Loe Urmas Vadi uue romaani "Kuu teine pool" esimest peatükki

Kirjastus Kolm Tarka andis välja Urmas Vadi viienda romaani "Kuu teine pool", mille toimetaja on Triinu Tamm ja kujundaja Mari Kaskmann. Kultuuriportaalist saab lugeda romaani esimest peatükki.
Lisaks füüsilisele raamatute saab alates oktoobri lõpust kuulata Vadi värsket romaani järjejutuna ka Vikerraadio eetrist.
Katkend:
Liikuv meel
Meis kõigis on peidus tükike pärandvara, mida oskavad hinnata ainult need, kes kuuluvad perekonda. Meil kõigil on ajalugu, me tuleme kusagilt, kanname miskit enesega kaasas, mäletame midagi, isegi kui mõnikord väga ei taha. Kellegi elutoa nurgas seisab vana kappkell, mis mõõdab raskelt minuteid ja lööb täistundi, justkui öeldes, see tund on siis sedapuhku läbi, kuidas sa seda kasutasid? Ah? Mõnel ripub kodus kullatud raamiga peegel, millelt võib oma peegelpilti ära tunda ainult mälu järgi. Ühel mu klassikaaslasel oli kodus harmoonium, seda tallates tulid kuuldavale helid mitte lihtsalt aegade tagant, vaid lausa teispoolsusest, võdisesime õudusest, aga ei suutnud ka lõpetada enne, kui alt naabrivanamees harjaga vastu lage hakkas taguma.
Meie pere reliikvia oli üks lause, mille oli endaga kaasa toonud ema:
"Meie peres pole kunagi olnud petiseid, hulle ega suitsetajaid!"
Need olid kolm raudkindlat asja, justkui kolm vaala, mille peal püsis meie maailm ja millele sai mu ema toetuda, kui tasa- kaal kippus kaduma ja kõik kiskus hämaraks. Just siis, kui oli vaja midagi paikapanevat öelda ja emal oli suur ja tugev tunne, et tõde on tema poolel, kuid argumente kippus väheks jääma, kui kogu vaidlus muutus juba jaburaks ja ähmaseks, siis oli oodata, et viimaks tuleb see lause, mis lõpetab kogu jutu. Sellele lausele ei vaielnud meist vastu mitte keegi, ei mina, ei mu õde ega ka isa, sest muidu oleks võinud kahtlus langeda meie peale ja keegi meist ei tahtnud olla ei petis, hull ega suitsetaja. Kes tahaks?
Keegi ei mäletanud, kes selle lause esimesena välja ütles. Kas see oli linnavanaema, kes oli kuulnud seda oma emalt, tema enda omalt? Kas seda lauset oli ajas ka moduleeritud ja kohandatud vastavalt vajadustele? Igatahes ei kahelnud me keegi selle olulisuses ja väärtuses! Lapsena võis nõukaaja hämaruses jääda nii mõndagi segaseks ja arusaamatuks, me ei pruukinud õe Kerliga aduda maailma tema keerukuste ja vastu- oludega, kuid see lause oli midagi, mida me kindlalt teadsime. Kui isa pärast nädalavahetust maavanaema juurest tuli, tõi ta kaasa kirbud ja mingi närvilise ning raske meeleolu. Lisaks kirpudele hakkasid meie korteris hüppama igasugu vastikud laused, köögiuks sulgus, aga need sõnad kostsid ka läbi ukse, mõnikord tuleb teha kõvemat häält, kui on vaja selgeks teha, kust on tulnud meie perre need halvad kombed ja kehvad geenid. Ja viimaks vihises ema suust ka see lause. Õhtu lõpuks olid kirbud meie kõige väiksem mure, nad jäid taustatantsija- teks, kuigi andsid oma olemasolust selgesti märku, närisid meid laiguliseks, olime Kerliga mitu nädalat punne täis, enne kehalise kasvatuse tundi ei julgenud pükse ega särki ära võttagi. Kas need kirbud ütlesid meile midagi? Et kui te, inimesed, ei suuda isegi meiega hakkama saada, kuidas te siis omavahel suhtlete oma närvisüsteemi, ajude ja tundeeluga? Kas te olete ikka kindlad, et te ei tahaks ka kirbud olla? Läheks palju lihtsa- maks. Äkki tulete meie poole üle?
