Alustasid rahvusraamatukogu direktorina huvitaval ajal ja ma ei pea praegu veel silmas otseselt renoveerimist, vaid seda, et Tallinnas on teetööd ja rahvusraamatukogu ajutine hoone on justkui kultuurisaar keset teetöid, kuhu ei ole peaaegu võimalik pääsedagi. Kas inimesed käivad ikkagi siin?

Ikka käiakse, aga reaalsus on see, et kuna meie peahoone on hetkel suletud, siis füüsiliste teenuste kättesaadavus on oluliselt väiksem kui ta oleks siis, kui meil oleks uhke suur peahoone kasutuses. Seega võrreldes varasemaga kindlasti vähem, aga põhiline kättesaadavus on olemas, sest toimuvad sündmused nii erialaekspertidele kui ka avalikkusele.

Kui me vaatame näiteks hariduskeskuse poolt tehtavaid toimetusi sealhulgas koos LVLup! muuseumiga, siis ikkagi käivad grupid ja toimuvad erinevad töötoad, nii et rahvast on siin üksjagu. 

Oluline aken maailma on vist ka Solarise keskuses asuv pind?

Just, see on üllatavalt menukaks osutunud. Nagu äris öeldakse: asukoht, asukoht, asukoht. Solarises asume tõesti paljude inimeste liikumiste sõlmpunktis ja see kõnetab inimesi. See on väga hästi õnnestunud filiaal.

Kuidas on möödunud paar esimest nädalat uues ametis?

Väga huvitavalt, sest ootuspäraselt on olnud võimalus tutvuda meeskonnaga ja nende käimasolevate projektidega. Kui küsisid esialgu, et tulin tööle huvitaval ajal ning mõtestasid seda teetöödega, siis tegelikult on praegu raamatukogunduses alates raamatukogude sünnist kõige huvitavam aeg, sest tänapäeva tehnoloogiates ja inimeste tarbimisharjumustes – sealhulgas aja tarbimisharjumustes – toimuvad suured muudatused. Kuidas raamatukogu selles muutuvas ajas püsib relevantsena ja loodetavasti isegi suurendab oma osatähtsust? Seega on ka natukene filosoofilisi küsimusi.

On ka käimas suured protsessid ja arendused, e-teenuste osas on suured eeskujud, kelle poole pürgida ja loodetavasti isegi paremini teha. Lisaks muidugi meie renoveerimisprojekt, mis on põhimõtteliselt rahvusmonument ja tuleb ka jälgida, et asi valmis saaks.

Võtsite teatepulga üle Janne Andresoolt, kes juhtis raamatukogu 15 aastat. Kas koridoride peal käies on ka tajuda ka töötajate väikest skepsist, kuna inimesed olid varasema juhiga nii harjunud? Olete midagi sellist tundnud?

Ma otseselt ei ole seda tajunud. Janne Andresoo on meeskonnaga teinud väga suure töö ära ja ma soovin kindlasti seda tehtut jätkata ning omalt poolt panustada, et mõnda asja veelgi rohkem võimendada.

Meil oli ka Jannega mitu kohtumist enne seda, kui ma ametisse astusin, ja ta andis väga hästi teatepulga üle. Sain väga selge ülevaate, mis on peamised protsessid ja asjad, mis vajavad ülevõtmist, mis on juba jõudnud lõpuni edukalt ja mis nende mõjud on. 

Selles osas tahan teda väga tänada, et ta tegi esimesed sammud oluliselt lihtsamaks.

Kuivõrd suured need kingad on, millesse nüüd astute?

Ma ei ole selle nurga alt seda küsimust üldse mõelnud, kas king on suur või väike. Minu jaoks eesmärk ja selle vastutuse määr on automaatselt väga suur, sest me räägime sisuliselt vaimuvara keskusest, kus on kogu meie ajalugu, iga trükis ja audioteos olemas.

See on meeletu pärand ning ülesanne on põhiliselt see, kuidas teha nii, et see vaimuvara teeniks eesti rahvast võimalikult hästi. Olen pigem sellele mõelnud, mitte küsimusele, kas mingid konkreetsed kingad on suured või väikesed.

Kas te olete selline juht, kes annab pigem piitsa või präänikut?

Ma ei ole kumbagi... (naerdes). See on huvitav nurk, mille alt vaadata.

Erasektoris on lihtne, sest eesmärk on teenida kasumit ja kasumit sa teenid läbi selle, et pakud relevantseid teenuseid, aga ma usun, et sama kehtib ka avaliku sektori kohta, ainus vahe on see, et me ei pea teenima kasumit. Meie kasum ongi meie teenuse relevantsus.

Peame pakkuma teenuseid, mis on konkurentsivõimelised, aga praegu tuleb tõdeda, et meie teenused peavad konkureerima inimeste ajale. Inimeste aeg püütakse kinni supervõimsate eraettevõtete poolt, olgu see Netflix, Amazon või Facebook ja Google, aga kuidas me saame tuua raamatud ja muu kultuurilise pärandi selle kõrvale?

Ma ei ole mõtestanud enda rolli piitsa või ka prääniku andjana. Aga kui ma nüüd proovin, siis ütleksin ikkagi präänik, sest kui sa teed sellise asja valmis, mis kõnetab ja on relevantne, siis see on kõige suurem präänik, aga seda präänikut ei anna mina. Minu ülesanne on kõrvaldada meeskonna teelt takistused, et ta saaks oma töös õnnestuda ja kui tema õnnestub, siis see töö annabki talle prääniku, kuna ta on teinud midagi, mis on uhke, võimas ja oluline.

