed kokku võistlema. Igasuguseid arvamusi on, aga see ei ole meie meelest päris loomulik. Meile jäi see küsimus, kas kõik peabki ära nullima – ei ole paremaid ja halvemaid, vaid kõik on võrdsed.

Meis tekkis mingisugune ebakõla ja uurisime seda küsimust. Seal ei ole seda moraalitsemist ja me ei ütle, et nii on õige, vaid uurime selle kohta. Palju oli muid teemasid ka, aga see oli üks arutlus. Seda, kus siin tõde on, ma ei tea, aga need on küsimused, mille üle tuleb mõelda. Teatris saame seda teemat mingil viisil avada ja see on väga tore. See on teatri üks võlu.

Ja siis ma teeme ka palju palju harjutusi. Markus uurib väga põhjalikult, millised harjutused võiksid meid konkreetses protsessis aidata ja siis me tõesti teemegi neid. Me töötame teistmoodi vabas vormis, see ongi nagu stuudiotöö. Näitlejale on see kohutavalt tänuväärne. Ka "Vabalt peetavate kanade munadega" tegime eelmine kord harjutusi, nüüd uurisime endas teistsuguseid kohti ja selle pealt improviseerisime.

Improvisatsioon võib olla ükskõik milline – on sellist improvisatsiooni, kus Markus annab meile mingisugused märksõnad, ning on sellist, kus ta ütleb, et tehke seda, mis pähe tuleb. Me võimegi seda tunde teha. Tihti suur osa sellest on täielik jama, aga võib-olla tuleb sealt üks liigutus või moment, kus Markus tunneb ära, et see on hea element ning sellest sünnib tema peas mingisugune idee.

Aga kas "Metazoa" puhul pakkusite kõik teemasid, mis rohkem hingel on? Oli tunda, et väga erineva pilguga on teemadele lähenetud.

Paratamatult kui me üht küsimust arutame, paneme me sellele oma perspektiivi juurde. Sealt tuleb ka välja see, mis meid näiteks käivitab või hirmutab. Selline koos ehitamine ongi trupitöö võlu – see saab igal juhul rikkam sellest, kui üks inimene ütleks ette, mida tema asjadest arvab. Kõigi panust on seal nendes stseenides.

Näiteks rääkis Maris sellest, et tema ei saa kunagi naisena õhtupimeduses samamoodi käia, nagu mehed, ükskõik, kui hea riik meil on. See on hoopis teine perspektiiv, sest ma ei mõtle väga tihti sellele, kuidas ma õhtul tänaval käin. Muidugi, kui ma pimedas kuskil halvas rajoonis käin, siis ma ka vaatan selja taha, aga kui teine inimene ütleb, et see ei lähe kunagi ära, siis see paneb ikkagi mõtlema.

Kuigi teemad, mida "Metazoas" käsitlete, on tõsised, on need läbi inimliku absurdi ja tervisliku huumori lavale toodud ehk see ei olnud mulle kui vaatajale kurb tükk. Ma ei taha sellega väita, et te oleksite tõsiseid teemasid kuidagi pisendanud, vaid vastupidi. Lihtsalt lavale toodud reaalsus ajas naerma.

See, kuidas sa ütled, see on väga ilus, see ongi ju meie elu. Muidugi on teemasid, mis ongi tõsised, näiteks võimusuhted ja see, kelle käes on leib, aga see ongi naljakas. See, mida me väljas näeme, on kohati absurdne. Ega seda ei saa nii mängida, et sa lähed absurdi või huumorit mängima, sa mängid ikkagi situatsiooni, mingit tunnet. Aga see, et see naljakas on, see lihtsalt on.

Mulle meeldib absurd väga, see kõverpeegel. Tahaks loota, et läbi selle jõuavad need teemad sulle isegi lähemale. Muidugi võib ka šokeerida ja täiega panniga virutada, aga see ei pruugi sellist tulemust anda, vaid vastupidi – sa paned inimesed lukku. Ma loodan, et huumor, mis tegelikult nendes elusituatsioonides täpselt nii absurdselt on, et sa oled neile pärast vastuvõtlikum.

Selles mõttes mul on hästi hea meel, et sa niimoodi kirjeldasid, et lõpuks on need ikkagi tõsised teemad ja sa jääd nende asjade peale mõtlema. Ei ole lihtsalt, et naerad ära ja ongi kõik. Sel on sama eesmärk nagu šokeerimisel, lihtsalt asjale on teise nurga alt lähenetud.

Lõpuks oleneb inimesest, kuidas ta mingeid asju vastu võtab. Mõni võib ühe asja peale naerda, teine nutta. Täpselt nii absurdne meie elu ongi. See on lihtsalt meie viis analüüsida. Võib-olla kui oleks trupis kolm teist inimese olnud, oleksid nemad hoopis teistsuguse lähenemise võtnud, aga see tuli hästi palju kuidagi meist endast.

Võib-olla peabki elu natuke rohkem naljaga võtma.

Muidugi oleks hea, kui seda suudaks. Ega ma ise ka ei oska, ikka mõtlen ennast kinni ja lähen mingite asjade peale vihaseks. Ideaalis võiks paljusid asju huumoriga võtta. See on ainult tervislik, kui inimesed seda suudavad. Aga noored võib-olla peavadki vihasemad olema.

Millest sa näitlejana unistad? Mida sa tahad oma tööga saavutada?

Kui meil oli lavakas rebaste nädal, siis mulle organiseeriti kohtumine Andrus Vaarikuga, kes kinkis mulle raamitud saaliplaani, sinna alla oli kirjutatud, et unistamine on tervisele kahjulik, plaan peab olema. Kunagi ühe vestluse käigus ütles Argo Aadli mulle: "Tead, Andrus Vaarikul on niisugune ütlemine, et unistamine on tervisele kahjulik ja ma olen sellele täiesti vastu – peabki unistama, sest unistamine ongi hea."

Ma ütlen, et see tõde on seal kusagil vahepeal. Ma saan väga hästi sellest Andruse öeldust aru ja ma saan väga hästi ka Argo öeldust aru.

Ma küsin veel viimase küsimuse. On sul viimasest ajast mõni eriti hea kultuurielamus, mida sooviksid jagada?

Ma lõpetan praegu Sergei Volkonski raamatut "Kodumaa. Mälestused", mis räägib sellest, milline oli revolutsioon Venemaa aadliku pilgu läbi, Siia kõrvale paneksin Loomingu Raamatukogus ilmunud Mihhail Šiškini "Sõda või rahu?". Neid ma soovitan sellise kombinatsioonina, et aru saada, mis Venemaal toimub või kuidas nad mõtlevad, sest paratamatult olen sellele viimasel ajal väga palju mõelnud.

Loomingu Raamatukogu andis välja ka Byung-Chul Hani teose "Läbipaistvusühiskond", millest me "Metazoa" ajal palju rääkisime. See läks mulle tõesti väga korda.

Teatrist ma soovitaks Uku Uusbergi lavastust "Põhjas", millel on viimased etendused tulemas. Selles on midagi suurejoonelist. Ma olen seda mitu korda vaatamas käinud, esimest korda siis, kui see veel Põrgusaalis oli. Ma võiks seda sada korda vaadata, sest seal on midagi nii ilusat ja väärikat. Võtad oma argimured sinna kaasa, lased ennast sellel tükil rahulikult kanda ja lõpus oled ehk kuskil lahendusele lähemal.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.