Kunagi leidsin ma keset tänavat pooliku sigaretipaki, mu süda hakkas peksma, vahtisin ette ja taha, ega keegi mind ei näe, vist ei näinud. Võtsin paki üles, pistsin dressipluusi taskusse ja kõndisin koju, nagu oleks mul sõjasaagina kaasas indiaanlase skalp. Ühelt poolt oli see võimas ja võidukas tunne, mitte keegi neist inimestest, kellest ma möödusin, ei teadnud, mis mul taskus on! Samas on indiaanlase skalp, ma kujutan ette, selline verine, karvane ja kortsus, ikka vastik asi, nii ka see suitsupakk. Ma näitasin seda Kerlile, ka temast voogasid läbi erinevad tunded, puudutada ta seda pakki ei julgenud. Naabermaja garaažide vahel proovisin ühele suitsule tuld otsa saada, see ei õnnestunud, viimaks me ei tõmmanud kumbki ühtegi mahvi, ainsamatki kõssi. Peale pikka kaalumist ja arutamist otsustasime matta suitsud kooperatiivi aiamaale. Õhtuhämaruses hiilisime välja, meil oli kaasas alumiiniumist supilusikas, kaevasime peenramaale väikese augu ja pistsime suitsupaki tillivarte vahele, ajasime siis augu kinni, mulla peale ja jooksime koju. Pikalt oli mul tundmus, et need suitsud võivad veel hakata maa seest välja kasvama ja saavad mind ühel päeval kätte!
Mõni päev hiljem ei osanud ma isale kuidagi seletada, miks on mu jope taskus mullane supilusikas. Ja nagu ikka sellistel puhkudel, kui isa ei teadnud, mida teha, kutsus ta ema, kes teadis kõike. Ka seda, kuidas küsida ja kuidas viia läbi ülekuulamisi. Kerli ei pidanud vastu ja ladus kõik välja:
"See kõik oli Tomi süü…"
Kui pisimgi detail loos oli asetunud oma kohale ning petised ja nende süü suurus välja selgitatud, andis ema silmanurgast märku, et on aeg. Isa harutas pükstelt rihma maha ja peksis niimoodi pehmelt ja nõrgalt, hoides ühe käega oma allalangevaid pükse, mõnikord isegi lausus vabandavalt enne peksma hakkamist, nii et ainult mina kuulsin:
"Ema käskis." Ma karjusin ja nutsin, teised lihtsalt nutsid, aga kuidagi pidid meist inimesed saama. Kas see ka päriselt õnnestub, polnud keegi kindel. Ma ei olnud Kerli peale vihane, ma oleks tema asemel samamoodi käitunud ja kõik välja ladunud, sest kui pikalt vastu ajada ja mitte üles tunnistada, saime mõlemad ja siis juba vihaga, ja selle karjumise peale oleks naabrid tulnud vaatama, kas on midagi juhtunud, kuigi tegelikult kunagi ei tulnud, sest peksmine oli sel ajal tavaline asi, kõigil omad lapsed, omad korterid õhukeste seintega ja mis iganes seal taga toimub, on igaühe enda asi. Kas tänapäeva majade soojustamise ja isoleerimise tegelik põhjus peitub selles, et siis pole karjeid kuulda? Nüüd tuleb neid asju teha vaikuses ja salaja, sest aktiivseid sekkujaid on ajaga kordades juurde tekkinud. Aga ilma peksmata kah ei saanud, mõnikord on vaja tegudega