Kui vaatate praegu rahvusraamatukogu tervikuna, siis kas on ka midagi sellist, mida tuleb nüüd kohe hakata ümber tegema?

Nii ja naa. Nagu ma ütlesin, siis hästi raske ja valulik protsess on algatatud. Rahvusraamatukogu liikus mõni aasta tagasi üle teenusepõhise organisatsiooni mudelile ja see on väga oluline samm selleks, et jõuda sinna, kus me mõtleme selles võtmes, mida tegelikult Eesti kodanik ootab meie teenustelt. Me hakkame teenustepõhiselt asju parandama, võimendama ja kõike muud.

Suures plaanis on see protsess suhteliselt varajases staadiumis ja selle viimistletud kujul lõpule viimine eeldab veel palju samme. See ei ole otseselt millegi eelneva ümbertegemine, vaid tuleb pigem jätkata. Kui me võtame võrdluseks maja ehitamise, siis vundament on loodud, aga praegu on see koht, kus peame hakkama karkassi ja katust ehitama.

Ma arvan ikkagi, et organisatsioon tervikuna on päris tugev ja heas seisus, need teenused on juba praegu liikumas eesmärgipäraselt õiges suunas.

Rahvusraamatukogu nõukogu tõstis esile, et osutusite valituks just tänu tugevale visioonile. Äkki räägite sellest veidi lähemalt? Mis on kõige olulisemad märksõnad?

Nagu ma ütlesin, siis raamatukogundus tervikuna seisab oma ajaloos väga keerulises hetkes ning selle keerukust illustreeribki see, et võib-olla meil on mõned raamatukogud Eestis, kus talvisel ajal lähevad ühed jäljed raamatukokku ja teised jäljed tulevad. See näitab seda, et teatud mudel, mis varem oli väga hea, ei vasta lihtsalt enam tänastele ootustele. Sisuliselt tuleb kohaneda ja pakkuda seda, mis vastab ootustele.

Parim näide on Helsingis Oodi raamatukogu, mis ongi kujunenud perekeskuseks, milles oluline roll on ka raamatutel. See on füüsilise keskkonna murrang. Aga selleks, et kõik toimida saaks, peavad olema teatud määral standardiseeritud protsessid, mida vastavalt erinevate rahvaraamatukogude suurusele saab neile pakkuda. Mõne väikese omavalitsuse raamatukogul ei ole seda võimekust, et arendada välja kompleksseid teenuseid või võtta kasutusele digilahendusi ning need peaksidki tulema kuskilt läbimõeldud kujul.

Selles osas ma näengi, et rahvusraamatukogul on oluline roll täita sealhulgas ka ministeeriumi poolt algatatud rahvaraamatukogu reformi juures ning selle üks mõte ongi, kuidas me suudame oma partneritele pakkuda selliseid teenuseid, mis loovad väärtust ka kohalikul tasandil.

Teine pool on kindlasti ka e-teenused. Kui ERR-i äppi tahetakse alla laadida ning soovitakse seal aega veeta, siis peame küsima, kas saame sinna kõrvale tuua samamoodi ka kultuuripärandi. See on väljakutse, mida me peame lahendama: kuidas me saame mitte ainult rahvusraamatukogu vaimuvara, vaid tegelikult kultuurivaldkonna tervikuna tuua tarbijani paremini. Praegu on see väga killustunud, erinevatel muuseumite ja raamatukogudel on oma süsteemid, aga sellise killustunud asja arendamine on palju ebaühtlasem, raskem ja kallim. Pigem võiks luua parimatele praktikatele tugineva optimeeritud lahenduse, mida saab omakorda jaotada tasanditeks.

E-teenuste osas on hästi palju võimalusi teha koostööd, mis võib esmapilgul keerukas, aga mis tarbija vaatest on tegelikult väga lihtne. On üks keskkond, kust ta siseneb ja saab sealt kätte selle sisu, mis teda huvitab. Praegu peab minema väga mitmetesse erinevatesse kohtadesse, et neid tükikesi kätte saada, aga see on tegelikult kodanikule koormav. Tahaksime seda pilti veidi selgemaks teha.

Kas võib seega öelda, et rahvusraamatukogu peaks olema suunanäitaja teistele raamatukogudele ja erinevate protsesside eestvedaja? See on alati mingil määral nii olnud, aga kas peaks veel rohkem olema? Mirko on juba hea näide raamatukogude-ülesest koostööst.

Sa ütlesid väga õigesti, see on alati nii olnud. Rahvusraamatukogu roll mitte ainult Eestis, vaid tegelikult globaalselt ongi tihtipeale olla see suunanäitaja ennekõike ja siis muidugi...

Seadusest tulenevad muud kohustused?

Just, aga me näeme nii Eesti kui ka Tallinna kontekstis, et kui meil on selline uhke füüsiline keskkond nagu Tõnismäe hoone, siis me ei saa piirduda traditsioonilise rahvusraamatukogu rolliga, vaid peame ka sellest looma kultuurikeskkonna. Tulenevalt Eesti spetsiifikast need piirid hägustuvad.

