Su verivärske lühialbumi pealkiri on "Wisteria". Miks nii, kas sulle meeldis Hiina sinivihm (wisteria tähendus eesti keeles) kui puuliik või on wisteria lihtsalt ilus sõna, mis riimub näiteks sõnaga hüsteeria? Või on mõni veel isiklikum side? Kui jah, siis milline?

Wisteria - müsteeria, Mart ja part! Eelkõige on see lahe sõna - ilusa kuju, köitva kõla ja mulle sobiva sümboolse laenguga. See on iga hea pealkirja põhialus. Lisaks veel miski, mida võiks nimetada äratundmiseks - hea pealkiri istub selga justkui lemmik rõivaese. 

"Wisterial" on kuus lugu. Miks seekord lühialbum? Kas selleks, et loominguliselt edasi minna oli vaja olemasolev materjal kiiresti välja anda - nagu kõlab tavapärane põhjendus lühialbumite ja EP-de puhul muusikutel?

Minu seni viimasest kauamängivast on kõigest aasta möödas. Täispikk album nõuab suuremat sorti ümberehitust - see on nagu loss! Lühialbum on aga justkui territoriaalne laiendus, kõrvalrada, uus kaev, vesiveski või hoopis varingu tulemusel avanenud seniavastamata koopasuu. Hästi põnev formaat tegelikult. Ometi on "Wisteria"  igati sidus. Need ei ole lihtsalt kuus suvalist uut lugu, vaid kureeritud komplekt oluliselt laiemast valimist, mille koht on siin ja praegu. Pelgalt inertsist ei annaks ma kunagi midagi välja. 

Milline on sinu emotsioon peale albumi avaldamist: kergendus, ootusärevus, stress?

Kuulan viimast korda üle ja sammun mõnevõrra rikkamana edasi. 

Mida uut ja uuenduslikku oled enda jaoks "Wisteriasse" pannud?

Ma ei ole see, kes ma oli enne - nii lihtne see ongi. Iseenda muusikat mulle vahetult tagantjärele analüüsida ei istu. Sellega tegelevad teised. 

Mõned koostööd väljaarvatud (Raul Saaremets ehk Ajukaja või loos "Village Affairs" tausta laulnud Eliann Tulve ja veel mõni), siis tegutsed viimasel ajal soolo. Miks? Kas bändis kulub omavaheliste suhetega tegelemisele liiga palju aega ja see on raske?

Üksi olen musa teinud lapsest saati ja seda ka bändidega paralleelselt. Tegelikult kulus bändiga selleks palju vähem aega ja oli igati meeleolukam, ent minu oskused olid sel ajal oluliselt kesisemad. Pealegi, iseendaga kaklen palju rohkem. Tegelikult olen praegu vähem üksi, kui eales varem. Mul on mitmeid väärt abijõude, ilma kelleta ma hakkama ei saaks. Lihtsalt mitte otseselt muusikute näol. Visuaalkunst, järeltöötlus, välisesinemised ja välismeedia - see kõik nõuab sügavaid inimsuhteid ja püsivat koostööd, mis bändimudelist oluliselt ei erine.

Ajukajaga (Raul Saaremets) oleme koos üht-teist teinud juba kaua-kaua. Mõne nädala eest Hollandis esinedes leidsin ühest Groningeni kaltsukast Quincy Jonesi autobiograafia, mis sai jooksvalt läbitud. Vot Raul on natukene nagu Quincy. See on jube haruldane tüpaaž. Väga lihtsustatult öeldes: Quincy alustas 1950-ndate alguses be-pop jazz'i ja orkestrimuusikaga jõudes ajastute möödudes välja elektroonilise popi ja hip-hopini. Viitan siinkohal kogu elu kestvale vastuvõtlikkusele uute muusikavoolude suhtes - otsingulistele kõrvadele, mis ei lepi ega rahuldu, vaid jätkavad uue info ammutamist, uute inimeste karjatamist ja julgete kombinatsioonide loomist ühest äärmusest teiseni. Valdav osa produtsente jäävad oma aega kinni ja hakkavad seejärel nina krimpsutama. 

Rääkides sinust ja bändidest. Kas Badass Yuki veel tegutseb? Ma pole märganud pressiteadet, et oleksite laiali läinud?