sõnu kinnitada ja öelda, et siin on tõsi taga! Nii ka sel õhtul. Ja kuigi ta oli meid reetnud ja peksa sain ainult mina, siis kannatas ka Kerli, mul oli temast isegi kahju, temal minust, isal endast ja emal meist kõigist. Niimoodi me koos toimisime, üksteist vajasime ja armastasime. Ja kuigi ma olin terve lapsepõlve soovinud, et mu vend Timo, kes suri peaaegu sündides, oleks veel elus, et mul oleks keegi, kellega päriselt rääkida, mitte mingi Kerli, siis neil kordadel, kui toimusid ülekuulamised ja karistamised ja nutmised, mõtlesin ma, et ehk ongi parem, kui teda siin pole. Pärast ma silitasin ema juukseid, palusin, et ta enam ei nutaks, aga pisarad ta silmadest muudkui nirisesid nagu vesi linnavanaema köögikraanist, mis oli vana ja mida ei saanudki enam lõplikult kinni keerata, see muudkui tilkus, piisad kukkusid kumisedes vastu emailvalamut. Viimaks ema ohkas südamepõhjast ja ütles:
"Niiviisi te mu hauda ajate." Seda lauset kuulsin ma harvem, aga hinge jäi see nagu haak. Ma teadsin, et emal on süda haige, nagu ka linnavanaemal, see oli emapoolse suguvõsa eripära. Me kõik teadsime, et ema süda on liiga suur ja ühel hetkel, kui ta enam ei jõua, siis võib see seisma jääda. Vanaema ütles selle kohta naljatlevalt:
"Me oleme suure südamega naised!" Aga mulle see nalja ei teinud. Ega ka emale, ta hoiatas meid, et kui me Kerliga omavahel kakleme ja lollusi teeme, siis seiskub ta süda pigem varem kui hiljem. See võttis meid kohe tõsiseks ja vaikseks. Teinekord, kui me Kerliga isegi ei teinud midagi, kõik näis rahulik ja kena, pani ema korraga käe kleidikaelusest sisse ja hakkas südame juures ringiratast masseerima, suunurk pinges. Neil hetkedel me kangestusime, kas nüüd see juhtub!?
Ema oli alati võtnud peotäite viisi tablette, sellest validooli- hunnikust oleks saanud padja teha, ta oli istunud kokku sajandeid polikliiniku ja haiglate koridorides, sageli oli ta nädalaid haiglas, siis käisime isa ja Kerliga teda vaatamas. Ema oli nii
luitunud pidžaamas, ta nagu kadus sinna sisse ära. Kui paljud naised olid seda kandnud enne teda? Kui paljud neist olid koju läinud ja kui paljud kanderaamiga alla keldrisse kärutatud? Liftiga sõites oli hirm, et ega me kogemata keldrikorruse nupule ei vajuta! Sellega polnud muidugi võimalik eksida, sest kui ülejäänud nupud olid ümmargused ja valged, siis keldrinupp oli must ja kandiline nagu haud. Ja seal keldrikorrusel harutati pidžaama laipade ümbert ära, pesti siis puhtaks ja anti uuesti kasutusse. Kas neile, kes nägid rohkem minejate moodi välja, anti selga rohkem kulunud pidžaamad, jumekamad aga neile, kel oli elulootust? Ma oleks tahtnud teada, kas laibad pannakse seal all kohe uuesti riidesse, tõmmatakse selga need kleidid ja ülikonnad, millega nad kirstu pannakse, või siis lebavad surnud lihtsalt paljalt kusagil metallist laual ja külmetavad? Kahtlustasin viimast ja mõtlesin, et kui ema peaks sinna alla viidama, võtan ma kodust vatiteki ja lähen ja laotan selle talle peale.
Mulle tundus, et emal oli selle pidžaamaga soe ja sel oli ka veidi mustrit alles. Ise oli ta haiglas nukker ja hell, andis halvaa, mis me talle tõime, mulle ja Kerlile. Tegime selle täpselt pooleks, kuigi meil mõlemal oli tunne, et teine sai rohkem. Alati oli! Neid haiglaperioode nimetasime me kodus kama-aegadeks. Sest see oli ainus toit, mida isa teha oskas.