Hea e-teenuse loomise eeltingimusteks on see, et sul on läbimõeldud lähteülesanne, läbimõeldud funktsioonid, see lahendus töötab, aga see kõik eeldab sisuliselt IT-organisatsiooni olemasolu. Samas me ei saa eeldada, et kohalikul tasandil sellist võimekust luuakse. Selles valguses on kultuurivaldkonna digipöördes rahvusraamatukogul väga oluline roll täita.

Teie hariduslik taust on IT ja õigus, aastaid olete olnud ka koolidirektor. Kas nüüd on uks haridusele kinni pandud?

Ei, haridusele pole kindlasti uks kinni pandud. Kui me hakkame mõtlema, siis raamatukogu on olemuslikult väga suures osas ka hariduskeskus. Ka rahvusraamatukogul on oma haridusosakond, mis pakub väga kvaliteetseid ja sisulisi haridusprogramme, alates sellest, mis on traditsiooniline roll ehk raamatukogunduse kutsestandardi tagamine kuni selleni välja, et harida ka laiemat üldsust.

Lisaks sellele on mul ka ikkagi teatud seos haridusvaldkonnaga säilinud, täpsemalt kahes rollis. Väljaspool rahvusraamatukogu on ikkagi üks projekt, milles ma olen seotud, mis puudutab kaasavat haridust Eestis. Päris palju keerukust valmistav poliitika, kuidas seda rakendada ja kuidas seda rakendada viisil, et see päriselt toimiks ja kasu toodaks. Teine on see, et jätkuvalt olen ka väga väikese koormusega ka loenguid andmas tudengitele.

Ma näen, et haridus on üks komponent ka praegusest rollist. Üld- ja kõrghariduse õpilastele on oluline keskenduda ka seetõttu, et nemad on tulevikus ka meie muud sihtgrupid teadlastest väärikateni. Konkreetselt rahvusraamatukogu juhina on haridus ka otsene komponent, sest taasavatava Tõnismäe hoone kolmas korrus ongi haridusosakonna tööpõld.

Osalt juba vastasite minu järgmisele küsimusele, aga kas hariduse osatähtsust peaks rahvusraamatukogu oluliste rollide nimekirjas kõrgemale tõsta? Kas see on miski, mille poole liikuda?

Seoses noorte riskikäitumisega, mis puudutab vähest e-teadlikkust, muutub aina relevantsemaks probleem, et hästi kerge on noortel sattuda ebamõistliku info mõjuvälja, olgu selleks ebarealistlikud ilustandardid tütarlastele või riskikäitumised noormeestele. Kuni selleni välja, et isegi nii-öelda teadus, mida jagatakse nendes jutumullides kuskil Instagrami või Tiktoki reel'ides, on tihtipeale pseudoteadus ega tugine ühelegi teaduslikule alusele.

Ameerika teadlane Carl Sagan hakkas omal ajal saatesarjaga "Kosmos" näiteks selle vastu võitlema, sest ainuke viis ongi see, et sa pead looma sisu, mis on nii haarav, et suudab konkureerida nende jutumullidega. Meil on ka Eesti teleekraanidel tegelikult väga palju noortele suunatud teadussaateid ja need on ülivajalikud just selle jaoks, et noortele tekiks arusaam, et lisaks sellele kiirelt dopamiini andvale infoallikale on ka tegelik allikas, mis on päris.

Intuitiivselt saame aru, kui "Tom & Jerry" multikas üks tegelane ajab teist nuiaga taga, aga info osas noortel seda teadlikkust samaväärselt ei ole. Nad võtavad seda üks-ühele ja sellepärast on kindlasti hästi oluline, et me suudaksime saavutada olukorra, kus lisaks ERR-ile, mis on hästi kättesaadav, oleks ka kultuuripärandipõhine teadmus miski, mis jõuaks noorteni viisil, et see tekitaks neis ka huvi.

Aga kas rahvusraamatukogul on üldse võimalik TikTokiga konkureerida? Või peate lihtsalt ise TikToki minema?

TikToki ei saa juba seetõttu minna, et see on Hiina omandis ja veidi poliitilistele eesmärkidele allutatud tööriist. Aga kas peab olema viidasüsteem integreeritud ka lahendustesse, mis on praegu reaalselt populaarsed? Kindlasti.

Praegu me olemegi Facebookis ka, aga meil on veel pikk tee minna, sest tänapäeval teenused, olgu nad era- või avalikud teenused, konkureerivad inimeste ajale ja tähelepanule. Ja me peame suutma seal konkureerida, sest muidu tekibki oht, kus meil on seaduses kirjutatud ülesanded, me täidame neid ja kõik on justkui hästi, aga selle tulemuseks on, et me ei lähe transformatsiooniga kaasa.

Neid valdkondi, mis on jäänud ajast maha, on inimkonna ajaloos olnud palju. Tuues suvalise näite, millega ma võib-olla teen mõnele osapoolele liiga, aga kiriku osatähtsus Euroopas on kahanenud. Nad jäid liiga kauaks kinni sellesse, mis neile oli teatud hetkel edu tootnud, ja nad ei olnud õigel hetkel muudatustega kaasas, kuid hiljem proovida järgi joosta on juba palju raskem.

Ma arvan, et ei pea TikToki või Instagrami sisuloomes konkureerima, vaid seal peab olema piisaval hulgal sisu ka meie poolt, et suunata inimesi õigete allikateni.

Kas olete kutsunud ka influencer'eid raamatukogusse, et teha kihutustööd?