Ohoo, keegi polegi varasemalt küsinud seda. Ega jah, taolised teated pole meile kombeks. Iga bänd eksisteerib seni kuni teda veel mäletatakse. Meenub, et ühel hetkel tsenseeris Facebook selle nime ära (seal on nüüd lihtsalt Bad). Ses suhtes on ajad vahepeal päris kõvasti muutunud. 

Kui palju sa endiste bändikaaslaste, näiteks Aigar Valsi, tegemistega kursis hoiad, kaasa elad?

Nagu vanade lapsepõlvesõpradega ikka - vahel viib elu eemale, siis toob jälle tagasi kokku, ja kui näed, siis poleks nagu üldse aega mööda läinud. 

Kui tuttav mõiste on sulle loominguline kadedus? Keda kadestad ja kuidas see väljendub?

Mida mul loomingus ikka kadestada. Kokkuvõttes on igaühel oma tee ja ega midagi sisukat niisama kätte tule. Muidugi tahaks ühteist paremini osata, ent see nõuab aega ja vaeva.  Ööpäeva pikkus võiks meil olla 25 tundi nagu Marsil. Selle ühe lisatunniga annaks palju ära teha!  Aeg on tõesti valuuta, mida võib kadestada. 

Kui tähtsal kohal on huumor sinu muusikas? Kas sul pole hirmu, et su muusikat võetakse liiga tõsiselt või et võtad ennast muusikas liiga tõsiselt?

Kuulan praegu rongis seda kirjutades samuti eelmisel reedel ilmunud Laurel Halo üllatavalt sümfoonilist uut albumit (see on hea!) ja proovin nüüd mõelda, kas ta võtab end liiga tõsiselt. See mõte ei vii paraku kuhugi. Ühesõnaga, see on minu jaoks võõras kategooria ja häid asju tarbides mul selliseid küsimusi ei teki.

Ennast piisavalt tõsiselt võtmata poleks vist mõtet kraami välja lastagi, sest igasugust joga jagub alati. Samas tuleb tunnistada, et ka poolsuvaline joga võib kohati väga köitev olla, aga konkreetne suhtumine, millega seda tehti ei ole minu jaoks eriti oluline. Elitarist ma pole - naudin nii meelelahutust kui ka -jahutust. Asi kas toimib või ei toimi! 

Enda asju tehes tuleb muidugi ette, et ma sisimas muigan või suisa lõkerdan. Eriti helidega seoses - näiteks loosse "Village Affairs" enterniidipurustamise saunde tikkides või "Silent Wheel'i" kaheksa-aastase Mart Avi poolt lindistatud kassetti sämplides  Või võtame näiteks EP nimiloo "Wisteria", kus vokaalfraasile potion järgneb kunagise kaklus-rollimängu "Diablo" lähtefailidest näpatud elupunkte andva võlujoogi saund, mida olen ka varasemalt ikka ja jälle sarnases kontekstis ühekordselt kasutanud. See kõik on ju üpris jabur! 

Kui oluliseks pead oma väljakujunenud autorimüüti? Kas oled valmis tegema midagi täiesti vastupidist sellele, mida sinust kui muusikust seni on oodatud või eeldatud?

Müüt on miski, mis elab oma elu väljaspool selle subjekti. Liigun sõltumatult sinna, kuhu parasjagu soovi, kirge ja kihku. Kahtlustan, et minu kuulaja ootab tegelikult sama - head uut kompromissitut heli ja värskeid arenguid. 

Mulle on - ma loodan, et õigesti - meelde jäänud, kuidas muusikakriitik Tõnis Kahu ütles kord Michael Jacksonist rääkides, et muusikud jagunevad kaheks: geeniusteks ja artistideks (Jackson oli tema meelest vist artist). Kumb sina olla tahaksid või oled?

A nagu artist. Olen alati tahtnud saada iseendaga võrreldes paremaks, nutikamaks, osavamaks, lahedamaks, ja tugevamaks. Use it or lose it - nagu öeldakse. Seejuures pole ma kunagi pidanud oma isikupära rõhutama või forsseerima, vaid pigem tagasi hoidma, sest olin juba lapsest saati üpris teistmoodi tegelane ja oskasin seda igati teadvustada. Kolki ma õnneks selle eest praktiliselt ei saanud - küla peal osati mind hoida küll ja sain kõigiga suheldud. Niinimetatud geeniustega käib tavaliselt kaasas tunnetuslik ebaõiglus, traagika ja kõva emotsionaalne koorem. Minust neid jooni välja ei kruti. 