Kuigi ema oli palju haiglas ja käis sageli arstide vahet, siis ikkagi olid lood tema südamega segased. Mõni arst ei saanud aru, mis emal lõppude lõpuks viga on, teised imestasid, kuidas sellise südamega inimene saab ikka veel elus olla! Öösiti ma hiilisin ema-isa tuppa ja kuulatasin, kas ta hingab? Ta hingas ja ma sain rahus tagasi oma tuppa minna ega pidanud mõtlema, kuidas lamada siin oma voodis, kui ema on mulla all.
Ema ütles mulle alati:
"Sa tead, ma kaitsen sind, aga sa pead mulle kõik ausalt ära rääkima, sest muidu me jääme mõlemad rumalasse olukorda ja ma ei saa sind enam usaldada." Ma ei kujutanud ette, mismoodi näeks kõik välja siis, kui mind ei saa enam usaldada! Kas sellised lapsed antakse kuhugi võõrasse perekonda ära? Ema-isa teevad kinnise köögiukse taga otsuse, meie küll enam ei oska ega suuda, siit ei tule midagi, las proovivad nüüd mõned teised! Ehk tuleb kellelgi see kasvatamise asi kuidagi paremini välja kui meil?
Ma rääkisin emale kõigest. Ja ema omakorda mulle oma haigustest, tööst, kõrvallabori kiuslikest naistest, kes ainult istusid, suitsetasid, jõid kohvi ja teritasid keeli, mis olid teravad ja pikad nagu noad, ema neid ei usaldanud, teretas ja rääkis nendega vaid niipalju, kui viisakus nõudis. Ja kui ma olin eriti usaldusväärne, siis rääkis ema mulle ka Viktorist ja Hugost! Me olime emaga justkui südamesõbrad, ma tunnistasin üles, kui tõmbasin päevikust lehti välja ja võltsisin ema allkirja, jube piinlik oli, ma võtsin omaks, et mina olin see, kes kirjutas kooli- maja seinale: "Triinu on lits!" Mul oli olemas kuhjaga tõendeid ja terve purk rohelist õlivärvi, mida hiljem koolimaja seinalt maha pestes ja kraapides isa vandus:
"Pidi ta just õlivärvi võtma!"
Kõige selle peale öeldi mulle, et ma ei saa minna klassiekskursioonile ja peaaegu oleks mind saadetud alaealiste komisjoni. See nimetus – alaealiste komisjon – kõlas juba iseenesest nagu vangla või surnukuur. Aga isa tegeles kooli- maja seinaga, kuigi päris korda see ei saanudki, nõrk kiri kumas isegi aastate pärast läbi, ja ema käis direktori juures ja nuttis ja palus, mulle näis, et nutmine oli emal kuidagi nii lihtne ja töötas ka direktori peal, ja pärast seisime me kahekesi koos patukahetsuslike nägudega Triinu ukse taga, käes assortiikarp, kotis konjakipudel, need mõlemad võeti lõppude lõpuks vastu, viimaks kõik lahenes, olgugi et ma hoidsin suud kinni nagu tangidega ega vastanud, kui Triinu isa mitu korda küsis, miks ma sellise lause kirjutasin. Vaikisin nagu tumm, vaikis ka Triinu,
sest tõde ta isa vaevalt teada soovis. Isegi aastaid hiljem, kooli lõpuaktusel vaatas ta mind pilguga – oi, raisk!
Kui me emaga Triinu juurest läbi lörtsiste tänavate kodu poole sumasime, siis korra ema peatus, ohkas veidi, ei meeldinud emale see Triinu ega ta vanemad, aga nüüd oli see kõik möödas, ja ta lausus nagu kergendatult:
"Sa oled tubli poiss, Tom, et mulle kõik ära rääkisid." Vastutasuks ja lohutuseks viis ema mu suvel Leningradi, samal ajal kui teised klassikaaslased telkisid kusagil Pärnumaa metsas ja proovisid lõket üles saada ja sardelle grillida, aga vihma kallas vahetpidamata ja siis nad sõid sardelle ilma küpsetamata, mõned näljasemad närisid ka keetmata makarone. Ema hoidis ja usaldas mind, aga tegi ka omalt poolt, et kõik läheks nii nagu vaja. Kui ma läksin viiendas klassis kalalaagrisse, siis oli ta nii uhke minu üle, minu kalamees! Aga seljakoti põhja pistis ikkagi igaks juhuks karbi kalakonservi. Juhuks, kui kalaõnn ei naerata.