Kui me vaatame neid samu koolitusi, üritusi ja programme, siis väga tihti on võrdlemisi prominentseid isikuid aidanud kaasa meie ühisele tegemisele. Kindlasti neil on oma tõmbejõud. Ma arvan, et me soovime seda ka tulevikus kasutada.

Meil on näiteks terve süsteem üles ehitatud sellele, et kui me valime, milliseid uusi teoseid teha kättesaadavaks, siis selle valiku teevad tuntud inimesed. Meil on nendega koostöösuhe ja nende soovitus lisab kindlasti kaalu.

Töötasite aastaid koolidirektorina Tabasalus ja Keilas. Miks otsustasite nüüd uude rolli astuda?

Teie küsimuse esimene pool tegelikult vastab sellele, et ma olin seal päris pikalt ja koolielu on tsükliline ja see tsükkel on aastane. Mõistagi on seal ägedad ja suured arendusprojektid, eriti kasvavates piirkondades, kus lisaks toimuvad ka infrastruktuuris ja ka e-teenustes arengud.

Suures plaanis tekib aga koolis töötades teatav rutiin. Mina jõudsin ühel hetkel äratundmisele, et üheks eluetapiks olen ma seda rolli päris palju juba täitnud ja mõnes mõttes läks elu liiga lihtsaks. Ühel hetkel inimene õpib ära valdkonna eripärad ja selle võrra tekib mugavus, aga ma ei tahtnud lasta sellel mugavusel tekkida.

Kultuurivaldkond on alati olnud selles osas väga tundlik, ikka kiputakse arvama, et teatrit peab juhtima teatrimees, kino peab juhtima kinomees, raamatukogu peab juhtima raamatumees. Mis teie sellest arvate?

Kusjuures ma arvan, et on, ja olen sellega mingil määral nõus. Ühelt poolt on see, et juhtimine on juhtimine suuresti organisatsioonist sõltumata, sest sa juhid inimesi ja protsesse. Sisuteadmine tuleb tegelikult organisatsioonis töötavatelt inimestelt, selles mõttes ei ole probleemi. Aga kui sa tahad olla sisulises dialoogis inimestega, mis võimaldab sinul teha veel paremaid ja kaalutletumaid juhtimisotsuseid, siis kindlasti selle erialase teadmise olemasolu on hästi suur pluss.

Kui ma läksin kooli tööle, mul ei olnud õpetajakutset. Ma väga kiiresti tekitasin selle endale. Nägin vaeva, et omandada metoodika-alased teadmised, mille läbi mul oli võimalik palju paremini olla metoodika-alases dialoogis õpetajaskonnaga. Ja ma arvan, et siin täpselt samamoodi: meil on väga selge kutsestandard ja ma arvan, et selle omandamine on minu kohustus.

On huvitav vaadata, et lisaks teile on ka värskete riigigümnaasiumite direktorite hulgas väga palju noori. Kas võime öelda, et riigigümnaasiumitest on saanud uute Eesti tippjuhtide kasvulava?

Ma ei oska seda niimoodi otseselt kommenteerida, ma ei ole seda demograafi pilgu läbi vaadanud, kes sinna täpselt etteotsa satuvad. Ma usun, et hästi oluline komponent juhtimises on tahe. Tihtipeale tõesti annab nooruslik energia jõudu juurde ja mul on hea meel riigigümnaasiumite üle, kui nad on leidnud endale selliseid tahtmist täis inimesed, sest kui inimesel on tahe, siis tal on ka tahe omandada vajaminevad oskused, et õnnestuda. Teine variant on tõesti minna kindla peale välja ja leida inimene, kellel on siis juba oskused olemas, mis on ka täiesti okei variant.

Aga lähme raamatukogude juurde tagasi. Kas raamatukogudel on Eestis praegu hea maine?

Ma usun küll. Vähemalt minu kui kodaniku jaoks on raamatukogu au sees olev koht. Üks osa põhjusest, miks ma selle valdkonna poole vaatasin, on selles, et suur osa armastusest raamatute vastu on tulnud kas vanavanemate juures olnud raamaturiiulitest või siis rahvusraamatukogust, kuhu kunagi kooliekskursioonil viidi ja lugejakaart tehti ja sealt siis jäigi harjumus seal sõpradega üksjagu käia. Minu jaoks on kindlasti raamatukogudel väga hea maine. Kas maine saaks olla parem? Alati saab, aga see on iga valdkonnaga nii.

Praegu pole esmane murekoht selles, kas maine on hea või halb, ma võtaksin lähtekohaks, et maine on hea, pigem on küsimus selles, kuidas raamatukogundus oleks laiema üldsuse jaoks võimalikult relevantne ja kuidas me jõuame sinna ilma, et me teeksime kompromisse raamatukogu maines. Vot see on see keerukus. Põhimõtteliselt sa võid ju raamatukogu nimetada ümber noortekeskuseks või perekeskuseks ja ongi valmis, aga siis sa tood ohvriks raamatukogu maine. Raamatukogu peab jääma alati ka raamatukoguks selle heas mõttes.

Oleksingi järgmisena küsinud, et juba nimest tulenevalt peab seega raamatukogu olema alati ka koht, kus hoitakse ja kogutakse raamatuid? See peab ikkagi jääma põhiliseks funktsiooniks?