Kui kohtud avalikus kohas oma muusikaga, näiteks liinibussis, siis kas lased bussijuhil muusika kõvemaks panna või hüppad esimesel võimalusel bussiuksest välja?

Eks olen ikka kohtunud avalikes kohtades enda musaga. Aastaid tagasi tõmbusin selle eest peitu, nüüd võtan täitsa tuimalt ja neutraalselt. Nagu ütles kunagi üks kuskil baarileti taga moblakaamera silme ette lajatanud tundmatu isik pärast mulle ootamatusena tulnud ühisfotot: "Harju ära!". Tagantjärele mõeldes õigesti ütles.

Kui lugeda arvustusi - nii su albumite kui ka laivesinemiste omi - siis märgitakse alati vokaali erilisust või siis vähemalt selle omapärasid. Näiteks viimati Kaur Garšnek Sirbis mainis sumedalt karismaatilist vokaali. Ma ei küsi, kas need epiteedid käivad sulle närvidele või teevad tuju heaks, vaid pigem, kui palju sa oma vokaaliga tööd teed? Hääl on ju samasugune instrument nagu näiteks kitarr, ainult selle vahega, et kvaliteetne kitarr läheb ajaga paremaks, ja seda saab remontida, aga hääl kulub ja vananeb ja seda on raske parandada. Või on autotune ja muu tehnika selle mure lauljate eest ära muretsenud?

See on hea tähelepanek. Puht anatoomiliselt peaks hääle tippvorm saabuma kuskil 30-ndate eluaastate teises pooles, kui sa pole seda varasemalt õrnas eas ribadeks tuuritanud. Sinna on mul veel aega. Edasine on suhteline. Kitarrimäng on omakorda seoses sõrmede peenmotoorikaga, mis kõrges vanuses sarnaselt tasapisi koost laguneb. Ent see selleks - kokkuvõttes loeb ainult see, mida sa taotled. Mehhaaniline tehnika on lihtsalt üks sektor instrumentide tervikmõjust. Salvestasin hiljuti uuesti üht kunagi sisuliselt veel teismeeas koos Ajukajaga loodud pala. Polnud midagi sellist kunagi varem teinud ja üllatus missugune - kohe tekkis tunne, et "ojaa, nüüd lõpuks olen selleks küps, asi voolab". Mis siis enne puudu oli? Miski aistinguline tunnetus ja emotsionaalne sügavus, ilmselt ka puhtfüüsiline osavus.

Olgu need sõrmed, kõri või keel - kõiki neid kontrollib meel. Ideaalis on muusikainstrument inimese enda pikendus - justkui Cronenbergilik protees, mis on end sisse sulatanud sinu närvivõrku. Tegelikult on selles ka midagi erootilist. Mõelgem, miks laulavad linnud. Muusika on elu ja tumm ööbik on surnud ööbik. 

Kunsti sünni üks eeldusi lisaks autori enesekriitikale on tema keskendumisvõime. Mis aitab sul keskenduda, ennast välja lülitada?

Jaa, vaikselt hakkab tunduma, et keskendumisvõimest võib saada 21. sajandi ihaldatuim salarelv. Tuleb tunnistada, et olen ka ise selles üksjagu kaotanud. Minu muusikalised tegemised nõuavad teatavat eneseisolatsiooni. Õnneks on mul isiklik maakodu, ilma milleta ma vist enam albumiteni ei jõuaks. On asju, mida ma endale põhimõtteliselt ei luba. Kui keegi piitsaga kohustaks mind näiteks iga päev viis tundi jutti fragmentaalseid videovooge vahtima (ehk TikTok kohtub Kubricku "Kellavärgiga apelsiniga"), siis ma juba pigem suitsetaks kräkki ja jätaks teie kõigiga hüvasti. 

Kas muusika on su ainus karjäär? Kas mäletan õigesti, et oled end sidunud ka pedagoogikaga? Kui jah, siis kuidas täpsemalt?

Jaa, olen ühes samas rahvusvahelises koolis püsivalt töötanud juba sisuliselt kogu oma täiskasvanuaja. Eks see on loomult konfidentsiaalne. Neid õpetajaametit pidanud artiste ja lauljaid on meil olnud küllaltki palju ja on ka praegu - meid ühendab see, et kõik oleme head lavaesinejad! 

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.