Ma olin nii tänulik, et mul on ema, kes mind hoiab ja kaitseb ja lahendab ära kõik olukorrad, mis tundusid nii ilmvõimatud, ma tundsin, et ema on kohal ja minuga, isegi kui ta oli paras- jagu eemal. Hinge võttis kinni paljas mõte, et ühel päeval teda enam pole! Mis siis minust saab? Ja mis saab siis Kerlist ja isast, kes ei oska endale isegi kohvi teha ega pesu triikida? Kas meist kõigist saavad siis suitsetajad või valetajad? Või me läheme lihtsalt peast hulluks? Seda viimast ei suutnud ma ette kujutada, kuidas see käib? Ilmselt ei osanud ka ema, tal oli kindel veendumus, et hulluks ta ei lähe, kui sureb, siis südamega. Ja ma uskusin ema, sest ta ei olnud valetaja. Ja ka suitsetaja mitte. Ja hull mitte ilmaski!
Mida ja keda ema selle hulluse all silmas pidas, teadsime me väga hästi. See oli onu Andres! Andres oli isast kolm aastat noorem ja alguses, kui ema-isa tutvusid, siis näis ta lihtsalt tagasihoidlik, ei armastanud seltskonda ja hoidis omaette. Seda, et midagi on Andrese peas sassis, ei osanud ema tutvuse alguses kuidagi kahtlustada. See kõik tuli välja ühel ööl, kui Andres saabus meie korteri ukse taha. Pärast seda kontrollis isa alati enne magamaminekut, kas uksed said lukku. Andrese tulekuga sai ka selgeks, mis oli see isapoolne panus perekonda, ta oli enesega kaasa toonud justkui tootemlooma, keda keegi näha ei tohtinud. Kui pärandvara puhul on loobumine lihtne, siis geenide ja sugulastega on asjad keerukamad. Ei saa nagu hulkuvate koertega, et pistad need elukad puuri ja viid sügavasse metsa, kust nad ealeski tagasi ei oska tulla, või siis annad nad loomade varjupaika, lootuses, et ehk leiavad nad kellegi teise, uue omaniku, sest igaühe jaoks on ju kuskil keegi. Kui see isa saladus ema teadvusesse jõudis, oli ta muidugi pettunud, miks just sellised elajad on leidnud tee meie juurde ja kraabivad ja pressivad läbi lukustatud ukse tuppa!
Milles täpsemalt Andrese hullus seisnes, ei osanud keegi öelda, või siis osati, aga ei öeldud. Teada polnud isegi see, kas Andres oli juba sündides veidi teistmoodi või avaldus see ajaga, need küsimused huvitasid ka ema väga. Aga selgeid vastuseid ta ei saanud. Lapsena ei saanud ma küll kuidagi aru, et onu oleks imelik. Teda ei hoitud kinni kusagil ülemisel korrusel, kust alla kööki või elutuppa kostaksid kumedad sammud ja kui millalgi peaks jäetama teise korruse laeluuk riivi panemata, siis tormaks ta välja, paneks maja põlema, tapaks kolhoosi- esimehe ja vägistaks tolle tütre, ei. Ta ei olnud ka määrdunud dressipükstes lapsemeelne paksuke, kes naeratanuks omaette häbenedes ja kohtlaselt ning kui keegi küsinuks tema käest, kui vana sa oled või kes on Nõukogude Liidu riigipea, siis jooksnuks ta hirmunult laua alla. Või siis ma ei näinud kõike seda, sest mingil hetkel viidi ta ära, toodi siis jälle tagasi ja ta istus kusagil nurgas oma häguste piirjoontega, vaikis ja vaatas kõiki inimesi enda ümber nagu reetureid. Oli see põlgus inimese kui liigi vastu, mis sundis ta vaikima? Tõepoolest, mida on rääkida nendega, kes nimetavad end vennaks ja emaks ja mis kõik toredate nimedega veel, aga ühel hetkel, just siis, kui on tunne, et sa saad viimaks ometi maailmast aru, topitakse sind autosse, tablette suhu, nõela veeni ja sealt edasi on lihtsalt ühtlane tuimus, mida tunnevad kõik juurviljad, kui nad on põllult keldrisse toodud ja keldrist potti pistetud.