Mõistagi, sest päeva lõpuks me tarbime lugusid. Need samad jutumullid on üks vorm, kuidas lugu edasi anda, luuletus on samamoodi lühivorm, kuidas lugu edasi anda, siis on romaan, jutustus, novell, essee ja film on ka seal vahel. Need kõik taanduvad sellele, et seal on mingi lugu, mida jutustatakse ja raamat on olemuslikult kõige suurema detailsusastme ja põhjalikkusega lugu, mida me igapäevaselt tarbime.

See peab jääma kättesaadavaks, sest ma usun, et ükspuha, mis sulle meeldib, näiteks lapsena vaatasid "Harry Potteri" filme, aga sa tahad selle looga sügavamale minna, siis on raamatukogu, kus on kogu see sari olemas. Aga see on lihtsalt üks suvaline näide. See relevantsus ei kao kunagi kuhugi, aga teadlikkus, et see on koht, kust seda saab, seda peab kindlasti tõstma.

Kas noored saavad aru, mida raamatukogus tehakse?

Ma ei saa kõigi noorte eest niimoodi üheselt vastata, ma usun, et jällegi hästi suur roll on haridusasutusel. Koolide juures on raamatukogud, koolides on kirjandus õppeainena, mis eeldab lugemist. Lugemise osas pöördutakse väga palju raamatukogu poole, et see lugemisvara saada.

Seega selles mõttes põhifunktsioon on kindlasti noortel teada juba läbi kooli, aga kui palju väljaspool kooli erinevatest raamatukogudes olevatest lisafunktsioonidest teatakse, see sõltub väga palju piirkonnast ja selle eripäradest. Kindlasti on mõned raamatukogud, mis juba praegu on kujunenud oma kogukonna südameks ja mõnel pool võib-olla veel ei ole.

Seda on alati räägitud, et kuigi kohustuslik kirjandus on tore, siis on sellel tihti ka pelutav toime, kuna need teosed ei huvita noori ning lugemine muudetakse hoopis ebameeldivaks, tüütuks ja vastikuks kohustuseks. Kas see on miski, millest peame ikka veel rääkima?

See on natuke sama olukord, mis on kehalise kasvatusega, mida nüüd nimetatakse liikumiskasvatuseks. Samamoodi saab väita, et kui sa kohustad lapse olema füüsiliselt aktiivne kooli ajal, et kas sa siis teed talle liiga? No ilmselgelt ei tee. Kas on osad lapsed, kes võivad tõlgendada seda liigategemisena? Kindlasti on.

Meie haridussüsteem ja riiklik õppekava on maailma üks parimaid. Kui me võrdleme neid ainsaid riike, kes meist PISA's eespool on, siis nende tundide arv, mis nende õpilased peavad õppima, et olla meist eespool näiteks funktsionaalses lugemisoskuses, on meeletult palju kõrgem. Arvestades, kui palju tunde Eesti õpilane on koolis ja milliste oskustega ta koolist väljub, siis meie haridussüsteem on esmaklassiline ja seda absoluutselt globaalsel tasandil.

Ma arvan, et kohustuslik kirjandus on lahutamatu osa sellest esmaklassilisusest. Ilma kohustusliku kirjanduseta oleks kvaliteetse info tarbijate järelkasv väga-väga suure löögi all.

Samal ajal on ilmselt vesi raamatukogude veskile see, et raamatud on läinud mõne aastaga palju kallimaks, mis tähendab, et inimesed justkui peaksid ja võiksid rohkem raamatukogusse tulla.

Seda küll jah, tänapäeval on väga paljude hüvede tarbimine läinud väga kalliks ja raamatukogu pakub sellele soodsamat alternatiivi. Julgustan, et inimesed, kes on mõelnud, et tahaks lugeda üht või teist vahvat teost, leiaksid oma tee raamatukokku, kust selle tõenäoliselt leiab.

Kas te olete seadnud mõttes ka mingi mõõdiku, kuhu tahaksite oma esimese ametiaja lõpuks jõuda? On see mingi konkreetne külastajate number või midagi muud?

Iga suur organisatsioon omab oma arengukava, kus on tavaliselt ka oma rakenduskava, mille osaks on tulemusmõõdikud. Neid on meil hästi palju. Niimoodi ühe mõõdiku kaudu on raske vastata, sest seal on kõik alates külastajate arvust lõpetades kasutajate rahuloluga, mõõdikute nimistu on hästi pikk ja ma arvan, et asutuse juhi ülesanne ongi nagu luua asutuses need tingimused, et meeskond suudaks tulemused saavutada.

Ma läheks sellest mõõdiku küsimusest natuke kõrvale ja mõtestaks seda, mis on minu jaoks hästi oluline projekt, ja see on Mirko edasiarendus. Ma näen, et Mirko võiks olla see vahend, et kui raamatukogu saab jaotada kaheks ehk füüsiliseks keskkonnaks ja e-teenuste keskkonnaks, siis Mirko on see platvorm, millest on piisava hulga koostööpartnerite ja kaasamõtlejate abil võimalik teha miski, mis suudaks tulevikus täiesti tõsimeelselt konkureerida Youtube'i ja kõige muuga.

Kui kaugel on Mirko oma arenguteekonnal?

Mitte väga kaugel, sest vastav projekt sai meil alles aastaseks. Meil on üle lahe üks keskkond finna.fi, kuhu on põhjanaabritel kümne aastaga õnnestunud kokku tuua kultuuripärand ühte e-keskkonda ja see on tehtud väga interaktiivseks ja läbimõeldud disainiga väga kättesaadavaks. Meie osad komponendid eraldi vaadatuna on isegi paremal tasemel, ning Mirko ongi algus selle kokkupanemisele.

Kui vaatame selle finna.fi kasutajanumbreid, siis nad alustasid väga vaikselt-vaikselt-vaikselt ja siis ühel hetkel kasutajate teadlikkus kasvas, inimesed veendusid, et tegu on väga kvaliteetse teenusega ja nad tõesti leiavad sealt, mida nad otsivad, ja see kasvas plahvatuslikult. Praegu on neil suurusjärgus 41 miljonit külastust aastas, esimestel neljal-viiel aastal oli neil umbes miljon külastust. See on meeletu kasv, mis on sündinud läbi selle, et on suudetud pakkuda sellist teenust, mis päriselt kõnetab ja mille juurde tullakse tagasi.

Kas see tähendab tõenäoliselt seda, et rahvusraamatukogul on vaja võtta ka teised avaliku sektori kultuuriasutused enda kõrvale? Meil on näiteks Arkaader, kus on olemas Eesti filmipärand, äkki tulevikus võiksid sellised erinevad platvormid olla ühe kaubamärgi all?

See ei ole koht, kus mina saan üksi öelda, et nii peab. See on puhtalt laiapõhjalise konsensuse taga. Kui me tervikuna kõik kultuurivaldkonna osapooled näeme, et see on see asi, mis meid tegelikult kõiki aitab ja ma loodan, et me näeme seda, siis see võiks potentsiaalselt nii olla.

Kas see peab kohe olema nii, et kõik on nagu ühe katuse all? Mitte ilmtingimata. On teatud väljakujunenud brändid juba praegu ja kui sa kahte suurt brändi liidad, siis on samamoodi, kui sa kahte suurt panka ühendaksid, see on hoopis teise skaala asi. Suurte tükkide omavahel kokkupanemine on kindlasti päris keerukas, aga kui me suudame läbi mõelda ja prognoosida, mis on potentsiaalne saadav kasu ja selle protsessi tulemusel me näeme, et saadav kasu on palju suurem siis, kui me teeme koos, siis ma usun, et seda tasuks teha küll.

Rahvusraamatukogu e-raamatukogu tähistas just esimest sünnipäeva. Kuidas tundub, kas inimesed on selle üles leidnud? Kas meile oli vaja sellist teenust?

Meil tekkis vahepeal isegi see mure, et kas meil on piisavalt litsentse, sest litsentsimaailm on e-keskkonnas omaette küsimus. Kui sa teed need raamatud lihtsasti kättesaadavaks, siis teenusele langev koormus võib minna väga suureks, aga iga selles keskkonnas laenutatud raamat eeldab ka seda, et selle taga on litsents, mille eest on hoolitsetud ja meil olid teatud mahud ette antud. Puhtalt selle põhjal saab öelda, et tegu on juba väga eduka teenusega.

Kas e-raamatukogu ei ole ühe mitmesaja töötajaga füüsilise raamatukogu jaoks veidi nagu oksa saagimine, millel ise istute? Kui inimesed laenutavad e-raamatuid, siis varsti äkki ei tule keegi enam teie majja?

Seda ma ütlesingi, et see transformatsioon ongi raamatukogunduse ajaloo üks suurimaid, sest antiikajast alates on raamatukogu toiminud küllalt ühtemoodi: sul on riiulid, sul on raamatuid ja seal on oma süsteem, mille põhjal sa nende raamatuteni jõuad, siis sa lähed laua taha ja loed seda raamatut. See on püsinud aastatuhandeid väga suuresti muutumatuna, aga tänasel hetkel on see muutumises, sest see konkreetne teenus on ikkagi võrdlemisi kallis. See hulk inimesi, kes tänasel kujul seda teenust tarbib, on üle maailma olnud mõnda aega languses just seoses nende uute tehnoloogiatega, mis võtavad inimeste aja ära.

Kas e-raamat on päriselt järgmine samm kirjanduse ja raamatute osas? Kui me vaatame VR- ja AR-lahendusi, on see siis Playstationi uus peakomplekt või peagi ilmuv Apple'i lahendus, siis päriselt pole ikkagi keegi kindel, kas see on tulevik või lihtsalt ajutised katsetused. E-raamatute puhul on samu asju küsitud.

Ma arvan, et see on mingi trend, mida tagasi ei pööra. Meil on teatud osa inimestest, kes on harjunud ja üles kasvanud raamatu lõhnaga, selle häälega, mida lehekülje pööramine teeb, aga tulevad peale inimesed, kes ei ole sellega harjunud. Inimesed kasutavad erinevaid lugemise äppe, tõmbad selle raamatu alla, see on sul kogu aeg taskus kaasas, mis on objektiivselt ju mugav.

Kui me võrdleme kaht viisi, kuidas sama sisu tarbida, siis tänase tehnoloogiaga, kus on suured ekraanid ja saad fonti muuta, on see lihtsalt mugavam. Paberraamatute relevantsus püsibki sellepärast, et on terved põlvkonnad, kes on kasvanud nende raamatutega, inimene on oma tarbimisharjumustes ikkagi tihtipeale korralikult kinni.

Noorte puhul on tänapäeval küsimus ka selles, et nad ei suuda enam pikkadesse tekstidesse süveneda ja lugemine muutub seetõttu üha keerulisemaks.