Peamiselt heitis ema isale ette seda, et ta ei rääkinud Andrese hullusest enne abiellumist ja lapsi, ja tegelikult ei rääkinud ta ka hiljem midagi. Seepärast otsustaski ema nagu ikka, kui kellegi teise peale enam loota ei saanud, ise tegutseda. Ta läks ja otsis Andrese üles, seisis ta korteri ukse taga, Andres elas siis ühes vanas puumajas, kuhu minnes või kust tulles jäi alati mõni tigu aias jala alla, iga sammuga kostis kraginat. Nad vaatasid teineteist külmas esikus, siis viimaks kutsus ema end ise sisse, Andres istus köögis pliidi ette, hakkas suitsetama ja oli nii lukus, ja kui ema midagi küsiski, siis vastust ta ei saanud ja mida rohkem ta küsis, seda visamalt onu vaikis. Sel hetkel, seistes keset seda võidunud ja pruuniks suitsetatud kööki, tekkiski emal isa suhtes kahtlus. On ka minu Aivar peast põrunud? Vaikivad nad küll täpselt ühtemoodi. Kas see on selleks, et mitte end ära anda ja sisse rääkida ja oma hullust välja näidata? Igatahes ei kuulnud ema sel korral Andrese suust mitte üht sõna, ainult suitsud kadusid üksteise järel, onu kimus nii innukalt, emale näis, et isegi vihaselt, tubakas ragises, köök oli sinine. Siin tema ees istub hull ja suitsetaja! Ema tegi, et minema sai, oli selge, et siit ei saa ta midagi!
Aga kuna ema oli staažikas patsient, siis oli tal haiglates ja arstide seas palju tutvusi, tõsi küll, psühhiaatria oli talle senini olnud võõras ja tume maa, aga ei midagi ilmvõimatut! Ta astus sisse psühhiaatriakliiniku uksest, nii et silm kah ei pilkund, taas kotis kommikarbid ja konjak, leidis üles Andrese raviarsti, neil tekkis usalduslik, kuid veidi käänuline vestlus, sest otseselt oma patsientidest ja nende diagnoosidest doktor Kivi ju rääkida ei saanud, või kui, siis servapidi. Siiski soovis ema nii väga teada
saada, mis ikkagi toimub, on see pärilik, kui tõsine see haigus on. Ema proovis igati mõista anda, et ta ei ole tulnud siia väiklasest uudishimust, vaid:
"Ma saan aru, et arstieetika ei luba teil detailidesse laskuda, aga siiski, ma tahaksin olla teadlik ja ära tunda, kui mu mehel peaksid mingid sümptomid ilmnema."
"Arusaadav, muidugi," nõustus doktor ja ainult naeratas.
Viimaks küsis ema otse:
"Milles see tema haigus seisneb ja kas see on päritav?"
"Väga võimalik, et on."
"Ongi jah?" Seda ta kartiski kuulda.
"Ma arvan, et teatav vaimne ebastabiilsus on meis kõigis olemas." Ema kahtles selles, kuid ei seganud vahele, on hea, kui see doktor Kivi räägib nii palju kui võimalik. "Aga haigus ei avaldu, kui olud ja keskkond seda ei soosi. Piltlikult, kui moos on purgis ja kaane all, siis võib ta säilida aastaid, ilma et hallitama läheks."
"Arusaadav, muidugi." Ema naeratas vastu ja oli pisut pettunud selle veidi labasevõitu moosipurgi kujundi pärast, ta ise töötas laboris, oli teadur ja puutus igapäevaselt kokku mikroobide, bakterite ja hallitustega, ainult hullud olid tema elus midagi uut.