Sellest on juba päris palju teadust tehtud ja see on üheselt leidnud tõendamist, et noore inimese aju arengule ja tähelepanuvõimele on selline kiirdopamiin, mida sotsiaalmeedia pakub, väga kahjulik. See on teaduslik fakt, ei ole enam küsimust, mida mina või sina arvame, on teaduspõhiselt tõendatud, et see on halb.

Ma arvan, et me ei ole üldse kaugel – või me juba põhimõtteliselt võiks olla kohal – sellest, kus koolisüsteemist peaks sõna otseses mõttes keelama ära nutiseadmed. Tõsi, on kindlasti kohad, kus sul on hästi lahedad hariduslikud mängud, mida siis õpetaja saab mingil hetkel kasutada, aga see on hoopis teine asi. Samamoodi toodi tunnis varem telekas välja ja näidati ajaloofilmi.

Kui me vaatame veel eriti noorte riskikäitumist, et milliste õpilastega on õpetajatel väga keeruline toime tulla, siis need ongi lapsed, kellel sõltuvuse aste on juba nii suur, et ta füüsiliselt ärritub, kui talle öeldakse, et palun keskendu.

See on ka raamatukogudele kogu maailmas väga keeruline katsumus, sest kui järgmiste põlvkondade süvenemisaste pideval langeb, siis varsti on meil riiulis 800-leheküljeline raamat, mida ei suuda enamik noori läbi lugeda.

See ei ole ainult raamatukogunduse probleem, vaid see tegelikult on iga lapsevanema mure. Mina lapsevanemana tunnen sellepärast muret ja ma olen pidanud astuma samme – ma olin ju seesama inimene, kes selle seadme ostis –, aga ma pidin selle seadme, millesse ma olin oma raha juba kulutanud, ära võtma, et anda oma lapsele parimad võimalused aju arenguks.

Mõni aasta tagasi võttis rahvusraamatukogu enda tiiva alla videomängude muuseumi LVLup!, mis ilmselt konservatiivsemate raamatukoguhuviliste jaoks tundus ootamatu otsus, et videomängud on nüüd rahvusraamatukogus. Kas on veel mingeid nurki eesti kultuuriväljal, mille võiks teie alla tuua?

Mina arvan, et meil on seadusest tulenev ülesanne Eesti kultuuripärandit hoida ja tutvustada ja see on vaieldamatult osa meie pärandist. 

Kui tuleb tulevikus mingi uus kolmas, neljas, viies meedium, millesse luuakse väärtust läbi Eesti kodanike panuse, siis see on osa meie kultuuripärandist ja osa meie kultuuriloost.

Aga liigume vaikselt Tõnismäe hoone renoveerimise juurde. Paljusid asju rahvusraamatukogu juures saate muuta või enda käe järgi seada, aga renoveerimise protsess on juba mõnda aega käinud. Seal on vist juba enamik asjad kivisse raiutud?

See, mis puudutab hoonet ehituslikult, siis selles osas mina ei saa mitte midagi muuta, sest lepingud on sõlmitud ja reaalne tegevus juba käib selle nimel, et see hoone saaks valmis sellisel kujul, nagu see on planeeritud. Nii et selle koha pealt ma ei saa isegi ühtki komakohta muuta.

Natukene mänguruumi on maja sisustamise juures, see on meil lahtine praegu ka rahalises mõttes.

Kuidas nende rahadega siis on? Millal ei saa enam ehitajatele palka maksta?

See ongi hea uudis, et minuni on on jõudnud indikatsioon, et valitsus ikkagi on leidmas kümme miljonit eurot, mis on hetkel piisav summa, et hoone saaks vähemalt ehituslikult valmis. Siit edasi me saamegi tööd teha sellega, et kuidas ka vajamineva sisustuse jaoks rahastust leida.

Kas on ka mingi must stsenaarium, kui ehitus peaks veel venima ja kallimaks minema?

Me hetkel töötame igaks juhuks ka selliste variantide kallal, sest on selge, et meie riigi rahanduslik olukord ei ole kõige parem. Piisab tegelikult ju ajaloos vaatamisest, sest kui see hoone 1993. aastal avati, siis seda tehti ka tükk maad hiljem, kui algselt plaanis oli. See oli sarnastel kaalutlustel, sest üks või teine takistus lükkas seda edasi. Praegu on kahjuks need riskid ka olemas, sest sul võib ju hoone karbina valmis olla, aga kui seal sisu sees ei ole, siis ei saa tegevusi toimuda.

Oleme mõelnud praegu selles suunas, et juhul, kui meil ei õnnestu seda sisustusraha saada, siis kas meil õnnestub seda äkki saada vähemalt ositi. Oleme jaotanud kogu sisustuseelarve sisuliselt 16 erinevaks osaks ja lähtunud erinevatest kriteeriumitest. See kriteerium, kuhu esimene osa läheks, peab olema kõige suurema mõjuga avalikkusele.

Seega teoreetiline variant oleks kolida sinna majja nii, et kõik ei ole veel valmis ja avate ainult osa majast?

See on keeruline, aga teatud ulatuses on võimalik seda nii teha. Me kindlasti ei sooviks seda teha, sest kavand on valminud tervikkontseptsioonina ja kui seda jupitada, siis sinna tekib väga palju määramatust. Lisaks tekib ka topeltkulu, sest praegu me oleme asenduspinnal ja sellel on kulu, me pole siin niisama. Samamoodi on meie hoidlatega, need on ka praegu asenduspindadel ja need on ka kulu.