"Aga milles ja kuidas see ikkagi avaldub?" üritas ema veel, aga selle peale arst ei vastanud, ainult naeratas jälle. Kuid ema ootas, ta oli terve elu kannatlikult seisnud poesabades, oodanud bussi ja armastust, mõnikord oli ta oodanud, et öö saaks mööda ja tuleks uus päev. Ja ta jõudis ära oodata ka doktor Kivi vastuse.
"Ma ütleksin selle kohta liikuv meel."
"Liikuv meel?"
"Jah."
"Mismoodi liikuv?"
"Niimoodi liigubki nagu pilliroog tuule käes, kord ühele, siis jälle teisele poole."
Doktor Kivi andis mõista, et visiit on lõppenud, nad mõlemad tõusid, ema tänas ja lahkus tundega, et midagi ta siit nüüd sai, läks koju ja uuris entsüklopeediaid ja sõnaraamatuid, kuid ei leidnud liikuva meele kohta midagi! Ka see käik oli olnud täiesti ilmaasjata! Sama juttu oleks võinud talle ajada ükskõik kes, kasvõi mõni hull sealt kusagilt palatist! Liikuv meel! Kogu see olukord ärritas, konjaki oleks võinud pigem mutiauku valada! Ja õhtu lõpuks polnud emal midagi ega kedagi muud kui ta oma mees. Kui söök oli söödud ja meie Kerliga läksime õhtust multikat vaatama, sulgus köögiuks ja kuigi nad mõle- mad teadsid, et sellest jutuajamisest ei tule midagi uut, pidi ema siiski küsima:
"Miks sa seda varjasid?"
"Mida?" küsis isa vastu, nagu ei saaks aru, mida ema silmas peab. Ta muidugi sai, aga tahtis lihtsalt aega võita. Või siis pike- malt kannatada?
"Seda Andrese asja."
"Ma ei varjanud!"
"Või ei varjanud!" Ema kaalus ja kahtles, kas ta saab üldse isasugust inimest usaldada, kui ta juba algusest peale on selli- seid asju varjanud!? Kui oleks vaid võimalik kääride, nõela ja niidiga saada ligi oma mehe geneetilisele koodile, siis oleks seal omajagu lõikamist ja uuesti kokku traageldamist! Aga tulemus saaks kordades parem! Ent nüüd tuli emale kahetsus peale, miks on kõik läinud nii, nagu on läinud. See ei vastanud üldse sellele, kuidas ta lapsena oli oma tulevikku ette kujutanud. Ja mine tea, kui ta oleks sellest Andrese asjast enne teadnud, siis…
"Siis sa ei oleks minuga abiellunud?" nõudis isa emalt, kui see mitte kuhugi jõudev vestlus oli lõppemas, või siis oligi see just punkt, kuhu ema tahtis, et isa välja jõuaks ja nii küsiks? Ja ema saaks siis omakorda vaikida. Jah, ema oli meie pere eestkõneleja ja rääkis palju, ehk liigagi palju, aga ka tema oskas suu kinni hoida.
Nii, nagu mina käisin öösel ema voodi juures kuulatamas, kas ta ikka hingab, nii vaatas ema mind ja Kerlit päevavalguses, puurides meie silmi, mille tagant ta midagi otsis. Me Kerliga teadsime, miks ta meid niimoodi vaatab ja mida leida kardab. Lause, et meie peres pole valetajaid ega suitsetajaid, ei kõla ju üldse nii lennukalt! Ja sellepärast oli hea kasutada lauset tema terves pikkuses ja ilus nii kaua kui veel võimalik. Kummalisel kombel see lause rahustas mind, see oli nagu mantra, telg või kese, mis hoidis meid koos. Need sõnad oleks justkui naeluta- tud meie dermatiiniga polsterdatud välisuksele, ütlemaks: Kõik te petised, hullud ja suitsetajad, siia teil asja ei ole! Ja ilmselt sellepärast meie juures väga palju inimesi ei käinudki, liikumist oli tõesti vähe.
Toimetaja: Kaspar Viilup