Ehk iga päev üle tähtaja tähendaks kulu jätkumist nii ehitusele kui ka ajutisele pinnale.

Täpselt, eriti siis, kui sa võtad osaliselt kasutusele, on seal täiendav risk, et sa pead hakkama hoonet kütma, aga samal ajal sa maksad ka asenduspinnal renditeenuse eest. See on väga-väga keeruline teema. Eesti rahvasaadikud mõistavad, et meil on suur kultuurimälestis keset Tallinna kesklinna, millest sõltub, kas Eesti kultuuripärand on meie kodanikele kättesaadav. Praegune majanduskeskkond on muutnud vajaminevate katteallikate leidmise kahtlemata väga keeruliseks, kuid rahvusmonumendiga alustatud projekt vajab lõpuni viimist.

Mis selle kallinemise taga siis ikkagi on? On see inflatsioon või peab kuskile suunas veel näpuga näitama?

Rahvusraamatukogu endine juht Ivi Eenmaa avas oma hiljutises usutluses ka neid teisi põhjuseid. 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses toimunud ehitus oli väga oma aja nägu. Seal oli väga palju sihukest praaki, kui me kasutame viisakat sõna, alates sellest, et mingid asjad läksid kaduma ja mingid asjad jäeti lihtsalt tegemata kuni selleni välja, et mingi materjali asemel kasutati materjali, mida ei oleks pidanud kasutama.

Ehitise kvaliteet oli ka ikkagi oluliselt madalam, kui oleks võinud eeldada loogiliselt võttes. 30 aastat vana maja ei oleks tohtinud olla tegelikult nii viletsas seisus, kui ta oli.

Aga teil ikka püsib lootus, et enne esimese ametiaja lõppu saate renoveeritud Tõnismäe hoones töötada?

Ma väga loodan küll, aga nagu ma ütlesin, tänasel hetkel tuleb minna samm korraga. Minul ei ole võimalik praegu kuidagi öelda, et jah, see on kindel, sest meie maja konkureerib ju väga paljude teiste põletavate vajadustega.

Muidugi rahvusraamatukogu juhina ma usun, et meie vajadus on väga oluline ja seda enam, et tegu on ka riikliku maineprojektiga, aga ma mõistan ka seda, et võib-olla siin peab mingeid kompromisse tegema. Loodan, et mitte, aga välistada seda ei saa.

Riigieelarve läbirääkimiste käigus anti signaal, et kultuuritöötajate palgad on teadmata ajaks külmutatud. Majanduslikult on ees ootamas rasked ajad, aga rahvusraamatukogul on samal ajal käimas ka renoveerimine. Kas teid ootavad ka majasiseselt ees rasked otsused, et see kõik õnnestuks? Panete mingid teenused kinni? Koondate inimesi?

Meil on mõnes mõttes topelt väljakutse, sest kui meie teenuste sisuline kvaliteet hüppeliselt ei kasva oma relevantsuses kodanikele, siis ta hoopis hüppeliselt langeb. Samamoodi edasi minnes ongi hüppeline langus. Me peame suutma väga selgelt tuua oma teenused kodanikele lähemale, neid presenteerima, disainima ja läbi mõtlema viisil, et nad tõesti kõnetaks. See tähendab paratamatult kulu.

Aga tunnustuseks oma eelkäijale: väga olulised ja rasked sammud selles suunas on tehtud, väga paljud varasemad protsessid ja ka rahvusraamatukogu meeskonnaprofiilid on ümber mõtestatud juba tuleviku vajaduste tarbeks ja rahvusraamatukogu meeskond on täna oluliselt väiksem kui ta oli veel kümne aasta eest.

Rahvusraamatukogu Tõnismäe hoone näiteks ehitati kunagi 500 töötajale ehk nii palju inimesi oli vaja, et rahvusraamatukogu saaks täita oma seadusest tulenevaid funktsioone, aga praegu me suudame need samad funktsioonid täita 200 inimesega.

Mis on teie enda viimane suurem lugemiselamus?

Steven Pressfield "The Afghan Campaign". Sisuliselt see on ajalooline romaan, mis rääkis Aleksander Suure vallutuskäigus tänapäeva Afganistanis, ainult selle nüansiga, et kogu romaan oli kirjutatud Makedoonia jalaväesõduri vaatenurgast.

Kui tavaliselt ajaloolistes romaanides keskendutakse ühele suurele kangelasele, siis selles romaanis oli ta tavaline reamees, kes vingus, kui toitu ei olnud või oli muu probleem. Ta viis mõnes mõttes läbi tavainimese prisma muinasjutulisse antiikaega ja see oli väga värskendav, sest kui sa muidu loed ajaloolisi romaane sellest ajast, siis nad räägivad ajaloolistest suurkujudest. Seetõttu mõjus lugu läbi tavakodanike silmade väga värskendavalt.

Kuidas tundub, kas rahvusraamatukogu direktori ametikohal saab nüüd rohkem lugeda või pigem jääb lugemist vähemaks?

Olen päris kindel, et esimestel aastatel oluliselt vähemaks, sest terve valdkond koos oma võlude ja valudega on vaja väga põhjalikult selgeks teha, et maksimaliseerida oma panust. Iga uus algus on ikkagi raske, aga samas ka põnev. Nii et selline hea tasakaal.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.